Kolmas päev Keenias.

Võtsin vastu ostuse, et lahkun Nairobist ning alustan teekonda Shiandasse. Jumal tänatud, see oli ainuõige otsus, sest sellist vaikust ja rahu ei ole ma viimastel päevadel Keenias kuskil kohanud kui Shiandas. Vahelduseks ütlen,et pagas on ikka rändamas ilma minuta. Bussisõit Shianda külla kestis 10 tundi kaheksa asemel ja seda tänu teetöödele ja surnud mentidele,mida oli mõnes kohas lausa iga 100 meetri järel. Iseenesest 10 tunnine teekond polnudgi nii hull, sest magamata öödele sain ma mõnusalt tukkuda  ning ärkvel olles nautida hunnituid Keenia vaateid. Kui ma ütlen, et Keenia on ilus oma mitmekesisusega siis kõlab see pigem banaalselt, sest see, mis avanes mulle bussiaknast on sõnuseletamatult ilus. Erinevad vaated,värvid,maastikud vaheldumas nagu parimas National Geographicu dokumenaatlfilmis. Mul õnnestus ka näha sebrakarja tee ääres söömas, kui neist bussiga mööda vurasime. Emotsioon oli emotsioonis kinni. Minu ettekujutus Keenias ei vastanud sellele, mida ma reaalselt nägin. Mõni koht meenutas nagu sõidaks ringi kuskil Lõuna-Eesti kuppelmaastikul,aga see oli ainult sekunditeks. 

Õnneks enne pimeduse saabumist olin ilusasti kohal. Kaie,kes on siin juba nagu oma inimene võttis mind vastu ja seletas süsteemi ära. Käisime ka kohalikus parimas restoranis söömas,milleks osutus tavaline osmik. Valisin traditsioonilise keenia toidu:ugali ja kitseliha.Minust ugali fänni küll ei saa,sest see on maisijahu puder keedetud veega ja täiesti ilma maitseta. Liha oli ka nagu ta oli ja vist on parem minna üle puuvilja dieedile. 

Mul on nüüd ka esimene oma koduloom Keenias,kelleks on geko ning me jagame sõbralikult tuba. Pilti kahjuks ei jõudnud teha sest ta oli kärmem kui mina ning esialgu ta ei usalda mind.

Üks seik, millest veel tahan rääkida on meelelahutus mida pakuti bussis. Nimelt kohe kui algas sõit pani bussijuht pisikesel ekraanil mängima gospelvideod.Ühe video pikkuseks oli keskmiselt 15-20 minutit. Tavaliselt esines mingi kirikukoor, kus oli siis keegi eeslaulja. Video oli filmitud erinevates kohtades näiteks muruplatsil, kiriku ees jne. Kui oli uus kaader olid esinejatel ka uued kostüümid üll. Kogu seda mõllu saatis koreograafia, mida oli püütud sünkrooni timmida. Kõik lauljad olid üliemotsionaalselt psotiivsed ning  andsid oma tundeid edasi üliedukalt grimmassitades.Iseenesest tore kogemus,aga pikapeale viskas ära. Kogu see asi meenutas natuke sellist 90nadate ETV-s olnud saadet 7 vaprat ning mulle kohe meenus Üllar Jörbergi lugu (see mida Tanel Padar tegi näosaates järgi).

Mõni asi on ikka hea ka,sest kui nõme Air France poleks mu pagasit ära kaotanud poleks ma saanud täna kapaga positiivseid emotsioone. Hommik nagi ikka algas ysna vara, sest lärm akna taga on kõrvulukustav. Helistasin Kadrile, kes elab Keenias juba 20 aastat ning on siinse eluga sinapeal. Tema soovitusel palkasin ta tuttava mootorattaga,kes vedas mind umbes kolm tundi ringi. See oli võimas tunne-laveerida mootorattaga keset hullumeelset liiklust ning kui olime linnast väljas siis 100km tunnikiirusega kihutada mööda siledat maanteed tuul kõrvus vihisemas. Oli kaks kohta mida kindlasti pidin külastama,kuna asjaolude sunnil pidin päevakese selles linnas veetma. Esimene oli elevandilaste turvakodu,kus nad on siis kaitse all ja nende eest hoolitsetakse, kui elevandiema on mingi lolli salaküttija või mõnel muul põhjusel surma saanud. See keskus pole eriti suur, aga pisikesed elevandid on seal mõnusalt hoitud ja hoolitsetud.Teine koht oli kaelkirjakute keskus,mis oli ka emotsionaalne laks, sest sain neid ise käest toita ja silitada. Kaelkirjakute jalge vahel sibasid ringi metsikud sead.  Mõlemad kohad olid eesti mõistes linnast üsna kaugel, selline tunne nagu oleks poolel teel Tartusse. Aga seda mõnusam oli mootoratta seljas kihutada ikka laveerides autode ja teiste mootorrataste vahel Patrick,nii oli minu mootorraturi juhu nimi on tõeline oma ala proff,mul polnud kordagi hirmu. Nii nagu Eestiski on siin ka teedel surnud pollarid,kellest siis üle sõites alandatakse kiirust. Alguses oli see lihtsalt ebamugav,kuid pärast kihutas Patrick neist üle 80 km/h nii et mitte midagi ei tundnud. Pigem oli lendamise tunne. Hiljem kohtusime Kadriga ja sõime lõunat rahvusmuuseumi kohvikus ning lobisesime niisama. Igatahes meenutab Keenia mulle paljuski Indiat, samasugune värvidemäng,samad lõhnad,inimesed ja minu emotsioonid. Olen õiges kohas. Homme siis loodan sõita oma uude elukohta. Paar pilti ka teile. Mulle väga meeldis mida Kadri ütles kui ma küsisin kas tal koduigatsust pole, siis ta vastas,et ei ,sest kartulit ja sealiha ta ei söö ning piima ta ei joo.Mulle meeldib selline arusaam.

Nüüd olen siis õnnelikult Nairobisse jõudnud kui muidugi seda saab niimoodi nimetada, kui pagas jäetakse Pariisi. Ja üleüldse oli Pariisi CDG lennujaam üks täiesti ajavaba koht ilma mingi loogikata. Aga võibolla selline ongi prantslaste loogika. Igatahes olen ma nüüd siin hotellis,millel on ka kõlav nimi Paris,aga peale nime pole midagi. Õnneks on ta bussijaama ligidal ja kesklinnas. Kuigi olen väga väsinud, siis magada ei saa, sest lärm on kõva ja esimesed malaaritekitajad lendavad ka ringi. Aga õnneks on mul baldahiin.Magan nagu printsess. Ja üleüldse meenutab kogu see värk siin natuke Indiat. Et pean siin rohkem kui ühe öö veetma, siis homme hakkan juba tööasju ajama ja tutvun natuke linnaga. Netiühendus on ka nagu on ja kohalik telefoninr on olemas. Head ööd ka teile. Hea on see et Keenias on Eestiga sama aeg.

Täna on siis viimane päev enne suurt seiklust. Asjad on enam vähem kokku kogutud vaja ainult seljakottidesse toppida. Mingit ärevust mul sees kyll pole,olen nagu vana rahu ise. Lennuk väljub hommikul kell kuus. Lendan Helsingi ja Pariisi kaudu,sest teine variant oleks olnud öine ,mis mulle eriti ei meeldi. Üldiselt olen valmis suureks seikluseks ja väljakutseks.

Loetud päevad!

Loetud päevadepärast lendan juba soojale maale. Siin läheb järjest külmemaks aga Kakamegas, mis asub minu tulevase uue kodu ligidal on praegusel kellaajal sooja 22kraadi ja seda kell 10 õhtul. Täna vahetasin ka eurod keenia shillingu vastu ning 50 euro eest sain 5450 KESi,millest jätkub lennujaamast taksoga hotelli sõitmiseks ning üheks ööks hotellis. Bussisõiduks minu kodukülla jääb sellest väheks. Aga õnneks saab veel juurde vahetada. Praeguse seisuga olen esmased asjad, mida kaasa võtta üle vaadanud ja kogus polegi nii suur. Pole ju mõtet igasugu jama kaasa vedada. Vastupidiselt sellele, kuidas ma oma lapsepõlves käitusin, kui reisides oli kott suurem, kui ma ise, sest see sisaldas kõike mida hiljem reisil vaja ei läinud. Siin ka kohalikku raha. Kõigil rahatähtedel ühel pool on Keenia esimene president Jt omo Kenyatta portree ning teiselpool erinevad pildikesed. Minu lemmikuks on elevantsid,kes kaunistavad 1000KESist rahatähte.

Eesti Päevaleht

Lugu on veel ikka kahjuks tasuline.

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/miks-ma-lahen-keeniasse-vabatahtlikuna-toole?id=72004055

Kolm nädalat!

Tere,

See kõlab küll igavalt, aga märkamatult on neljast kuust saanud kolm nädalat. Aeg on lennanud nagu rekatiivlennuk üle ookeani. Esimesed vaktsiinid on tehtud ning endalegi ootamatult lõi see mu organismi rivist välja. Samad sümptomid mis gripi puhul ainult selle vahega, et kehatemperatuur oli nelja päeva jooksul 35,6 kraadi.  Aitas see, kui manustasin 50g pitsi peenikest poeviina( ausalt öeldes oli see ainuke asi, mis aitas. Märkamatult on kolmest nädalast saanud 12 päeva ja täna sain viimased vaktsiinid kõhutüüfuse ja teetanuse vastu. Lisaks olen varunud veel hunniku ravumeid( kui tsiteerida klassikuid) ning sõit võib alata.