DISAIN ON MOES

Oktoobri esimene nädal on Tallinnas disaininädal. Kakskümmend aastat järjest on Disainiöö meeskond koos vabatahtlikega korraldanud üritust, et inimesed saaksid osa sellest, mis meid igapäevaselt ümbritseb. Disain on kõikjal meie ümber, kuigi sageli me seda endale ei teadvusta.

Briti disainer Terence Conran on öelnud, et disaini roll on meie elu paremaks muuta – ja see puudutab kõiki eluvaldkondi. Lisaks funktsionaalsusele on disainil minu jaoks ka esteetiline väärtus: vaadeldav ese peab olema visuaalselt nauditav. Seetõttu sobitub kaasaegne disain hästi Krulli kvartali poollagunenud tööstushoonetesse, tekitades tugeva kontrasti oleviku ja mineviku vahel.

Disainiöö raames toimus palju erinevaid üritusi, ent ausalt tunnistades sain osaleda vaid väikesel osal neist. Minu selleaastase Disainiöö kõrghetk oli keraamikanäitus „Järelelu tule järel“, mis avati Krulli kvartali vanas elektrijaamas ühe esimesena festivali programmis. Tegemist on omamoodi juubeliväljapanekuga, kus on esitatud 25 aasta jooksul Kohila sümpoosionil osalenud kunstnike looming.

Kuraator Cristopher Siniväli on koos oma meeskonnaga loonud ruumi, kus vana elektrijaama arhitektuur ja keraamilised objektid loovad seletamatu sünergia. Näitust täiendab spetsiaalselt selle väljapaneku jaoks loodud heliinstallatsioon. Kui tavaliselt seostame keraamikat millegi igapäevaselt kasutatavaga, siis siin on tegu objektidega, mis lummavad juba esimesest hetkest, kui ruumi siseneda.

Üks näitust mitmel korral külastanud sõber ütles tabavalt: „See on nagu sisenemine võlukoopasse, kus elutud objektid ärkavad ellu ja hakkavad külastajaga suhtlema oma salapärases märgikeeles.  Tõepoolest – tuleb lihtsalt võtta tool, istuda nurka ja lasta endal osa saada sellest võlumaailmast.

Olles ise samuti näitust mitu korda külastanud, pean oma sõbraga nõustuma. See kogemus mõjub kui teraapia – pärast lahkumist on kuidagi hea ja kerge olla.

Disaininädala avab traditsiooniliselt suurepäraselt lavastatud etendus, milles seekord olid ühendatud laul, tants ja mood. Kogu lavaline etteaste oli mõnusalt ajaviiteline, ent samas hoidis õhus teravust – ükski osapool ei domineerinud, kõik toimus sujuvalt ja vastastikuse austuse vormis. Reet Ausi rõivadisainile andsid tähenduse Päär Pärenson aka J.O.C.  ning TÜVKA tudengid, kes esitasid vaatemängu, mis lahkas igavest dilemmat: kuidas olla nähtav, kes me oleme ja mida teha, kui meid vaadatakse? Avaetendus oli tõeliselt nauditav.

Minu jaoks oli selleaastase disainifestivali kõige oodatum üritus DOM ehk Disain on moes. Seekord esitlesid oma loomingut kolm moedisainibrändi: B. MOR Stuudio, Franz Raver ja Kairi Lentsius. Ühiseks nimetajaks kõigil oli kaasatus kaasaegsesse moedisaini ja keskkonnasõbralikkus.

B. MOR Stuudio kasutab oma loomingus materjale, mis on pärit disaineri vanemate üle 25 aasta tegutsenud meesterõivaste poest. Iseenesest väga tänuväärne ettevõtmine – maailmas on juba niigi tohutult palju asju, eriti rõivaid. Taaskasutus ja vanast uue loomine on tänapäeval omaette moetööstuse haru, mille võimalused on peaaegu ammendamatud. Siiski jäi minu jaoks see kollektsioon pisut nõrgaks – puudus tugev kontseptsioon, mis tooks välja selle eristumise üldisest massist..

Franz Raver esitles koostöökollektsiooni SEB pangaga, mis oli mõeldud panga personalile. Mulle meeldib, kui mõne asutuse töötajad eristuvad tavakliendist maitseka ja väljapeetud riietusega – see peegeldab organisatsiooni kultuuri. Hea meel on tõdeda, et järjest rohkem pööratakse tähelepanu välimusele ja imagole, sest rõivastus on oluline osa ettevõtte identiteedist.

Viimaseks esinejaks oli Kairi Lentsius, kes on antud kolmikust kõige tugevama ja läbimõelduma kontseptsiooniga autor. Kuigi kõik oli peaaegu ideaalne, oleksin siiski tahtnud näha mõnd hullumeelset ideed, mida selline taaskasutus võimaldaks. Mulle kerkis silme ette ajakirja Siluett vanad moeseeriad, mis olid pühendatud tööriietele – ehk olnuks see väike kiiks just see, mis lisab vürtsi.

Eraldi tooksin välja etenduse lavastaja, kes oli oskuslikult sidunud iga looja esituse ühtseks tervikuks. Igale kollektsioonile oli lähenetud individuaalselt ning sellest sündis ühtne kooskõla kõigi nii eriilmeliste loojate vahel.

Disainifestivali lõpetas traditsiooniliselt Disainitänav, kus oma loomingut müüvad paljud Eestis tegutsevad ettevõtted. Hea meel on tõdeda, et valik oli tänavu väga rikkalik ning ei jää millegi poolest alla maailma moe- ja disainipealinnade tasemele.

Soovin Ilonale ja tema meeskonnale jõudu ja inspiratsiooni, et ka järgmise aasta disainigurmaanidele mõeldud festival tuleks sama meeldejääv. Nii saab juba varakult hakata planeerima, kuidas taas osa saada nädalast, mis on täis loomingut, ilu ja ideid.