PILDIKESI MINEVIKUST

Põlvasse sõites meenub mulle alati üks Hando Runneli luuletus:

Kui ma Tartost Põlva lätsi

Tii pääl olle Karilatsi

Üts lats läss busi alla

Välla tull kui latik kala

Muideks Põlva kandis on ikka torediad kohanimsedi nagu Ihamaru ja Litsmetsa ja küllap on neid rohkemgi, aga kõik ei tule kohe meeldegi.Paar korda aastas ma üritan ikka Põlvas käia, sest minu vanemad elavad seal siiamaani ning kui aega üle jääb, siis püüan põigata ka Võrru. Võruga seovad mind ka soojad tunded, sest ma sündisin Võrus ning kuni kolmanda eluaastani elasime me seal. Hiljem, kui isale pakuti tööd ja korterit Põlvasse, siis kolisime sinna. Aga Võruga olin ma seotud ka hiljem, sest mu vanaema jäi sinna edasi elam ning lapsepõlved veetsin ma tihti vanaema juures. Nendest Võru meenutustest ma kunagi kirjutan kindlasti pikemalt sest mõni asi on tänapäevases kontekstis ikka päris absurdne. Kunagi tundus see vahemaa Tallinnast Põlvasse sõitmisel nii pikk, et selleks pidi varuma lausa pool päeva Nüüd saab kolne-nelja tunniga hakkama olenevalt transpordiliigist. Eemal vaadates on Põlva kõvasti arenenud ning kui meenuata nõukaaja lõppu ning Eesti Vabariigi alset aega, siis on palju muutunud. Põlva keskel asuv järv, kus kunagi ei supeldud on muudetud mõnuskas ajaveetmise kohaks, seal on rand ning ka wake park kuhu tulevad inimsed isegi kaugemalt. Tegelikult ongi Eesti suureks plussiks see, et kõik on ligidal, isegi kui sa ei oma isiklikku autot., sest rongid ja bussid liiklevad regulaarselt vaja on ainult täpne logistika paika panna.Maksimum kolm tundi ja oled juba teises Eesti otsas. Ma ei ole Põlvas elanud juba pea 40 aastat ja alati kui sinna satun on midagi muutunud. Raudteejaam on alati mingis mõttes nagu asukoha tuiksoon nii oli see ka  varasemalt. Põlvast käis läbi Moskva rong ning lapsena sai tihti hängitud seal et siis mööda reisivatele inimestele lehvitada. Jaamahoones oli piletikassa ning ootesaal, kus sai siis rongi oodata. Esimene rong väljus Tartusse kuskil kella kuue ajal ning sõit kestis tugevalt üle tunni. Teisele poole viis rong kuni Petserini. Mõnikord oli hea võimalus rongiga Petserisse sõita ning seal ringi tuiata. Jaamahoone ees on siiamaani pisike pargike kuid kunagi oli seal pargi keskel ajaleheputka, kust sai osta välismaa ajakirju ja nätsu. Ajakirjad oli pärit sõbralikest sots maadest ja üheks kõige populaarsemaks oli Saksa DV ajakiri NBI, kus oli palju värvilis pilte ning see lõhnas alati värske trükivärvi järele. Võibolla oli ali selles, et see oli trükitud sellisele siledale klanstpaberile, mis erines  väga palju meie Nõukogude eestis trükivalgust nägevatest ajakirjadest. Kui ma õigesti mäletan, siis ilmus see vist korra nädalas ning jõudis meie linnaksese kioskisse alati mingil kindlal päeval. Mäletan et sealt sai siis välja lõigatud sportlaste ja lauljate pilte ning need kodus knopkade seintele panna. See oli nagu mosaiik, mida sai õhtuti magama minnes vaadelda ning unistada, et kuskil on ka teistsugune elu. Vaatamat asellele ei õppinud ma saksa keelt selgeks ning tean ainult umbes 10 sõna selles keeles. Muidugi olid seal müügil ka mingid muud ajakirjad  välismaa keeltes ja maadest kuid see Saksa DV ajakiri on kõige eredamalt mu mällu sööbinud. Selles putkas müüdi ka suitsu ning umbes 15 aastasena sain ma sealt alati suitsupaki kätte, sest nägin natuke vanem välja kui teised minuvanused. Põhimargiks oli mudigi Rumba, siis tuli Leek ning parematel aegadel ka Tallinn. Rumba pakk maksis 40 kopsi. Tegelikult ma ikka imestasin, sest Põlva on siiamaani nii väike koht, et kõik teavad kõiki ning samamoodi teadis see kioskimüüja kes ma olen ning ma arvan ka et minu vanust polnud talle saladuseks. Praeguse Tillu kohviku asemel oli Jaama pood, kus müüdi kõike ja samas ka mitte midagi. Ma tegelikult ei saanud aru, mis sellise imeliku koha peal on pood, alati oli seal kõik otsas. Mingi 16 aastasena õnnestus mul sealt poest osta pudel piparmündiliski ning hiljem see sõpradega ksukil kuuri taga keresse tõmmatud. Praegu kui selle peale mõtlen, siis kleepub sisikond ainuüksi sellest mõttest kokku nagu nästupall.Ja ja siis oli veel üle tee risti nn väliõllekas, millest praeguseks on järgi ainult aimatav vundament. Natuke hiljem sai sellest õllekast suvekohvik, kus sai jäätist osta. Aga samas oli ta ka pidevalt suletud ning vedas ku sealt õnnestus midagi saada. Muideks Tillu kohvikus on imemaitsvad saiakesed ning hea kohv. Mis mind alati on imestama pannud, et laspena tundusid vahemaad poole pikemad ning Põlva oli kui suur linn, mille ühest otsast jõudmiseks kulus palju aega ja energiat. Praegu on see aga suts ja valmis.