KÕIK RÄÄGIVAD MOEST, AGA KES KUULAB?

Vanarahvas nimetab oktoobrit viinakuuks, kuid parafraseerides võiks öelda, et oktoober on ka moekuu — Tallinna õhk on sel ajal moekunstist lausa paks. Alles hiljuti lõppes nädal aega kestnud Disainiöö, kus oli esindatud ka moedisain oma mitmekesistes vormides.

Disainiöö ja noored moeloojad

Disainiöö raames sai näha moetenduse “Finissage” järellainetust, mille väljapanek asus Solaris Keskus 0. korruse aatriumis. Näitusel osales kamp noori Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna selleaastaseid lõpetajaid, kes panid oma õpingutele punkti ühise teatraalse moeetendusega augustikuus. Nüüd toodi osa kostüüme laiema publiku ette, sest kõigil ei olnud võimalust etendust kohapeal näha.

Minu jaoks jäi see väljapanek aga nõrgaks — lõpetajate potentsiaal ei tulnud piisavalt esile. Töödes oli palju tsitaate tuntud moeloojate loomingust, kuid nende isiklik tõlgendus jäi hägusaks.

Ron Verlini poeetiline kõduesteetika

Mõni nädal tagasi avati Draakoni galeriis Ron Verlini moeinstallatsioon “Kes olin elus, selleks jään ka surmas”. Autor kuulub samasse seltskonda Solarise näituse tegijatega, ent otsustas oma loomingut eksponeerida individuaalselt — isikunäituse vormis. See on oluline ja küps samm. Disainer on öelnud, et sai inspiratsiooni unenäost, milles tekkisid paralleelid Dante Alighieri loominguga. Näitus mõjus väga terviklikult ning allegooria reaalse maailma ja unenäolisuse vahel oli tajutav.

Mina näen noore moekunstniku loomingus pigem viiteid Jaapani kõdufilosoofiale, mida võib seostada Wabi-sabi esteetikaga. Näitusel ei olnud lagunevaid, oma aja ära elanud esemeid, vaid täiesti reaalseid rõivaid ja objekte, mille keskel viibimine edastas jaapanlaste mõtte kaduvuse ilust. Tekkis tunne, nagu viibiks lemmikrõivaste surnuaial, kus omaniku kondine käsi püüab meeleheitlikult möödapääsmatut kaduvust tagasi hoida.

Hea on tõdeda, et nii kontseptsioon kui ka teostus olid tugevad. Minu jaoks tekitas siiski küsimusi kahvlitest loodud tiibade motiiv, mis veidi lõhkus üldist tervikut. Tekib tunne, et Eesti moekunsti tulevik ei ole sugugi tume. Loodetavasti jätkub noorel loojal nii jõudu kui ka materiaalseid vahendeid oma valitud teekonda jätkata — et kivile tekkinud jälg muutuks ajas sügavamaks ja märgatavamaks.

Moekunstikino — väike juubel

Minu selle kuu oodatuimaks sündmuseks on Moekunstikino. Helen Saluveer, kes Moekunstikino korraldab, on seda teinud juba aastaid ning seekordne üritus tähistab väikest juubelit — tegemist on juba kümnenda korraga. Olen Moekunstikino pikaaegne fänn ning pean ütlema, et Heleni valitud filmides ei ole ma kunagi pidanud pettuma.

Avalöögi andis kodumaine moedokumentaal Mania Grandiosa. Film keskendub grupile moeentusiastide teekonnale Tallinnast Pariisi — milleks on samanimeline külake Lääne-Virumaal. Intriig oli õhku visatud, kuid minu jaoks see kahjuks õhku jäigi. Olles filmi ära vaadanud, tekkis paralleel Anton Tšehhovi kuulsale põhimõttele: kui laval on püss, peab see ka pauku tegema. Püss küll oli, aga pauk jäi tulemata.

Filmi ülesehitus oli siiski huvitav: loo jutustamiseks kasutati kolme liini. Esimene keskendus teekonnale, teine moeekspertide hinnangutele ning kolmas Eesti moekunstnikele, kes on otsustanud oma tuleviku siduda moepealinn Pariisga. Siit ka seos Pariis–Pariisi. Minu jaoks jäi aga teekonna narratiiv nõrgaks — see ei loonud lisandväärtust. Näidati küll kauneid droonikaadreid Eestimaa suvest ning rahvariietes tantsivaid prouasid, kuid mida see teekond osalejatele tähendas ja kuidas nad sellega toime tulid, see ei kajastunud.

Mõned kaadrid suutsid siiski põnevust tekitada, kuid vaid hetkeks. Näiteks stseen, kus üks osaleja püüab üle purde liikuda ning tekib tunne, et kohe plärtsatab ta vette. Või teine stseen, kus üks osaleja langeb pikali ja teatab, et ta ei jaksa enam — kaadrisse ilmuvad käed, mis teda lihtsalt edasi lohistavad. Alustatud tuleb lõpule viia. See stseen jäi pikemalt meelde, kuid ei päästnud tervikut.

Filmi kõige tugevamaks mõtteks jäi Katrin Aasmaa väljaöeldud tõdemus: kui tahad moemaailma minna, unusta olnu ja alusta nullist, sest kedagi ei huvita, mida sa oled teinud — oluline on see, milleks sa oled võimeline. Hea meel on, et filmi loojad võtsid ette sellise ambitsioonika teekonna kajastamise, ning loodan, et järgmine Eesti moedokumentaal jõuab ka rahvusvahelise publikuni.

Twiggy ja briti moe lugu

Moekunstikino teiseks filmiks — ja minu isiklikuks lemmikuks — kujunes Sadie Frosti dokumentaal Twiggy, mis keskendub kuuekümnendate moeikoonile Twiggyle. Režissöör on varem loonud ka linateose briti moedisainerist Mary Quantist. Kuna briti mood on minu jaoks väga oluline ja London olulisem moepealinn kui Pariis, ootasin seda dokumentaali eriti suure huviga.

Mulle meeldis juba Mary Quanti filmi puhul see, et režissöör jutustas lugu ega andnud hinnanguid. Twiggy-filmis oli rohkelt filmimaterjali ja kaadreid tema ikoonistaatuse kujunemise algusest. Androgüünne, kõhn ja suurte silmadega Twiggy mõjus kuuekümnendate kodanlikus maailmas kui punane rätik härjale.

Suureks avastuseks oli ka see, et Twiggy on olnud edukas laulja ja näitleja — tõeline multitalent, kes tegi omal ajal oma elus õiged valikud. Õhtul läbi pimeda linna koju sõites oli kuidagi kerge ja hea olla — film jättis hinge sooja ja positiivse tunde.

Oktoober on juba poole peal ning nüüd jääb üle oodata vaid Tallinn Fashion Weeki, mis algab natuke rohkem kui nädala pärast.