Seiklused pagasiga.

Nagu te teate, siis mingi jama pärast CDG lennujaamas ei jõudnud minu kott minuga Nairobisse vaid seikles kuskil õhuavarustes. Kolmanda päeva hommikul ma loobusin ootamast ja põrutasin ära Shiandasse. Õnneks siiski asi laabus ja neljapäeval käisin ma Kisumus oma kotil järgi kuna see on lähim rahvusvaheline lennujaam minu piirkonnas. Lähim tähendab seda, et kõigepealt sõitsime matatuga Mumiasse ja sealt edasi Kisumusse.Mumiase ots kestab kuskil 15-20 minutit ja Kisumusse jõuab pooleteist tunniga,kilometraaz on umbes 75 km Mumiasest Kisumusse.Aga Keenias ei mõõdeta vahemaid kilomeetrites vaid ajas. Matatu on üks odavamaid liiklusvahendeid,odavam on veel jalgrattatakso, aga seda ainult linna või küla piires. Matatu on meie mõistes mikrobuss, aga mitte selline kuhu meiesugused normaalse pikkuse ja paksusega põhjamaalsed hästi sisse mahuks vaid umbes 2x väiksem. Keenia inimesed on tunduvalt väiksemad kui mina. Kohti on sellises sõiduvahendis 9 koos juhiga, aga sisse topitakse kuni 15 ja lisaks veel bussi mänedzer, kes korjab raha ja näitab kuhu keegi istub.Lühikest vahemaad pole midagi sõita, kannatab ära, aga loksuda poolteist tundi pole eriti rõõmustav. Ütlen kohe, et teeolud suuremate asulate vahel on asfalteeritud ja hästi läbitavad, kui just neid surnud mente tee peal ei oleks, mis normaalset sõidukiirust pärsivad. Teeääres oli üsna palju päris politseinikke, kes siis praktiliselt kõiki liiklusvahendeid kinnipeavad. Peatus tavaliselt kestis umbes 5-10 sekundit et,siis juht või bussi  mänedzer sujuva liigutusega mendi pihku 100 KESi libistada. Korruptsioon on siinmail tavaline asi ja need kes siin pikemalt viibinud võivad sellest imelugusid rääkida. Mina nõukaaegse inimesena hakkasin kohe pablama, kui ment meid esimest korda kinni pidas. Äkki kontrollivad dokumente või mida iganes. Ja nagu öeldakse põhjuse leiab alati. Kisumu lennujaamas sain oma pagasi viperusteta kätte ja kõik oli isegi terve ja puhas kui välja arvata tatar mis oli mööda seljakotti laiali. Aga sellest pole midagi,vähemalt naabri kanad said kõhu täis. 

Kui sinnasõit kulges mõnusalt ja kiiresti, siis tagasitee oli natuke seiklusterohkem. Et lennujaam asus linna ääres ja polnud mingit viitsimist sõita kesklinna ja sealt ennast mõne matatu peale sebida, siis otsustasime õnne proovida suure tee ääres mis viib Mumiasesse. Kohe esimene matatu peatusgi, aga sõit ei läinud mitte sinna kuhu meie soovisime vaid umbes poolele teele-Luandasse. Minu suur seljakott pakiti ilusti peale ning ka mind lükati kokku nagu liigendnuga ja topiti matatu tahaistmele. Sõit oli täitsa talutav, sest sain laiutada isegi,sest sõitjaid oli vähe. Luandasse jõudes hüppas ligi mingi tüüp,kes kuuldes, et tahame Mumiasse jõuda juhates meid kohe oma matatu juurde ja see oli natuke tavapärasest suurem. Mind kui paksu valget pealikut pandi istume esiistmele juhi kõrvale,aga ütlen kohe, et kaua ma seda privileegi nautida ei saanud. Kott pandi katusele, aga siin on üks aga, sest matatu ei alusta enne sõitu, kui on pilgeni täis topitud. Selleks kulus meil umbes tund või natuke rohkem. Samal ajal, kui me ootsaime matatu täistoppimist,käis akna taga igausgu huvitavaid proovireisjaid mulle oma kaupa pakkumas:alates kohalikust viagrast ja lõpetade “peenete käekottidega” for my lady. Tegin kivinäo pähe ja eirasin neid kõiki. Lõpuks oli bussike pungil täis ja sõit algas. Et matatu jäi järjest tühjemkas, siis bussijuht ei viitsinud lõpuni sõita ning umbes poolel teel topiti meid ümber poole väiksemasse bussi kuskil küla juures, mile nime ma ei mäleta. Mumiasesse jõudsin küll natuke räsituna, aga oli õnnelik, sest kott minu asjadega oli olemas. Olles banaalne, ütlen algus hea ja ka lõpp hea!