Külmetus.

Ühes asjas mul ei vedanud siia Keeniasse tulles, sest hakkas just vihmaperiood, mis kestab umbes novembri lõpuni. See tähendab seda, et sajab ja sajab ja sajab. Tavaliselt hommiku poole kuni kolme neljani on ilus,paistab päike ja on soe aga peale seda on äike ja sajab vahelduva eduga kuni päikesetõusuni. Kohati on see üsna tüütu, aga harjub ära. Ainuke asi, mis muret teeb on vihmaperioodil leviv malaaria. Mul on pole õnnestunud veel endale seda haigust külge pookinud, aga olen ka siin olnud kõigest kolm nädalat nii et aega veel on (praegu sülitasin kolm korda üle vaskaku õla). 

Aga haigeks õnnestus ikkagi jääda ja seda väga labaselt. Toidumürgitus ja külmetas. Ja just nimelt külmetus. Asi on nimelt selles, et peale äikest läheb siin alati külmaks ja temperatuur langeb kuskil 23-25 kraadini. Ütlen ausalt see on tõesti külm, kuid mitte nii nagu meil Eestis.   Pühapäeval oli meil vaja külastada ühte gruppi, kus lapsed teenivad endale lisaraha, et maksta koolimaksu. Kuigi kooliharidus põhikooliosas on Keenias tasuta, siis on vaja ikka maksta eksamite eest, toidu eest, õpikute eest. Kui sul ei ole näiteks maksta eksamite eest või mingit  muud koolitasu, siis õpetaja annab sulle lihtsalt peksa või saadab parimal juhul koju. Seda juhtub ka siis kui näiteks kui sul pole jalanõusid või su koolivorm on katki. Olgu öeldud et mõne lapse puhul ongi koolivorm ainuke võimalik riideese, mida selga panna.

Aga nüüd haiguse juurde tagasi. Kuna see lastegrupp asus külakeskusest jalgsiminemiseks natuke kaugel siis võtsime mototakso. Enne kodust väljaminekut veel mõtlesime, et nagunii hakkab vihma sadama ja mõistlik oleks midagi soojemat kaasa haarata aga mõtteks see jäigi.

Sinnasõit oli igati mõnus, sest päike siras ning tuul vuhises kõrvus. Aga äikesepilved hakkasid juba kogunema ning see on sekundite mäng,kui kallab nagu oavarrest. Saime oma vajalikud toimingud tehtud ja sööma hakatud kui kärgatas esimene kõu ning hakkas sadama ja mitte lihtsalt sadama vaid keegi oleks nagu suurtest tünnidest vett alla valanud. Hea on see, et tavaliselt kestab selline sadu tunnike, et siis uuesti hoogu koguda ja veel võimsamalt kärgatada. Kasutasime juhust ja tellisime motikat järgi, et enne järgmist paduka hoogu koju jõuda. Mõnus on küll motika tagaistmel sõitu nautida, kuid asi tundus üsna jahe ning korraks käis isegi mõte peast läbi, et oh-hoo näis kas nüüd mingi haigus ka külge hakkab. Kodukülla jõudes võtsime veel müüja käest röstitud pähklid ja puuviljasalti, sest teist päeva polnud meil elektrit mingite parandustööde tõttu.

Ja siis see juhtus, ärkasin öösel kell neli kohutava kõhuvalu peale. Ütlen ausalt, et ei mäleta sellist kõhuvalu täiskasvanueast. Peast käis läbi tuhat mõtet, et nüüd on tüüfus, malaaria või mida iganes. Õnneks need kõhuvaluhood käisid teatud perioodidega ning kuidagi poolunes ärkvel olles vedasin hommikuni välja. Kõht oli küll lahti, aga õnneks mitte pikalt. Peale kõhuvalu tuli palavik ja nii vedelesin terve päeva voodis. Korraga tundsin kohutavat coca-cola isu ja kuidagimoodi vedasi ennast lähima putkani ning ostsin paar pudelit. Kui olin ühe pudeli alla kulistanud tundsin kohe kuidas enesetunne paranes. Õhtuks oli ka palavik alanenud ning järgmisel hommikul oli enesetunne juba hea. Profülaktika mõttes olin siiski veel kodune.

Parafraseerides tuntud eestlaste käibfraasi, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka coca colast abi. Seekord läks õnneks ning suurem jama jäi olemata.

PS! Toidumürgitus oli röstitud pähklitest.