MITTE AINULT KEENIAST!

Umbes 10 aastat tagasi, kui tegin vabatahtliku tööd Keenias pidasin ka ma oma blogi. Seda saate lugeda varasematest postitustest. Nüüd, mingi paar kuud tagasi tekkis uuesti mõte, et võiks hakata jälle blogitama ning, et algus on juba varasemalt tehtud, siis pole see päris nullist alustamine. Ma võtan seda  kirjutamist kui teraapiat, mis tegelikkuses on tänapäeva elu osa. Ma ei pretendeeri mingile tähelepanule vaid jagan seda oma sõpradega. Selle kümne aasta jooksul on juhtunud palju erinevaid asju, aga eks kõigest kirjutan jõudumööda. Ma ei taha, et see kirjutamine saaks mingiks tüütuks kohustuseks vaid võtan seda kui chilli vahepala ja ühte teraapiavormi oma elus. Ja mis on kõigeparem kui alustuseks rääkida oma praegusest tööst. Paljude jaoks ma olen jätkuvalt moega tegelev persoon, kuid juba rohkem kui seitse aastat töötan ma avalikus sektoris. Üle kolme aasta olen ma amatis PPA-s rahvusvahelise kaitse nõustajana. See on seotud inimestega, kes tulevad EU-sse kolmandatest riikidest ning soovivad saada Eestis asüüli ehk varjupaika. Põhjuseid, misk inimsed lahkuvad oma koduriigist on erinevaid. Kõige paremini seletab seda praegune olukord, kus Ukrainas on sõda ning inimesed on sunnitud oma kodudest lahkuma ning saavad taotleda varjupaikas mõnes muus turvalises riigis. Sõda on muidugi ainult üks põhjus ja võib vist öelda, et üks hullemaid. Muidugi on neid ajendeid veel, mis sunnivad inimesi oma kodu maha jätma. Panen siia Riigi Teataja lingi, et kes viitsib ja soovib saab tutvuda seadusega millel on üsna pikk ja lohisev nimi https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023119 Kuid see seletab asjad üsna selgelt lahti. Aga alustan siis oma tööst. Kui välismaalne on saabunud Eestisse või on piiril ning küsib rahvusvahelist kaitset, siis tema staatus muutub. Laias laastus võin need varjupaiga taotlejad jagada kahte gruppi: esimene grupp on isikud, kellel on kõik dokumendi ning kes on saabunud kolmandast riigist siia legaalselt. Teise grupi moodustavad isikud, kes kasutavad  mittelegaalseid sisesenemise mooduseid. No näiteks tulevad nad salaja üle piiri, seda Vene Föderatsioonist, on sageli ilma dokumentideta ning püüvad põgeneda mõnesse muusse EU riiki, kus on majanduslikult parem ning suurem kogukond ees. Põhiliselt mina tegelengi selliste illegaalselt riiki sisenejatega. Kui inimene on esitanud asüülitaotluse, siis hakkab protsess peale. Kohtumäärusega isik kas paigutatakse kinnipidamiskeskusesse või lastakse tal vabaduses oma otsust oodata. Minu ülesandeks on isikule tutvustada tema õiguseid ja kohustusi ning selgitada kogu seda menetlemise protsessi. Menetlemise aeg võib kesta kuni kuus kuud ning selle aja jooksul tehakse otsus kas isik on reaalselt hädaohus oma koduriigis või on lihtsalt seiklejahing, kes soovib parema elu peale. Isik, kes hakkab antud taotlust läbi vaatama on hoopis keegi teine.  Siin on igasuguseid nünasse, kuidas seda kindlaks teha, kas jutt mida inimsed räägivad oma varjupaiga vajaduse kohta vastab tõele.Tegelikkuses on kogu see asüülitaotlemise protsess väga pikk ning koosneb erinevatest etappidest ja iga taotlus vaadatakse läbi individuaalselt. Meid nõustajaid on Eesti peale kokku kolm inimest ning lisaks näost näkku kohtumistele on meil veel telefoni teel nõustamised ning kirjadele vastamine. Ütlen kohe  ära, et töö igav ei ole ning üksiki päev ei sarnane teisele. On perioode, kus tegemist on nii palju, et õhtuks ei mäleta oma nimegi ning päevi, kus saab rahulikumalt võtta. Olen tihtipeale kuulnud arvamust, et kõik inimsed kes Eestisse tulevad võetakse siin avasüli vastu. No tegelikult see nii lihtne ei ole ning protsess varjupaika saada on üsna karm ja keeruline. Sellepärast kestab ka taotluse läbivaatamine kuus kuud ning tihtipeale võib see venida veel pikemaksi. Kuna isikud, kes Eestisse saabuvad ei tunne siinseid olusid ning seadusi, siis meie nõustajate ülesandeks ongi neile seda varjupaiga taotlemise protsessi tutvustada. Mõnikord on see üsna keeruline, sest auslat öeldes on tegemist riikidega, kus kolme keele oskusest ei piisa. Pean siin silmas, siis eesti, vene ja inglise keelt, araabi ja prantuse keelt. Eksootilistematest keeltest millega olen kokku puutunud on näiteks dari keel, farsi keel ja palju erinevaid keelegruppe, mis on Indias. On olnud juhtumeid, ksi inimene ei oska näiteks kirjutada, aga lugeda  oskab. Või ei oska kumbagi. Siis on alati vaja mõelda liskas plaanile A ka veel B ja C. Selles suhtes ongi mul hea, sest varasem Aafrika kogemus Keeniast töötab väga hästi ning mõnikord tuleb asjadele läheneda loominguliselt. Tegelikusses on see migratsioonivaldkond väga lahe ning selle keskel olles ei tundugi mu enda elu enam nii raske ja mõtttetu. Tihtpeale puutudes kokku erinevate saatustega olen tabanud, ennast mõttelt, et meie elu on siin ikka väga hea ja turvaline. On asju, mida me saame paljuski ise muuta ning peaksime rohkem hindama seda, mis meile on antud. Foto on illustreeriv ning võibolla ka sellise sümboolse tähendusega.