KÄES ON PÖFFI AEG
Kui sügisene pimedus on minu jaoks tavaliselt pigem depressiivne aeg, siis november on erand – see on PÖFF’i kuu. Head filmid on minu jaoks alati olnud olulised ning ongi tore, et kogu aastane filminälg saab mahutatud veidi rohkem kui kahte nädalasse.
Minu armastus liikuvate piltide vastu algas keskkooli lõpus, kui sai aeg-ajalt Tartusse põigatud. Seal tegutses ülikooli filmiklubi, kus kord nädalas näidati praeguses zooloogiamuuseumi auditooriumis filme, mis tavalisse kinolevisse ei jõudnud. Ma ei mäleta enam kõiki filme, mida seal vaatasin, kuid nimekiri on pikk ja aukartustäratav. Bergman, Fellini, Jarman – need on vaid mõned režissöörid, kelle loominguga mul õnnestus tollel ajal tutvuda. Hiljem, kui filmide levik muutus laiemaks, ei olnud enam nende kättesaadavusega probleeme.
Mind on alati köitnud linateosed, mis ei kuulu peavoolu kinomaailma. Samuti naudin erinevate maade režissööride loomingut – Tai, Egiptus, Maroko jne. Selle nn eksootiliste riikide filmipisikuga nakatusin Indias, kui olin seal lühiajaliselt õppimas. Hotellis, kus peatusin, oli kaks filmikanalit: ühel näidati väärtfilme, teisel tutvustati erinevate riikide filmiloomingut. Nii, et pikad õhtud kodust kaugel möödusid teleka seltsis.
Selles mõttes on PÖFF ideaalne paik filmigurmaanidele, sest filme leidub igale maitsele. Kohati on isegi stressirohke teha valik nii paljude linateoste hulgast, kuid võin öelda, et iga kulutatud minut valiku tegemiseks on seda väärt.
Kui varasematel aastatel olen välja valinud umbes 6–8 filmi, siis seekord ostsin Hundipassi ja võtsin eesmärgiks vaadata iga päev vähemalt ühe filmi. Miks nii vähe? Põhjus on väga pragmaatiline – ma tahan, et need filmid jääksid mulle meelde ning et saaksin neid hiljem meenutada. Ma ei soovi, et nad sulanduksid ühte segasesse pudru ja kapsaste kogumisse, kus puudub isiklik suhe nähtud linateostega.
Siin on minu tänavune valik:
-
Kabul palvete vahel
-
Eile õhtul vallutasin Teeba linna
-
Nulliklubi
-
Sirat
-
Ma vannun
-
Hädaväljapääs
-
Talv
-
Pühi, lõuna, mees, naine
-
Ocana, katkendlik portree
-
Aktivist
-
Oh mis rõõm
-
Üheskoos üksi
-
Parunessid
-
Töötuna poissmeestele
-
Leekiv maja
-
Nad tolmuks saavad
Tegelikult võiks see nimekiri olla palju pikem, kuid pigem pööran rõhku kvaliteedile kui kvantiteedile.
Sellest nimekirjast olen juba vaadanud kaks esimest. Mõlemad meeldisid mulle, kuigi nende lood on täiesti erinevad. Kabul palvete vahel keskendub sõjapidamisele läbi erinevate põlvkondade: noorem poiss imetleb oma vanemat venda, kes on džihadi sõdur. Ta soovib saada samasuguseks, kuid pole veel minetanud oma lapselikkust ja siirust. Eile õhtul vallutasin Teeba linna käsitleb aga mehelikkuse teemat, kus oluline osa on sümbolitel ja märgilisel tähendusväljal.
Kui festival on läbi, teen kindlasti ka väikese kokkuvõtte. Illustreerivaks fotoks lisan ühe meenuste India päevilt.
O
No comments:
Post a Comment