MOEST JA RÕIVASTEST

Suvi on tavaliselt sündmustevaene aeg ning seda nimetatakse ajakirjanduses ka hapukurgihooajaks. Eesti moemaastik pole selles suhtes erand. Muidugi ei saa väita, et midagi ei toimu, sest tegelikkuses leiab meelelahtust erinevale maitsele päris palju- kontserdid, festivalid, laadad, mis on laiali pillutatud üle suvise Eestimaa. Eirates seda hapukurgiuhooaega võttis Liina Viira julguse  ning eirates suvist letargiat avas juuli alguses oma isikunäituse Tallinnas Arhitektuuri ja Disanigaleriis.  Näituse pealkiri "Argi" justkui turvalisusele ja igapäevastele asjadele, kuid sellel on palju sügavam tähendus, mis  keskendub isetegemisele ja katsetamisel, et ehitada üles oma personaalne maailm. Autor julgustab inimesi olema rohkem avatud ning  rajama iseenda maailma. Liina Viira on Eesti moeskeenel olnud tegev juba pikka aega ning kohalikule moehuvilisele assotsieerub Liina eelkõige oma rahvuslike kudumitega, mis on inspireeritud Eesti rikkalikust rahvarõivatradistioonist. 2010 aastal on Liina Viira saanud ka Väikese Nõela mis on praeguse Hõbenõela eelkäija ning üsna olulise tähtusega kohalikul moemaastikul.  Liina loomingu teeb eriliseks see, et ta on üles kasvanud eesti-rootsi segaperes ning seetõttu on tema lähenemine rahvarõivastele värskem, rahvusvahelisem ning see on seotud paljuski ka eestluse identideediga, mille säilitamine muukeelses keskonnas annab uue tähenduse. Kui ma meenutan viimase aja kollekstioone, mis Eesti moemaastikul on figureerinud ning inspiratsiooni saanud rahvarõivastest, siis meenuvad mulle Vilve Unt ja Tiina Talumees. Nimetatud disainerite käekiri on väga eriilmeline ning võin julgelt väita, et kumbki neist on leidnud ainulaadse mooduse rahvarõivaste tõlgendamiseks. Tiina on oma loomingus rahvarõivaste temaatikasse toonud kõrgmoe elemedid ning need mõjuvad rafineeritult, milles on tunda ajatut esteetikat. Vilve Undi loomngu märsõnadeks võib pidada küpsust ning sügavust. Vilve asetab rahvarõiva tänpäevasesse konteksti, kus on oskuslikult taskaalu leidnud minevik ja tulevik. Liina looming on kui miks neist kahest eelnevast lisades rõivastele mängulisuse kuhu on lisatud isiklikku kogemust ning mõtestatust. Disaner on professionaalselt ühendanud kaasaegse moe ning rahvarõivastets pärit elemendid. Selle tulemuseks harmooniline kooslus, kus on ühendatud kaasaegne iskupära. Läbivaks sü,boliks on Muhu mänd ehk kaheksakand, mis on üheks äratuntavamaks sümboliks Eesti rahvuslikus mustrikultuuris. Kahksakanda leidub pea kõigil rõivaesemetel ning see on paigutaud toodetele erinevatel viisidel, kord efektselt, sissepressituna kord diskreetselt.  See paigutus on mõjutatud kanga  tekstuurist ning ka eseme funkstioonist. Seesama Muhu mänd seob kogu kollekstioonu ühtseks tervikuks ning jutsutab meie rahvarõivaste lugu läbi auori poolt esitatud narratiivi. Liina näitust vaadates meenus mulle koheselt Piotr Bogatyrjov, kes on rahvarõivaid uurinud semiootlisest tähendusest lähtuvalt. Rahvarõivas on sotsiaalne märk, mis edastab ümbritsevale keskonnale informatsiooni kuuluvuse ja identiteedi kohta.  Liina ei esita väljakutsena rekonstrueerida rahvarõivaid vaid annab läbi kaasaegse tähenduse neile. Mis selle näituse puhul veel on nauditav on see, et kuidas disainer on ühendanud esmapilgul kaks erinevat esteetikat- skandinaavialiku minimalismi ja Eesti rahvarõivaste tradistioonilise rikkuse. Esimeses on olemas puhas joon taskaalukus ning oskuslik materjali ja ruumi kasutus, teine seevastu on mitmekihiline oma värvide ja sümbilite virvarris.  Selles kõiges toimub dialoog mitte võitlus domineerimise üle ning üks suund annab ruumi ja vastupidi. Näitus on veel avatud nädala jagu ning siin tahaks tsiteerida Eesti filmi: Kiirustage seltsimehed unetud, sest head asjad lõppevad tavaliselt märkamatult.

 

PILDIKESI MINEVIKUST

Põlvasse sõites meenub mulle alati üks Hando Runneli luuletus:

Kui ma Tartost Põlva lätsi

Tii pääl olle Karilatsi

Üts lats läss busi alla

Välla tull kui latik kala

Muideks Põlva kandis on ikka torediad kohanimsedi nagu Ihamaru ja Litsmetsa ja küllap on neid rohkemgi, aga kõik ei tule kohe meeldegi.Paar korda aastas ma üritan ikka Põlvas käia, sest minu vanemad elavad seal siiamaani ning kui aega üle jääb, siis püüan põigata ka Võrru. Võruga seovad mind ka soojad tunded, sest ma sündisin Võrus ning kuni kolmanda eluaastani elasime me seal. Hiljem, kui isale pakuti tööd ja korterit Põlvasse, siis kolisime sinna. Aga Võruga olin ma seotud ka hiljem, sest mu vanaema jäi sinna edasi elam ning lapsepõlved veetsin ma tihti vanaema juures. Nendest Võru meenutustest ma kunagi kirjutan kindlasti pikemalt sest mõni asi on tänapäevases kontekstis ikka päris absurdne. Kunagi tundus see vahemaa Tallinnast Põlvasse sõitmisel nii pikk, et selleks pidi varuma lausa pool päeva Nüüd saab kolne-nelja tunniga hakkama olenevalt transpordiliigist. Eemal vaadates on Põlva kõvasti arenenud ning kui meenuata nõukaaja lõppu ning Eesti Vabariigi alset aega, siis on palju muutunud. Põlva keskel asuv järv, kus kunagi ei supeldud on muudetud mõnuskas ajaveetmise kohaks, seal on rand ning ka wake park kuhu tulevad inimsed isegi kaugemalt. Tegelikult ongi Eesti suureks plussiks see, et kõik on ligidal, isegi kui sa ei oma isiklikku autot., sest rongid ja bussid liiklevad regulaarselt vaja on ainult täpne logistika paika panna.Maksimum kolm tundi ja oled juba teises Eesti otsas. Ma ei ole Põlvas elanud juba pea 40 aastat ja alati kui sinna satun on midagi muutunud. Raudteejaam on alati mingis mõttes nagu asukoha tuiksoon nii oli see ka  varasemalt. Põlvast käis läbi Moskva rong ning lapsena sai tihti hängitud seal et siis mööda reisivatele inimestele lehvitada. Jaamahoones oli piletikassa ning ootesaal, kus sai siis rongi oodata. Esimene rong väljus Tartusse kuskil kella kuue ajal ning sõit kestis tugevalt üle tunni. Teisele poole viis rong kuni Petserini. Mõnikord oli hea võimalus rongiga Petserisse sõita ning seal ringi tuiata. Jaamahoone ees on siiamaani pisike pargike kuid kunagi oli seal pargi keskel ajaleheputka, kust sai osta välismaa ajakirju ja nätsu. Ajakirjad oli pärit sõbralikest sots maadest ja üheks kõige populaarsemaks oli Saksa DV ajakiri NBI, kus oli palju värvilis pilte ning see lõhnas alati värske trükivärvi järele. Võibolla oli ali selles, et see oli trükitud sellisele siledale klanstpaberile, mis erines  väga palju meie Nõukogude eestis trükivalgust nägevatest ajakirjadest. Kui ma õigesti mäletan, siis ilmus see vist korra nädalas ning jõudis meie linnaksese kioskisse alati mingil kindlal päeval. Mäletan et sealt sai siis välja lõigatud sportlaste ja lauljate pilte ning need kodus knopkade seintele panna. See oli nagu mosaiik, mida sai õhtuti magama minnes vaadelda ning unistada, et kuskil on ka teistsugune elu. Vaatamat asellele ei õppinud ma saksa keelt selgeks ning tean ainult umbes 10 sõna selles keeles. Muidugi olid seal müügil ka mingid muud ajakirjad  välismaa keeltes ja maadest kuid see Saksa DV ajakiri on kõige eredamalt mu mällu sööbinud. Selles putkas müüdi ka suitsu ning umbes 15 aastasena sain ma sealt alati suitsupaki kätte, sest nägin natuke vanem välja kui teised minuvanused. Põhimargiks oli mudigi Rumba, siis tuli Leek ning parematel aegadel ka Tallinn. Rumba pakk maksis 40 kopsi. Tegelikult ma ikka imestasin, sest Põlva on siiamaani nii väike koht, et kõik teavad kõiki ning samamoodi teadis see kioskimüüja kes ma olen ning ma arvan ka et minu vanust polnud talle saladuseks. Praeguse Tillu kohviku asemel oli Jaama pood, kus müüdi kõike ja samas ka mitte midagi. Ma tegelikult ei saanud aru, mis sellise imeliku koha peal on pood, alati oli seal kõik otsas. Mingi 16 aastasena õnnestus mul sealt poest osta pudel piparmündiliski ning hiljem see sõpradega ksukil kuuri taga keresse tõmmatud. Praegu kui selle peale mõtlen, siis kleepub sisikond ainuüksi sellest mõttest kokku nagu nästupall.Ja ja siis oli veel üle tee risti nn väliõllekas, millest praeguseks on järgi ainult aimatav vundament. Natuke hiljem sai sellest õllekast suvekohvik, kus sai jäätist osta. Aga samas oli ta ka pidevalt suletud ning vedas ku sealt õnnestus midagi saada. Muideks Tillu kohvikus on imemaitsvad saiakesed ning hea kohv. Mis mind alati on imestama pannud, et laspena tundusid vahemaad poole pikemad ning Põlva oli kui suur linn, mille ühest otsast jõudmiseks kulus palju aega ja energiat. Praegu on see aga suts ja valmis.

 

 MITTE AINULT KEENIAST!

Umbes 10 aastat tagasi, kui tegin vabatahtliku tööd Keenias pidasin ka ma oma blogi. Seda saate lugeda varasematest postitustest. Nüüd, mingi paar kuud tagasi tekkis uuesti mõte, et võiks hakata jälle blogitama ning, et algus on juba varasemalt tehtud, siis pole see päris nullist alustamine. Ma võtan seda  kirjutamist kui teraapiat, mis tegelikkuses on tänapäeva elu osa. Ma ei pretendeeri mingile tähelepanule vaid jagan seda oma sõpradega. Selle kümne aasta jooksul on juhtunud palju erinevaid asju, aga eks kõigest kirjutan jõudumööda. Ma ei taha, et see kirjutamine saaks mingiks tüütuks kohustuseks vaid võtan seda kui chilli vahepala ja ühte teraapiavormi oma elus. Ja mis on kõigeparem kui alustuseks rääkida oma praegusest tööst. Paljude jaoks ma olen jätkuvalt moega tegelev persoon, kuid juba rohkem kui seitse aastat töötan ma avalikus sektoris. Üle kolme aasta olen ma amatis PPA-s rahvusvahelise kaitse nõustajana. See on seotud inimestega, kes tulevad EU-sse kolmandatest riikidest ning soovivad saada Eestis asüüli ehk varjupaika. Põhjuseid, misk inimsed lahkuvad oma koduriigist on erinevaid. Kõige paremini seletab seda praegune olukord, kus Ukrainas on sõda ning inimesed on sunnitud oma kodudest lahkuma ning saavad taotleda varjupaikas mõnes muus turvalises riigis. Sõda on muidugi ainult üks põhjus ja võib vist öelda, et üks hullemaid. Muidugi on neid ajendeid veel, mis sunnivad inimesi oma kodu maha jätma. Panen siia Riigi Teataja lingi, et kes viitsib ja soovib saab tutvuda seadusega millel on üsna pikk ja lohisev nimi https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023119 Kuid see seletab asjad üsna selgelt lahti. Aga alustan siis oma tööst. Kui välismaalne on saabunud Eestisse või on piiril ning küsib rahvusvahelist kaitset, siis tema staatus muutub. Laias laastus võin need varjupaiga taotlejad jagada kahte gruppi: esimene grupp on isikud, kellel on kõik dokumendi ning kes on saabunud kolmandast riigist siia legaalselt. Teise grupi moodustavad isikud, kes kasutavad  mittelegaalseid sisesenemise mooduseid. No näiteks tulevad nad salaja üle piiri, seda Vene Föderatsioonist, on sageli ilma dokumentideta ning püüvad põgeneda mõnesse muusse EU riiki, kus on majanduslikult parem ning suurem kogukond ees. Põhiliselt mina tegelengi selliste illegaalselt riiki sisenejatega. Kui inimene on esitanud asüülitaotluse, siis hakkab protsess peale. Kohtumäärusega isik kas paigutatakse kinnipidamiskeskusesse või lastakse tal vabaduses oma otsust oodata. Minu ülesandeks on isikule tutvustada tema õiguseid ja kohustusi ning selgitada kogu seda menetlemise protsessi. Menetlemise aeg võib kesta kuni kuus kuud ning selle aja jooksul tehakse otsus kas isik on reaalselt hädaohus oma koduriigis või on lihtsalt seiklejahing, kes soovib parema elu peale. Isik, kes hakkab antud taotlust läbi vaatama on hoopis keegi teine.  Siin on igasuguseid nünasse, kuidas seda kindlaks teha, kas jutt mida inimsed räägivad oma varjupaiga vajaduse kohta vastab tõele.Tegelikkuses on kogu see asüülitaotlemise protsess väga pikk ning koosneb erinevatest etappidest ja iga taotlus vaadatakse läbi individuaalselt. Meid nõustajaid on Eesti peale kokku kolm inimest ning lisaks näost näkku kohtumistele on meil veel telefoni teel nõustamised ning kirjadele vastamine. Ütlen kohe  ära, et töö igav ei ole ning üksiki päev ei sarnane teisele. On perioode, kus tegemist on nii palju, et õhtuks ei mäleta oma nimegi ning päevi, kus saab rahulikumalt võtta. Olen tihtipeale kuulnud arvamust, et kõik inimsed kes Eestisse tulevad võetakse siin avasüli vastu. No tegelikult see nii lihtne ei ole ning protsess varjupaika saada on üsna karm ja keeruline. Sellepärast kestab ka taotluse läbivaatamine kuus kuud ning tihtipeale võib see venida veel pikemaksi. Kuna isikud, kes Eestisse saabuvad ei tunne siinseid olusid ning seadusi, siis meie nõustajate ülesandeks ongi neile seda varjupaiga taotlemise protsessi tutvustada. Mõnikord on see üsna keeruline, sest auslat öeldes on tegemist riikidega, kus kolme keele oskusest ei piisa. Pean siin silmas, siis eesti, vene ja inglise keelt, araabi ja prantuse keelt. Eksootilistematest keeltest millega olen kokku puutunud on näiteks dari keel, farsi keel ja palju erinevaid keelegruppe, mis on Indias. On olnud juhtumeid, ksi inimene ei oska näiteks kirjutada, aga lugeda  oskab. Või ei oska kumbagi. Siis on alati vaja mõelda liskas plaanile A ka veel B ja C. Selles suhtes ongi mul hea, sest varasem Aafrika kogemus Keeniast töötab väga hästi ning mõnikord tuleb asjadele läheneda loominguliselt. Tegelikusses on see migratsioonivaldkond väga lahe ning selle keskel olles ei tundugi mu enda elu enam nii raske ja mõtttetu. Tihtpeale puutudes kokku erinevate saatustega olen tabanud, ennast mõttelt, et meie elu on siin ikka väga hea ja turvaline. On asju, mida me saame paljuski ise muuta ning peaksime rohkem hindama seda, mis meile on antud. Foto on illustreeriv ning võibolla ka sellise sümboolse tähendusega.