VÄHEM GLAMUURI – ROHKEM GRAFFITIT

Tallinna Moenädal on selleks korraks möödas ning pärjatud on ka järjekordne Kuldnõela omanik. Palju õnne Kirill Safonovile! Vaadates aga kogu seda melu, mis moe ümber toimub, tekib paratamatult rida küsimusi – mitte ainult Eesti moe, vaid ka globaalse moemaailma kohta.

Tänapäeval, kus ei pea enam trügima rahvahulkades, vaid saab kogu pakutavat melu kogeda turvaliselt koduse ekraani taga, tekib küsimus: kui paljusid huvitab veel tõeliselt moekunsti sisu ja areng? Kas me oskame märgata mõtet ja kontseptsiooni, kui tähelepanu hajub lõputu visuaalse voolu keskel?

Telliskivi linnakus Tallinnas seisab suurel nõukogudeaegsel tellisseinal robustne graffiti – EESTI MOOD! Selle iseloom on toores, vabakäeline, isegi primitiivne. Pind, millele see on tehtud, on ebaühtlane ja visuaalselt inetu, ent just see toorus kannab endas jõudu. See graffiti võib olla metafoor: Eesti mood ei pruugi olla sile ega luksuslik, vaid ehe, ebamugavalt aus ja oma. See on sõnum, mis ei püüdle täiuslikkuse poole, vaid peegeldab päriselt seda, kust me tuleme ja kes me oleme.

Elame ajas, kus inforuum on lakkamatult muutuv ja lärmakas. Loovhinged – olgu nad moekunstnikud, muusikud või kirjanikud – püüavad selles müras pildile pääseda, kasutades selleks üha uusi ja tihti väsitavaid strateegiaid. Müra, mida see loob, on kurnav. Vahel tekib tunne, et tahaks lihtsalt pea padja alla peita ja vaikust kuulata. Selles kontekstis võib moodi mõista hoopis teisiti – mitte kui uute vormide loomist, vaid kui oskust eemaldada liigne.

Lihtsus ja klassika võivadki olla kõige radikaalsemad teod maailmas, kus kõik püüavad üksteist üle karjuda. Kui eelmisel sajandil olid moekunstnikud superstaarid, kes dikteerisid trende, siis tänapäeval on nende roll hajunud. Uueks “diktatuuriks” on saanud algoritmid, nähtavuse majandus ja turunduse seaduspärad. Soov eristuda on tugevam kui kunagi varem, aga vahel unustatakse, et tõeline mõju ei sünni mürast, vaid vaikusest ja autentsusest.

Kas Eesti moel on üldse kohta maailmas, kus edu määravad ressursid ja nähtavus? Kas meil on piisavalt jõudu ja enesekindlust, et kõneleda oma häälega maailmas, mis hindab pigem suurt tootmist ja glamuurset pinda? Need on küsimused, millel pole lihtsaid vastuseid. Aga võib-olla peitubki meie jõud just selles, et oleme väikesed ja juurtega seotud.

Hiljuti avati Narva Kunstiresidentuuris näitus „Hõimulõim“, kus on eksponeeritud soome-ugri rahvaste pärimusest inspireeritud mood. See pani taas mõtlema, et ehk peaksimegi pöörduma tagasi oma juurte poole – mitte nostalgia, vaid identiteedi taastamise eesmärgil. Rahvarõivaste kihilisus, sümboolika ja käsitöötraditsioonid on midagi, milles on tunda aegade tarkust ja järjepidevust. Nendes koodides võib peituda inspiratsioon, mis ei allu trendidele, vaid loob täiesti uue mõttelise kihi moekunsti.

Eesti mood – olgu ta graffiti seinal või tikand varruka serval – võibki tähendada ausust, ebatäiuslikkust ja otsingut. Mitte püüdu sulanduda maailma, vaid julgust jääda nähtavaks omal moel.

Ausus iseenda vastu on ka ausus oma loomingu austaja suhtes.

KÕIK RÄÄGIVAD MOEST, AGA KES KUULAB?

Vanarahvas nimetab oktoobrit viinakuuks, kuid parafraseerides võiks öelda, et oktoober on ka moekuu — Tallinna õhk on sel ajal moekunstist lausa paks. Alles hiljuti lõppes nädal aega kestnud Disainiöö, kus oli esindatud ka moedisain oma mitmekesistes vormides.

Disainiöö ja noored moeloojad

Disainiöö raames sai näha moetenduse “Finissage” järellainetust, mille väljapanek asus Solaris Keskus 0. korruse aatriumis. Näitusel osales kamp noori Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna selleaastaseid lõpetajaid, kes panid oma õpingutele punkti ühise teatraalse moeetendusega augustikuus. Nüüd toodi osa kostüüme laiema publiku ette, sest kõigil ei olnud võimalust etendust kohapeal näha.

Minu jaoks jäi see väljapanek aga nõrgaks — lõpetajate potentsiaal ei tulnud piisavalt esile. Töödes oli palju tsitaate tuntud moeloojate loomingust, kuid nende isiklik tõlgendus jäi hägusaks.

Ron Verlini poeetiline kõduesteetika

Mõni nädal tagasi avati Draakoni galeriis Ron Verlini moeinstallatsioon “Kes olin elus, selleks jään ka surmas”. Autor kuulub samasse seltskonda Solarise näituse tegijatega, ent otsustas oma loomingut eksponeerida individuaalselt — isikunäituse vormis. See on oluline ja küps samm. Disainer on öelnud, et sai inspiratsiooni unenäost, milles tekkisid paralleelid Dante Alighieri loominguga. Näitus mõjus väga terviklikult ning allegooria reaalse maailma ja unenäolisuse vahel oli tajutav.

Mina näen noore moekunstniku loomingus pigem viiteid Jaapani kõdufilosoofiale, mida võib seostada Wabi-sabi esteetikaga. Näitusel ei olnud lagunevaid, oma aja ära elanud esemeid, vaid täiesti reaalseid rõivaid ja objekte, mille keskel viibimine edastas jaapanlaste mõtte kaduvuse ilust. Tekkis tunne, nagu viibiks lemmikrõivaste surnuaial, kus omaniku kondine käsi püüab meeleheitlikult möödapääsmatut kaduvust tagasi hoida.

Hea on tõdeda, et nii kontseptsioon kui ka teostus olid tugevad. Minu jaoks tekitas siiski küsimusi kahvlitest loodud tiibade motiiv, mis veidi lõhkus üldist tervikut. Tekib tunne, et Eesti moekunsti tulevik ei ole sugugi tume. Loodetavasti jätkub noorel loojal nii jõudu kui ka materiaalseid vahendeid oma valitud teekonda jätkata — et kivile tekkinud jälg muutuks ajas sügavamaks ja märgatavamaks.

Moekunstikino — väike juubel

Minu selle kuu oodatuimaks sündmuseks on Moekunstikino. Helen Saluveer, kes Moekunstikino korraldab, on seda teinud juba aastaid ning seekordne üritus tähistab väikest juubelit — tegemist on juba kümnenda korraga. Olen Moekunstikino pikaaegne fänn ning pean ütlema, et Heleni valitud filmides ei ole ma kunagi pidanud pettuma.

Avalöögi andis kodumaine moedokumentaal Mania Grandiosa. Film keskendub grupile moeentusiastide teekonnale Tallinnast Pariisi — milleks on samanimeline külake Lääne-Virumaal. Intriig oli õhku visatud, kuid minu jaoks see kahjuks õhku jäigi. Olles filmi ära vaadanud, tekkis paralleel Anton Tšehhovi kuulsale põhimõttele: kui laval on püss, peab see ka pauku tegema. Püss küll oli, aga pauk jäi tulemata.

Filmi ülesehitus oli siiski huvitav: loo jutustamiseks kasutati kolme liini. Esimene keskendus teekonnale, teine moeekspertide hinnangutele ning kolmas Eesti moekunstnikele, kes on otsustanud oma tuleviku siduda moepealinn Pariisga. Siit ka seos Pariis–Pariisi. Minu jaoks jäi aga teekonna narratiiv nõrgaks — see ei loonud lisandväärtust. Näidati küll kauneid droonikaadreid Eestimaa suvest ning rahvariietes tantsivaid prouasid, kuid mida see teekond osalejatele tähendas ja kuidas nad sellega toime tulid, see ei kajastunud.

Mõned kaadrid suutsid siiski põnevust tekitada, kuid vaid hetkeks. Näiteks stseen, kus üks osaleja püüab üle purde liikuda ning tekib tunne, et kohe plärtsatab ta vette. Või teine stseen, kus üks osaleja langeb pikali ja teatab, et ta ei jaksa enam — kaadrisse ilmuvad käed, mis teda lihtsalt edasi lohistavad. Alustatud tuleb lõpule viia. See stseen jäi pikemalt meelde, kuid ei päästnud tervikut.

Filmi kõige tugevamaks mõtteks jäi Katrin Aasmaa väljaöeldud tõdemus: kui tahad moemaailma minna, unusta olnu ja alusta nullist, sest kedagi ei huvita, mida sa oled teinud — oluline on see, milleks sa oled võimeline. Hea meel on, et filmi loojad võtsid ette sellise ambitsioonika teekonna kajastamise, ning loodan, et järgmine Eesti moedokumentaal jõuab ka rahvusvahelise publikuni.

Twiggy ja briti moe lugu

Moekunstikino teiseks filmiks — ja minu isiklikuks lemmikuks — kujunes Sadie Frosti dokumentaal Twiggy, mis keskendub kuuekümnendate moeikoonile Twiggyle. Režissöör on varem loonud ka linateose briti moedisainerist Mary Quantist. Kuna briti mood on minu jaoks väga oluline ja London olulisem moepealinn kui Pariis, ootasin seda dokumentaali eriti suure huviga.

Mulle meeldis juba Mary Quanti filmi puhul see, et režissöör jutustas lugu ega andnud hinnanguid. Twiggy-filmis oli rohkelt filmimaterjali ja kaadreid tema ikoonistaatuse kujunemise algusest. Androgüünne, kõhn ja suurte silmadega Twiggy mõjus kuuekümnendate kodanlikus maailmas kui punane rätik härjale.

Suureks avastuseks oli ka see, et Twiggy on olnud edukas laulja ja näitleja — tõeline multitalent, kes tegi omal ajal oma elus õiged valikud. Õhtul läbi pimeda linna koju sõites oli kuidagi kerge ja hea olla — film jättis hinge sooja ja positiivse tunde.

Oktoober on juba poole peal ning nüüd jääb üle oodata vaid Tallinn Fashion Weeki, mis algab natuke rohkem kui nädala pärast.

DISAIN ON MOES

Oktoobri esimene nädal on Tallinnas disaininädal. Kakskümmend aastat järjest on Disainiöö meeskond koos vabatahtlikega korraldanud üritust, et inimesed saaksid osa sellest, mis meid igapäevaselt ümbritseb. Disain on kõikjal meie ümber, kuigi sageli me seda endale ei teadvusta.

Briti disainer Terence Conran on öelnud, et disaini roll on meie elu paremaks muuta – ja see puudutab kõiki eluvaldkondi. Lisaks funktsionaalsusele on disainil minu jaoks ka esteetiline väärtus: vaadeldav ese peab olema visuaalselt nauditav. Seetõttu sobitub kaasaegne disain hästi Krulli kvartali poollagunenud tööstushoonetesse, tekitades tugeva kontrasti oleviku ja mineviku vahel.

Disainiöö raames toimus palju erinevaid üritusi, ent ausalt tunnistades sain osaleda vaid väikesel osal neist. Minu selleaastase Disainiöö kõrghetk oli keraamikanäitus „Järelelu tule järel“, mis avati Krulli kvartali vanas elektrijaamas ühe esimesena festivali programmis. Tegemist on omamoodi juubeliväljapanekuga, kus on esitatud 25 aasta jooksul Kohila sümpoosionil osalenud kunstnike looming.

Kuraator Cristopher Siniväli on koos oma meeskonnaga loonud ruumi, kus vana elektrijaama arhitektuur ja keraamilised objektid loovad seletamatu sünergia. Näitust täiendab spetsiaalselt selle väljapaneku jaoks loodud heliinstallatsioon. Kui tavaliselt seostame keraamikat millegi igapäevaselt kasutatavaga, siis siin on tegu objektidega, mis lummavad juba esimesest hetkest, kui ruumi siseneda.

Üks näitust mitmel korral külastanud sõber ütles tabavalt: „See on nagu sisenemine võlukoopasse, kus elutud objektid ärkavad ellu ja hakkavad külastajaga suhtlema oma salapärases märgikeeles.  Tõepoolest – tuleb lihtsalt võtta tool, istuda nurka ja lasta endal osa saada sellest võlumaailmast.

Olles ise samuti näitust mitu korda külastanud, pean oma sõbraga nõustuma. See kogemus mõjub kui teraapia – pärast lahkumist on kuidagi hea ja kerge olla.

Disaininädala avab traditsiooniliselt suurepäraselt lavastatud etendus, milles seekord olid ühendatud laul, tants ja mood. Kogu lavaline etteaste oli mõnusalt ajaviiteline, ent samas hoidis õhus teravust – ükski osapool ei domineerinud, kõik toimus sujuvalt ja vastastikuse austuse vormis. Reet Ausi rõivadisainile andsid tähenduse Päär Pärenson aka J.O.C.  ning TÜVKA tudengid, kes esitasid vaatemängu, mis lahkas igavest dilemmat: kuidas olla nähtav, kes me oleme ja mida teha, kui meid vaadatakse? Avaetendus oli tõeliselt nauditav.

Minu jaoks oli selleaastase disainifestivali kõige oodatum üritus DOM ehk Disain on moes. Seekord esitlesid oma loomingut kolm moedisainibrändi: B. MOR Stuudio, Franz Raver ja Kairi Lentsius. Ühiseks nimetajaks kõigil oli kaasatus kaasaegsesse moedisaini ja keskkonnasõbralikkus.

B. MOR Stuudio kasutab oma loomingus materjale, mis on pärit disaineri vanemate üle 25 aasta tegutsenud meesterõivaste poest. Iseenesest väga tänuväärne ettevõtmine – maailmas on juba niigi tohutult palju asju, eriti rõivaid. Taaskasutus ja vanast uue loomine on tänapäeval omaette moetööstuse haru, mille võimalused on peaaegu ammendamatud. Siiski jäi minu jaoks see kollektsioon pisut nõrgaks – puudus tugev kontseptsioon, mis tooks välja selle eristumise üldisest massist..

Franz Raver esitles koostöökollektsiooni SEB pangaga, mis oli mõeldud panga personalile. Mulle meeldib, kui mõne asutuse töötajad eristuvad tavakliendist maitseka ja väljapeetud riietusega – see peegeldab organisatsiooni kultuuri. Hea meel on tõdeda, et järjest rohkem pööratakse tähelepanu välimusele ja imagole, sest rõivastus on oluline osa ettevõtte identiteedist.

Viimaseks esinejaks oli Kairi Lentsius, kes on antud kolmikust kõige tugevama ja läbimõelduma kontseptsiooniga autor. Kuigi kõik oli peaaegu ideaalne, oleksin siiski tahtnud näha mõnd hullumeelset ideed, mida selline taaskasutus võimaldaks. Mulle kerkis silme ette ajakirja Siluett vanad moeseeriad, mis olid pühendatud tööriietele – ehk olnuks see väike kiiks just see, mis lisab vürtsi.

Eraldi tooksin välja etenduse lavastaja, kes oli oskuslikult sidunud iga looja esituse ühtseks tervikuks. Igale kollektsioonile oli lähenetud individuaalselt ning sellest sündis ühtne kooskõla kõigi nii eriilmeliste loojate vahel.

Disainifestivali lõpetas traditsiooniliselt Disainitänav, kus oma loomingut müüvad paljud Eestis tegutsevad ettevõtted. Hea meel on tõdeda, et valik oli tänavu väga rikkalik ning ei jää millegi poolest alla maailma moe- ja disainipealinnade tasemele.

Soovin Ilonale ja tema meeskonnale jõudu ja inspiratsiooni, et ka järgmise aasta disainigurmaanidele mõeldud festival tuleks sama meeldejääv. Nii saab juba varakult hakata planeerima, kuidas taas osa saada nädalast, mis on täis loomingut, ilu ja ideid.

JA NII NAD TAPSID FERDINANDI.

Selle lausega algab Jaroslav Hašeki kuulus romaan Vahva sõdur Švejk. Lugedes täna Delfist uudist, mis teatas Eesti moe kunagise lipulaeva Baltika pankrotist, tuli see lause mulle kohe meelde. Kunagisest hiiglasest ei ole enam midagi järgi. Ka Ivo Nikkolo bränd, mis pidas viimasena vastu   ja oli Baltika uppuva vraki päästerõngaks, on nüüd ajaloo prügikastis.

See pani mind meenutama üht teist moeajaloo peatükki – Taani dokumentaalfilmi Punk Royal – et brand på røven (2006). Film räägib noorest moebrändist, mis kerkis kiiresti ja langes sama kiiresti. Loo peamine õppetund on lihtne: hea disainer ei ole ilma hea juhita midagi – ja vastupidi. Sama võib öelda Baltika saatuse kohta.

Delfi artikkel tabas tuuma:

„Sügavamaks põhjuseks on tema sõnul see, et Baltika pikaaegne juht Meelis Milder ei ole tooteinimene ega disainer. Ta on väga intelligentne ja kena inimene, aga selleks et äris eristuda, pead sa olema heas mõttes tooteinimene. Pead suhtuma põhitegevusse kirega. Siis sa ei jää maha, lähed sügavuti ja oled turul parim,“ märkis Raava. Tagantjärele tarkusena oleks olnud parim see, kui Milder oleks leidnud mantlipärijaks disaineri ja ise jäänud nõukogus suurosanikuks.

Baltika kadumine ei ole ainult ühe ettevõtte lõpp – sellega kaovad järjepidevus ja traditsioonid. Eesti rõiva- ja moetööstus on olnud hukkumise äärel juba kaks korda: esiteks Nõukogude okupatsiooni saabudes, kui hävitati noor tööstus; teiseks Nõukogude Liidu lagunemise järel, kui plaanimajanduse asemele tuli turumajandus. Disainerist pidi üleöö saama ka äriinimene – looja ja ellujääja samal ajal.

Nüüd on see ring taas täis saanud. Baltika lugu näitab, kui habras võib olla tasakaal loovuse ja juhtimise vahel. Küsimus ei ole disainerite töö kvaliteedis, vaid juhtimisvigades, mida üks osapool ei suutnud endale tunnistada.

Mis saab Eesti moes edasi? Kas tänase päevaga võime panna kuupäeva, mis tähistab Eesti moe surma? Seda ma ei tea. Samas on meil palju andekaid sõltumatuid brände, kuid kas nad suudavad selles karmis ülemaailmses moekonkurentsis püsida, on raske ennustada. Loodame, et need traditsioonid, mis on tekkinud sõltumatute moeloojatega, ei lenda samamoodi prügikasti ning me võime uhkusega välja öelda sõnapaari:  EESTI MOOD!

Lisan siia ka ühe foto Baltika meesterõivaste kollektsioonist, mille netiavarustest leidsin. Mõtteainet on palju ning sünergia tekib ainult teineteist austavast koostööst.