MOEST JA RÕIVASTEST

Suvi on tavaliselt sündmustevaene aeg ning seda nimetatakse ajakirjanduses ka hapukurgihooajaks. Eesti moemaastik pole selles suhtes erand. Muidugi ei saa väita, et midagi ei toimu, sest tegelikkuses leiab meelelahtust erinevale maitsele päris palju- kontserdid, festivalid, laadad, mis on laiali pillutatud üle suvise Eestimaa. Eirates seda hapukurgiuhooaega võttis Liina Viira julguse  ning eirates suvist letargiat avas juuli alguses oma isikunäituse Tallinnas Arhitektuuri ja Disanigaleriis.  Näituse pealkiri "Argi" justkui turvalisusele ja igapäevastele asjadele, kuid sellel on palju sügavam tähendus, mis  keskendub isetegemisele ja katsetamisel, et ehitada üles oma personaalne maailm. Autor julgustab inimesi olema rohkem avatud ning  rajama iseenda maailma. Liina Viira on Eesti moeskeenel olnud tegev juba pikka aega ning kohalikule moehuvilisele assotsieerub Liina eelkõige oma rahvuslike kudumitega, mis on inspireeritud Eesti rikkalikust rahvarõivatradistioonist. 2010 aastal on Liina Viira saanud ka Väikese Nõela mis on praeguse Hõbenõela eelkäija ning üsna olulise tähtusega kohalikul moemaastikul.  Liina loomingu teeb eriliseks see, et ta on üles kasvanud eesti-rootsi segaperes ning seetõttu on tema lähenemine rahvarõivastele värskem, rahvusvahelisem ning see on seotud paljuski ka eestluse identideediga, mille säilitamine muukeelses keskonnas annab uue tähenduse. Kui ma meenutan viimase aja kollekstioone, mis Eesti moemaastikul on figureerinud ning inspiratsiooni saanud rahvarõivastest, siis meenuvad mulle Vilve Unt ja Tiina Talumees. Nimetatud disainerite käekiri on väga eriilmeline ning võin julgelt väita, et kumbki neist on leidnud ainulaadse mooduse rahvarõivaste tõlgendamiseks. Tiina on oma loomingus rahvarõivaste temaatikasse toonud kõrgmoe elemedid ning need mõjuvad rafineeritult, milles on tunda ajatut esteetikat. Vilve Undi loomngu märsõnadeks võib pidada küpsust ning sügavust. Vilve asetab rahvarõiva tänpäevasesse konteksti, kus on oskuslikult taskaalu leidnud minevik ja tulevik. Liina looming on kui miks neist kahest eelnevast lisades rõivastele mängulisuse kuhu on lisatud isiklikku kogemust ning mõtestatust. Disaner on professionaalselt ühendanud kaasaegse moe ning rahvarõivastets pärit elemendid. Selle tulemuseks harmooniline kooslus, kus on ühendatud kaasaegne iskupära. Läbivaks sü,boliks on Muhu mänd ehk kaheksakand, mis on üheks äratuntavamaks sümboliks Eesti rahvuslikus mustrikultuuris. Kahksakanda leidub pea kõigil rõivaesemetel ning see on paigutaud toodetele erinevatel viisidel, kord efektselt, sissepressituna kord diskreetselt.  See paigutus on mõjutatud kanga  tekstuurist ning ka eseme funkstioonist. Seesama Muhu mänd seob kogu kollekstioonu ühtseks tervikuks ning jutsutab meie rahvarõivaste lugu läbi auori poolt esitatud narratiivi. Liina näitust vaadates meenus mulle koheselt Piotr Bogatyrjov, kes on rahvarõivaid uurinud semiootlisest tähendusest lähtuvalt. Rahvarõivas on sotsiaalne märk, mis edastab ümbritsevale keskonnale informatsiooni kuuluvuse ja identiteedi kohta.  Liina ei esita väljakutsena rekonstrueerida rahvarõivaid vaid annab läbi kaasaegse tähenduse neile. Mis selle näituse puhul veel on nauditav on see, et kuidas disainer on ühendanud esmapilgul kaks erinevat esteetikat- skandinaavialiku minimalismi ja Eesti rahvarõivaste tradistioonilise rikkuse. Esimeses on olemas puhas joon taskaalukus ning oskuslik materjali ja ruumi kasutus, teine seevastu on mitmekihiline oma värvide ja sümbilite virvarris.  Selles kõiges toimub dialoog mitte võitlus domineerimise üle ning üks suund annab ruumi ja vastupidi. Näitus on veel avatud nädala jagu ning siin tahaks tsiteerida Eesti filmi: Kiirustage seltsimehed unetud, sest head asjad lõppevad tavaliselt märkamatult.