Agu Sihvka annab aru :)

Tahaks alustada nagu Agu Sihkva: “ Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et .... “

Tegelikult tiksub mul kohe kolm nädalat Siin Shiandas täis ning olen  enda jaoks loonud rutiini.

Tulles tutvusin kohe õmblusvõimalustega, et võimalikult ruttu alustada koolivormi projektiga.

Õmblusmasinaid on kokku 6, millest ainult üks on elektriline, sest tihtipeale kaob vool tundideks, aga tööd on ju vaja teha.

Esimesel päeval tõstsin kohe ruumi ringi ja proovisn töökohad paigutada nii et õmblejatel oleks piisavalt mugav ning võimalikult palju päevavalgust.

Järgmiseks ülesanne oli koolivormi baaslõigete tegemine. Õnneks olid olemas mõned näidised varasemast ajast ning selle põhjal konstrueerisin paberist baaslõiked. Ütleme siis nii et see oli üsna töömahukas, aga sain hakkama.Kuna tegu on põhikoolivormiga, keda toetavad eesti inimesed ja MONDO, siis sinna komplekti kuuluvad poistel (lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega triiksärk ja tüdrukutel pihikkleit.) Keerulisemaks teeb selle see, et neil riietusesemetel on  mõned detailid teist värvi, kui põhimaterjal.

Põhilõiked valmis saanud proovisin ise ka tüdrukute koolivormi ise läbi õmmelda, et aru saada, kui keeruline see on ning kui palju ajaliselt see aega võtab. See on selleks vajalik, et hiljem teha arvestus, kui mitu toodet peaks õmblejad päevas õmblema ning saaks neile välja arvestada töötasu. Tegu on ju ikkagi eelarvelise projektiga.  Muidugi oli ka see näidise õmblemine vajalik selleks, et vajadusel teha mingid muudatused.

Õnneks kõik klappis enam vähem ning suurt ümbertegemist lõigetel ei olnud. Nüüd on vaja põhilõiked kolme suurusesse panna ja siis võib öelda, et üks suur töö etapp on läbi saanud.

Samal ajal tegid Kaie ja Esther laste nimekirja ning mis koolis keegi käib  Need lapsed, kes eestlaste abiga endale uue koolivormi saavad käivad mitmetes erinevates koolides ning kooliti on koolivorm erinev. See teeb asja natuke raskemaks, aga mitte ületamatuks. Seejärel sai paika pandud eelarve ning järgmine etapp on kangaste ostmine Bongomost,kus on suur hulgiladu. Samal ajal olen Esthri abiga kokku leppinud õmblejatega kohtumised, et neid testida. Esialgu oleme plaaninud palgata kolm õmblejat ja juurdelõikaja, kes oleks samal ajal ka järelvaataja ning teostks ka kvaliteedikontrolli. Parallelselt on plaanis mul välja õpetada ka veel üks juurdelõikaja, sest Keenia oludes peab sul olema varuplaan terve tähestiku ulatuses.

Samal ajal peame hakkama ka hanget ette valmistama. Kohe-kohe peaks välja tulema hanke tingimused ning siis tuleb rahulikult läbi mõelda, mis ja kuidas.

Paistab, et õmblusmemmede grupp hakkab kokkusaama ja töö võib alata.

Külmetus.

Ühes asjas mul ei vedanud siia Keeniasse tulles, sest hakkas just vihmaperiood, mis kestab umbes novembri lõpuni. See tähendab seda, et sajab ja sajab ja sajab. Tavaliselt hommiku poole kuni kolme neljani on ilus,paistab päike ja on soe aga peale seda on äike ja sajab vahelduva eduga kuni päikesetõusuni. Kohati on see üsna tüütu, aga harjub ära. Ainuke asi, mis muret teeb on vihmaperioodil leviv malaaria. Mul on pole õnnestunud veel endale seda haigust külge pookinud, aga olen ka siin olnud kõigest kolm nädalat nii et aega veel on (praegu sülitasin kolm korda üle vaskaku õla). 

Aga haigeks õnnestus ikkagi jääda ja seda väga labaselt. Toidumürgitus ja külmetas. Ja just nimelt külmetus. Asi on nimelt selles, et peale äikest läheb siin alati külmaks ja temperatuur langeb kuskil 23-25 kraadini. Ütlen ausalt see on tõesti külm, kuid mitte nii nagu meil Eestis.   Pühapäeval oli meil vaja külastada ühte gruppi, kus lapsed teenivad endale lisaraha, et maksta koolimaksu. Kuigi kooliharidus põhikooliosas on Keenias tasuta, siis on vaja ikka maksta eksamite eest, toidu eest, õpikute eest. Kui sul ei ole näiteks maksta eksamite eest või mingit  muud koolitasu, siis õpetaja annab sulle lihtsalt peksa või saadab parimal juhul koju. Seda juhtub ka siis kui näiteks kui sul pole jalanõusid või su koolivorm on katki. Olgu öeldud et mõne lapse puhul ongi koolivorm ainuke võimalik riideese, mida selga panna.

Aga nüüd haiguse juurde tagasi. Kuna see lastegrupp asus külakeskusest jalgsiminemiseks natuke kaugel siis võtsime mototakso. Enne kodust väljaminekut veel mõtlesime, et nagunii hakkab vihma sadama ja mõistlik oleks midagi soojemat kaasa haarata aga mõtteks see jäigi.

Sinnasõit oli igati mõnus, sest päike siras ning tuul vuhises kõrvus. Aga äikesepilved hakkasid juba kogunema ning see on sekundite mäng,kui kallab nagu oavarrest. Saime oma vajalikud toimingud tehtud ja sööma hakatud kui kärgatas esimene kõu ning hakkas sadama ja mitte lihtsalt sadama vaid keegi oleks nagu suurtest tünnidest vett alla valanud. Hea on see, et tavaliselt kestab selline sadu tunnike, et siis uuesti hoogu koguda ja veel võimsamalt kärgatada. Kasutasime juhust ja tellisime motikat järgi, et enne järgmist paduka hoogu koju jõuda. Mõnus on küll motika tagaistmel sõitu nautida, kuid asi tundus üsna jahe ning korraks käis isegi mõte peast läbi, et oh-hoo näis kas nüüd mingi haigus ka külge hakkab. Kodukülla jõudes võtsime veel müüja käest röstitud pähklid ja puuviljasalti, sest teist päeva polnud meil elektrit mingite parandustööde tõttu.

Ja siis see juhtus, ärkasin öösel kell neli kohutava kõhuvalu peale. Ütlen ausalt, et ei mäleta sellist kõhuvalu täiskasvanueast. Peast käis läbi tuhat mõtet, et nüüd on tüüfus, malaaria või mida iganes. Õnneks need kõhuvaluhood käisid teatud perioodidega ning kuidagi poolunes ärkvel olles vedasin hommikuni välja. Kõht oli küll lahti, aga õnneks mitte pikalt. Peale kõhuvalu tuli palavik ja nii vedelesin terve päeva voodis. Korraga tundsin kohutavat coca-cola isu ja kuidagimoodi vedasi ennast lähima putkani ning ostsin paar pudelit. Kui olin ühe pudeli alla kulistanud tundsin kohe kuidas enesetunne paranes. Õhtuks oli ka palavik alanenud ning järgmisel hommikul oli enesetunne juba hea. Profülaktika mõttes olin siiski veel kodune.

Parafraseerides tuntud eestlaste käibfraasi, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka coca colast abi. Seekord läks õnneks ning suurem jama jäi olemata.

PS! Toidumürgitus oli röstitud pähklitest.

Hi Obama man!

Millegipärast arvavad paljud kohalikud, et kõik valged on pärit Ameerikast ja seega ka seotud mingil määral Obamaga. Obama on ju kuskilt otsast pärit Keeniast. Paar või korra nädalas satun Mumiasse, mis on lähim linn minu külale ning seal kostab seda fraasi üsna tihti. Kuigi ka Nairobis kuulsin endale mitu korda järgi hõigatavat sarnast lauset, sest peatusin sellises rajoonis, kus valgeid polnud. Mumia on Eesti mõistes nagu Rapla või Põlva, aga rahvaarv kordades suurem. Mumiases on pangaautomaat, internetikohvik ning tunduvalt suurema valikuga pood, kust siis saab eluks vajalikke asju. 

Üldiselt on kohalikud väga suhtlemisaldid ja eriti just seetõttu, et mzungul on raha ja eks nad siis püüavad seda igal võimalikul viisil sinult seda kätte saada. Küll pakutakse mootorratta takso teenust küll kutsutakse matatu peale, et sind ilusti siis ühest punktist teise toimetada.

Viimane kord võtsime mootorrattad, et siis Mumiases paar asja korda ajad, käia netis ja raha automaadist välja võtta. Selle viimasega sain üsna hea nn külam dusho osaliseks, sest kui olin sisestanud summa, mida soovin välja vütta tetas kiri automaadil et arvel pole nii palju raha.

 Kui Nairobis on kohustuslik rattakiiver ja helkurvest, siis mis te arvate, et keegi siin sellest kinni peaks. Sugugi mitte sõidetakse rahulikult ilma turvavarustuseta.  

Tagasi koju otsustasime tulla matatuga, sest vihma hakkas sadama. Läks ünneks ja matatu oli juba üsna pungil täis ning pressisime ka ennast higiste kohalike vahele ilusti ära. Aga oh ei, olles saanud paarsaada meetrit sõita otsustas matatu manager veel peale võtta 4 tüüpi nii et ma ei näinud isegi aknast välja. Tavaliselt on ilusa ilmaga sõites aknad lahti, aga seekord olid kinni kuna sadas. Ja siis kui hakkasid paistam meie koduküla tornid lasi keegi vaikselt salapussu, nii et isegi gaasimaskist poleks abi olnud. No mois teha, ikka juhtub ka paremateski peredes. Otse loomulikult keegi ei reageerinud ning mõni targem tegi õnneks akna lahti. Mul ongi tunne, et siin käib salapussu sahistamine. Mul tuli kohe meelde väljend, et peeretab nagu kiudainerikkal toidul olev vanur :)

Hi mzungu! A bari ako?

Mzungu on tavaline valge inimene kohalike jaoks. Seda sõna kuuleb igal sammul ja kõige rohkem hüüavad sulle seda järgi lapsed, kellest tee mööda viib. Mzungule järgneb kohe inglise keeles -How are you? Ega nad tegelikult vastust ootagi, see on lihtsalt selline kohalik viisakus või nii. Kui aus olla ega ma ei viitsi reageerida ka. Olen selle nädalaga hästi kohanenud ning kohati on selline tunne et olen siis palju kauem viibinud. Sisseelamise aeg läks valutult nagu öeldakse. Tutvusin töökohaga, tegin pisikesed ümberkorraldused ja oligi nädalvahetus. Laupäeval sõitsin siis Kakamegasse, sest just seal asub hotell, milles on välibassein ja tasuta WI-FI ning pakutakse ka süüa. Sissepääs basseini maksab 200 KESi ning selle raha eest võid olla nii palju kui jaksad. Bassein ise on pisike nii 10*15 meetrit ja ilgelt kloorise veega ja kohutavalt külm. Meie Kalevi basseini 26 kraadi on lausa palav selle kõrval. Samas ei häri see kohalikke veemõnusid nautimast, kui mina pidasin basseini vastu tugevalt 15 minutit, siis kohalikud nautisid seda külma kloorivett  vapralt tunnike jutti. Võibolla oleks isegi õigem öelda, et see oli kloor veega mitte vastupidi. Minujaoks omaette vaatamisväärsusteks olid kohalikud, kes siis tulid laupäeva veetma. Hommikupoolik oli üsna rahulik, ainult mõned üksikud prowwad oma lastega,kes siis oma pekki basseinis väristasid. Kui meile prowwad panevad oma parimad trikood selga, siis siin on treeningriided naistel, millega nad basseinis käivad. Liskas sellele veel ujumismüts, mida naistelt nõutakse ning sinna alla on topitud kogu oma uhked pähekleebitud juuksed( aga nendest mõni teine kord). Pealelõunasel ajala saabuvad siis noorde sellised 15-20 aastased, kes sõprade seltsis, kes siis oma boyfriendiga või vastupidi. Poisid oskavad enamvähem kõik ujuda, aga tüdrukud mitte. Poikad siis õpetavad oma tidrikutele püüdlikult kuidas vee peal püsida ning algeliselt ujuda. Kohati tundub et see on nagu hane selga vesi, aga eks siis keenialased ei peagi olema head ujujad nad ju jooksevad nagu väledad põdrad. Siin kohapeal on ka jõgi, kuid ma pole veel  jõeäärde jõudnud aga eks ma annan tead kuidas oli ja mitu krokotilli mind kannist näksas.

Elu-olu.

Vaatamata nahavärvile olen sulandunud kohalikku kolriiti ning püüan elada nii nagu kohalikud. Meil on kahepeale maja, kus on kolm tuba ja köök. Või õigem oleks öelda ridaelamu, sest maja koosneb kahest kolmetoalisest korterist. Teises otsas elab üks kohalik naine koos oma kolme kooliealiste laspsega. Kaie, kes on siin kohapeal juba pikemat võttis mind vastu ja tutvustas kohalikke olusid. Selliseid mugavusi nagu me tavaliselt oleme harjunud siin ei ole: külmkapp,telekas, raadio, soe dush ja veega peldik. Dush ja peldik asuvad eraldi majakeses. Meil on oma WC aga pesemiskonkut peame jagama naabritega, aga sellest pole midagi saame hakkama. WC on üsna pisike natuke laiem kui mina õlgadest ning see auk mis on betooni sisse valatud meenutab pigem hiireurgu ja nõuab üsna täpset sihtimist. Pesemine nagu ma ütlesin on eraldi kambrikeses ja selleks kasutatakse vana head meetodit, kaussi ja pinki. Vesi on defitsiit ja kuigi meil on olemas oma kaev siis vett saab sellest varahommikul või hiljaõhtul ja mõni päev pole sedagi. Et mitte olla ilma veeta siis selleks on meil olemas erinevas suurusega anumad. Vesi mis tuleb kaevust on üsna soe ja samuti soojendab päike anumates vee mõnusa temperatuurini nii, et just selline värskendav veeprotseduur ajab viimasegi une hommikul silmist.  Elekter on majas sees aga tavaline on see, et mingi hetk see lihtsab kaob või haitub nagu poleks teda kunagi olnudgi ja sama äkki ilmub ta jälle välja. Aga õnneks on praegu kuiv periood ning elektri haitumine minimaalne. 

Toit on kõik värske ja otse turult:apelsinid, banaanid, papayad, avaokaadod,kardulas, tomat, ananass, arbuus,paprika, mangod, sibul jne Maitse on muidugi täiesti erinev sellest, mida eesti marketites saada on.  Üks korralik salatimix erinevatest puuviljadest maksab umbes 40 KESi mis siis eurodes teeb 40 senti. Sellest saab kõhu korralikult täis. Pooleliitrine veepudel maksab putkast ostes 50 senti ning kokkuhoiu mõttes me keedame kaevuvett ja joome seda. 15-20 minutiline matatu sõit naaberlinna Mumiasesse maksab 50 senti,mootorrattaga on see taks 1.50. Kohalikus mõistes on siin elu odav ja saab hakkam, aga näiteks järgmine suur linn,mis jääb Nairobi poole on Kakamega ja sealses supermarketis ei erini hinnad kuigi palju meie omadest. Saepurumaitselised viinerid maksavad keskeltläbi 1.35-2.00 eurot. On ka kallimaid ja liha on yldse Keenias kallis ning rikaste privileeg. Aga mulle maitseb see, mida kohapeal külaturult osta saan ning kohalikud hakkavad minuga ka juba ära harjuma ja ei löö mulle kirvest selga :) Toiduharjumused on siin teised ja ainuke millest ma puudust tunnen on  piim,sest eestis jõin ma tavaliselt liitri piima päevas ja palavamatel päevadel 2-3 liitrit. Piim on väga hea janukustutaja. Kohalik õlu on Tusker, mis meenutab nõukaaegset Ziguli õlut, aga parema puudumisel ajab asja ära. Teinekord on hea võtta peale tööpäeva lõppu üks külm õlu, sest poes on külmkapp olemas. 

Seiklused pagasiga.

Nagu te teate, siis mingi jama pärast CDG lennujaamas ei jõudnud minu kott minuga Nairobisse vaid seikles kuskil õhuavarustes. Kolmanda päeva hommikul ma loobusin ootamast ja põrutasin ära Shiandasse. Õnneks siiski asi laabus ja neljapäeval käisin ma Kisumus oma kotil järgi kuna see on lähim rahvusvaheline lennujaam minu piirkonnas. Lähim tähendab seda, et kõigepealt sõitsime matatuga Mumiasse ja sealt edasi Kisumusse.Mumiase ots kestab kuskil 15-20 minutit ja Kisumusse jõuab pooleteist tunniga,kilometraaz on umbes 75 km Mumiasest Kisumusse.Aga Keenias ei mõõdeta vahemaid kilomeetrites vaid ajas. Matatu on üks odavamaid liiklusvahendeid,odavam on veel jalgrattatakso, aga seda ainult linna või küla piires. Matatu on meie mõistes mikrobuss, aga mitte selline kuhu meiesugused normaalse pikkuse ja paksusega põhjamaalsed hästi sisse mahuks vaid umbes 2x väiksem. Keenia inimesed on tunduvalt väiksemad kui mina. Kohti on sellises sõiduvahendis 9 koos juhiga, aga sisse topitakse kuni 15 ja lisaks veel bussi mänedzer, kes korjab raha ja näitab kuhu keegi istub.Lühikest vahemaad pole midagi sõita, kannatab ära, aga loksuda poolteist tundi pole eriti rõõmustav. Ütlen kohe, et teeolud suuremate asulate vahel on asfalteeritud ja hästi läbitavad, kui just neid surnud mente tee peal ei oleks, mis normaalset sõidukiirust pärsivad. Teeääres oli üsna palju päris politseinikke, kes siis praktiliselt kõiki liiklusvahendeid kinnipeavad. Peatus tavaliselt kestis umbes 5-10 sekundit et,siis juht või bussi  mänedzer sujuva liigutusega mendi pihku 100 KESi libistada. Korruptsioon on siinmail tavaline asi ja need kes siin pikemalt viibinud võivad sellest imelugusid rääkida. Mina nõukaaegse inimesena hakkasin kohe pablama, kui ment meid esimest korda kinni pidas. Äkki kontrollivad dokumente või mida iganes. Ja nagu öeldakse põhjuse leiab alati. Kisumu lennujaamas sain oma pagasi viperusteta kätte ja kõik oli isegi terve ja puhas kui välja arvata tatar mis oli mööda seljakotti laiali. Aga sellest pole midagi,vähemalt naabri kanad said kõhu täis. 

Kui sinnasõit kulges mõnusalt ja kiiresti, siis tagasitee oli natuke seiklusterohkem. Et lennujaam asus linna ääres ja polnud mingit viitsimist sõita kesklinna ja sealt ennast mõne matatu peale sebida, siis otsustasime õnne proovida suure tee ääres mis viib Mumiasesse. Kohe esimene matatu peatusgi, aga sõit ei läinud mitte sinna kuhu meie soovisime vaid umbes poolele teele-Luandasse. Minu suur seljakott pakiti ilusti peale ning ka mind lükati kokku nagu liigendnuga ja topiti matatu tahaistmele. Sõit oli täitsa talutav, sest sain laiutada isegi,sest sõitjaid oli vähe. Luandasse jõudes hüppas ligi mingi tüüp,kes kuuldes, et tahame Mumiasse jõuda juhates meid kohe oma matatu juurde ja see oli natuke tavapärasest suurem. Mind kui paksu valget pealikut pandi istume esiistmele juhi kõrvale,aga ütlen kohe, et kaua ma seda privileegi nautida ei saanud. Kott pandi katusele, aga siin on üks aga, sest matatu ei alusta enne sõitu, kui on pilgeni täis topitud. Selleks kulus meil umbes tund või natuke rohkem. Samal ajal, kui me ootsaime matatu täistoppimist,käis akna taga igausgu huvitavaid proovireisjaid mulle oma kaupa pakkumas:alates kohalikust viagrast ja lõpetade “peenete käekottidega” for my lady. Tegin kivinäo pähe ja eirasin neid kõiki. Lõpuks oli bussike pungil täis ja sõit algas. Et matatu jäi järjest tühjemkas, siis bussijuht ei viitsinud lõpuni sõita ning umbes poolel teel topiti meid ümber poole väiksemasse bussi kuskil küla juures, mile nime ma ei mäleta. Mumiasesse jõudsin küll natuke räsituna, aga oli õnnelik, sest kott minu asjadega oli olemas. Olles banaalne, ütlen algus hea ja ka lõpp hea!

Kolmas päev Keenias.

Võtsin vastu ostuse, et lahkun Nairobist ning alustan teekonda Shiandasse. Jumal tänatud, see oli ainuõige otsus, sest sellist vaikust ja rahu ei ole ma viimastel päevadel Keenias kuskil kohanud kui Shiandas. Vahelduseks ütlen,et pagas on ikka rändamas ilma minuta. Bussisõit Shianda külla kestis 10 tundi kaheksa asemel ja seda tänu teetöödele ja surnud mentidele,mida oli mõnes kohas lausa iga 100 meetri järel. Iseenesest 10 tunnine teekond polnudgi nii hull, sest magamata öödele sain ma mõnusalt tukkuda  ning ärkvel olles nautida hunnituid Keenia vaateid. Kui ma ütlen, et Keenia on ilus oma mitmekesisusega siis kõlab see pigem banaalselt, sest see, mis avanes mulle bussiaknast on sõnuseletamatult ilus. Erinevad vaated,värvid,maastikud vaheldumas nagu parimas National Geographicu dokumenaatlfilmis. Mul õnnestus ka näha sebrakarja tee ääres söömas, kui neist bussiga mööda vurasime. Emotsioon oli emotsioonis kinni. Minu ettekujutus Keenias ei vastanud sellele, mida ma reaalselt nägin. Mõni koht meenutas nagu sõidaks ringi kuskil Lõuna-Eesti kuppelmaastikul,aga see oli ainult sekunditeks. 

Õnneks enne pimeduse saabumist olin ilusasti kohal. Kaie,kes on siin juba nagu oma inimene võttis mind vastu ja seletas süsteemi ära. Käisime ka kohalikus parimas restoranis söömas,milleks osutus tavaline osmik. Valisin traditsioonilise keenia toidu:ugali ja kitseliha.Minust ugali fänni küll ei saa,sest see on maisijahu puder keedetud veega ja täiesti ilma maitseta. Liha oli ka nagu ta oli ja vist on parem minna üle puuvilja dieedile. 

Mul on nüüd ka esimene oma koduloom Keenias,kelleks on geko ning me jagame sõbralikult tuba. Pilti kahjuks ei jõudnud teha sest ta oli kärmem kui mina ning esialgu ta ei usalda mind.

Üks seik, millest veel tahan rääkida on meelelahutus mida pakuti bussis. Nimelt kohe kui algas sõit pani bussijuht pisikesel ekraanil mängima gospelvideod.Ühe video pikkuseks oli keskmiselt 15-20 minutit. Tavaliselt esines mingi kirikukoor, kus oli siis keegi eeslaulja. Video oli filmitud erinevates kohtades näiteks muruplatsil, kiriku ees jne. Kui oli uus kaader olid esinejatel ka uued kostüümid üll. Kogu seda mõllu saatis koreograafia, mida oli püütud sünkrooni timmida. Kõik lauljad olid üliemotsionaalselt psotiivsed ning  andsid oma tundeid edasi üliedukalt grimmassitades.Iseenesest tore kogemus,aga pikapeale viskas ära. Kogu see asi meenutas natuke sellist 90nadate ETV-s olnud saadet 7 vaprat ning mulle kohe meenus Üllar Jörbergi lugu (see mida Tanel Padar tegi näosaates järgi).

Mõni asi on ikka hea ka,sest kui nõme Air France poleks mu pagasit ära kaotanud poleks ma saanud täna kapaga positiivseid emotsioone. Hommik nagi ikka algas ysna vara, sest lärm akna taga on kõrvulukustav. Helistasin Kadrile, kes elab Keenias juba 20 aastat ning on siinse eluga sinapeal. Tema soovitusel palkasin ta tuttava mootorattaga,kes vedas mind umbes kolm tundi ringi. See oli võimas tunne-laveerida mootorattaga keset hullumeelset liiklust ning kui olime linnast väljas siis 100km tunnikiirusega kihutada mööda siledat maanteed tuul kõrvus vihisemas. Oli kaks kohta mida kindlasti pidin külastama,kuna asjaolude sunnil pidin päevakese selles linnas veetma. Esimene oli elevandilaste turvakodu,kus nad on siis kaitse all ja nende eest hoolitsetakse, kui elevandiema on mingi lolli salaküttija või mõnel muul põhjusel surma saanud. See keskus pole eriti suur, aga pisikesed elevandid on seal mõnusalt hoitud ja hoolitsetud.Teine koht oli kaelkirjakute keskus,mis oli ka emotsionaalne laks, sest sain neid ise käest toita ja silitada. Kaelkirjakute jalge vahel sibasid ringi metsikud sead.  Mõlemad kohad olid eesti mõistes linnast üsna kaugel, selline tunne nagu oleks poolel teel Tartusse. Aga seda mõnusam oli mootoratta seljas kihutada ikka laveerides autode ja teiste mootorrataste vahel Patrick,nii oli minu mootorraturi juhu nimi on tõeline oma ala proff,mul polnud kordagi hirmu. Nii nagu Eestiski on siin ka teedel surnud pollarid,kellest siis üle sõites alandatakse kiirust. Alguses oli see lihtsalt ebamugav,kuid pärast kihutas Patrick neist üle 80 km/h nii et mitte midagi ei tundnud. Pigem oli lendamise tunne. Hiljem kohtusime Kadriga ja sõime lõunat rahvusmuuseumi kohvikus ning lobisesime niisama. Igatahes meenutab Keenia mulle paljuski Indiat, samasugune värvidemäng,samad lõhnad,inimesed ja minu emotsioonid. Olen õiges kohas. Homme siis loodan sõita oma uude elukohta. Paar pilti ka teile. Mulle väga meeldis mida Kadri ütles kui ma küsisin kas tal koduigatsust pole, siis ta vastas,et ei ,sest kartulit ja sealiha ta ei söö ning piima ta ei joo.Mulle meeldib selline arusaam.

Nüüd olen siis õnnelikult Nairobisse jõudnud kui muidugi seda saab niimoodi nimetada, kui pagas jäetakse Pariisi. Ja üleüldse oli Pariisi CDG lennujaam üks täiesti ajavaba koht ilma mingi loogikata. Aga võibolla selline ongi prantslaste loogika. Igatahes olen ma nüüd siin hotellis,millel on ka kõlav nimi Paris,aga peale nime pole midagi. Õnneks on ta bussijaama ligidal ja kesklinnas. Kuigi olen väga väsinud, siis magada ei saa, sest lärm on kõva ja esimesed malaaritekitajad lendavad ka ringi. Aga õnneks on mul baldahiin.Magan nagu printsess. Ja üleüldse meenutab kogu see värk siin natuke Indiat. Et pean siin rohkem kui ühe öö veetma, siis homme hakkan juba tööasju ajama ja tutvun natuke linnaga. Netiühendus on ka nagu on ja kohalik telefoninr on olemas. Head ööd ka teile. Hea on see et Keenias on Eestiga sama aeg.

Täna on siis viimane päev enne suurt seiklust. Asjad on enam vähem kokku kogutud vaja ainult seljakottidesse toppida. Mingit ärevust mul sees kyll pole,olen nagu vana rahu ise. Lennuk väljub hommikul kell kuus. Lendan Helsingi ja Pariisi kaudu,sest teine variant oleks olnud öine ,mis mulle eriti ei meeldi. Üldiselt olen valmis suureks seikluseks ja väljakutseks.

Loetud päevad!

Loetud päevadepärast lendan juba soojale maale. Siin läheb järjest külmemaks aga Kakamegas, mis asub minu tulevase uue kodu ligidal on praegusel kellaajal sooja 22kraadi ja seda kell 10 õhtul. Täna vahetasin ka eurod keenia shillingu vastu ning 50 euro eest sain 5450 KESi,millest jätkub lennujaamast taksoga hotelli sõitmiseks ning üheks ööks hotellis. Bussisõiduks minu kodukülla jääb sellest väheks. Aga õnneks saab veel juurde vahetada. Praeguse seisuga olen esmased asjad, mida kaasa võtta üle vaadanud ja kogus polegi nii suur. Pole ju mõtet igasugu jama kaasa vedada. Vastupidiselt sellele, kuidas ma oma lapsepõlves käitusin, kui reisides oli kott suurem, kui ma ise, sest see sisaldas kõike mida hiljem reisil vaja ei läinud. Siin ka kohalikku raha. Kõigil rahatähtedel ühel pool on Keenia esimene president Jt omo Kenyatta portree ning teiselpool erinevad pildikesed. Minu lemmikuks on elevantsid,kes kaunistavad 1000KESist rahatähte.