Elu-olu.

Vaatamata nahavärvile olen sulandunud kohalikku kolriiti ning püüan elada nii nagu kohalikud. Meil on kahepeale maja, kus on kolm tuba ja köök. Või õigem oleks öelda ridaelamu, sest maja koosneb kahest kolmetoalisest korterist. Teises otsas elab üks kohalik naine koos oma kolme kooliealiste laspsega. Kaie, kes on siin kohapeal juba pikemat võttis mind vastu ja tutvustas kohalikke olusid. Selliseid mugavusi nagu me tavaliselt oleme harjunud siin ei ole: külmkapp,telekas, raadio, soe dush ja veega peldik. Dush ja peldik asuvad eraldi majakeses. Meil on oma WC aga pesemiskonkut peame jagama naabritega, aga sellest pole midagi saame hakkama. WC on üsna pisike natuke laiem kui mina õlgadest ning see auk mis on betooni sisse valatud meenutab pigem hiireurgu ja nõuab üsna täpset sihtimist. Pesemine nagu ma ütlesin on eraldi kambrikeses ja selleks kasutatakse vana head meetodit, kaussi ja pinki. Vesi on defitsiit ja kuigi meil on olemas oma kaev siis vett saab sellest varahommikul või hiljaõhtul ja mõni päev pole sedagi. Et mitte olla ilma veeta siis selleks on meil olemas erinevas suurusega anumad. Vesi mis tuleb kaevust on üsna soe ja samuti soojendab päike anumates vee mõnusa temperatuurini nii, et just selline värskendav veeprotseduur ajab viimasegi une hommikul silmist.  Elekter on majas sees aga tavaline on see, et mingi hetk see lihtsab kaob või haitub nagu poleks teda kunagi olnudgi ja sama äkki ilmub ta jälle välja. Aga õnneks on praegu kuiv periood ning elektri haitumine minimaalne. 

Toit on kõik värske ja otse turult:apelsinid, banaanid, papayad, avaokaadod,kardulas, tomat, ananass, arbuus,paprika, mangod, sibul jne Maitse on muidugi täiesti erinev sellest, mida eesti marketites saada on.  Üks korralik salatimix erinevatest puuviljadest maksab umbes 40 KESi mis siis eurodes teeb 40 senti. Sellest saab kõhu korralikult täis. Pooleliitrine veepudel maksab putkast ostes 50 senti ning kokkuhoiu mõttes me keedame kaevuvett ja joome seda. 15-20 minutiline matatu sõit naaberlinna Mumiasesse maksab 50 senti,mootorrattaga on see taks 1.50. Kohalikus mõistes on siin elu odav ja saab hakkam, aga näiteks järgmine suur linn,mis jääb Nairobi poole on Kakamega ja sealses supermarketis ei erini hinnad kuigi palju meie omadest. Saepurumaitselised viinerid maksavad keskeltläbi 1.35-2.00 eurot. On ka kallimaid ja liha on yldse Keenias kallis ning rikaste privileeg. Aga mulle maitseb see, mida kohapeal külaturult osta saan ning kohalikud hakkavad minuga ka juba ära harjuma ja ei löö mulle kirvest selga :) Toiduharjumused on siin teised ja ainuke millest ma puudust tunnen on  piim,sest eestis jõin ma tavaliselt liitri piima päevas ja palavamatel päevadel 2-3 liitrit. Piim on väga hea janukustutaja. Kohalik õlu on Tusker, mis meenutab nõukaaegset Ziguli õlut, aga parema puudumisel ajab asja ära. Teinekord on hea võtta peale tööpäeva lõppu üks külm õlu, sest poes on külmkapp olemas.