DISAINIÖÖ FESTIVAL

Täna algas nädala aega kestev DISAIN festival, mida võib õigusega pidada Eesti suurimaks kaasaegset disaini tutvustavaks ürituseks. Kõik see leiab aset Krulli kvartalis ning vaatamist ja avastamisrõõmu jagub seal igale maitsele ja vanusele.

Programmist leiab näitusi, töötubasid, loenguid, etendusi ja installatsioone, mis avavad disaini eri tahke – alates mööblist ja sisekujundusest kuni tehnoloogia, moe ja jätkusuutliku mõtlemiseni.

Festivali ametlik programm on kättesaadav ürituse kodulehel. Minu soovitus on varuda aega ja kannatust, sest hea disain on midagi, mida tasub tähelepanelikult kogeda ja nautida. 

Briti disainer Conran Terence on öelnud, et disaini roll on meie elu rikastada ning paremaks muuta. Just nii võib lühidalt kokku võtta tänase avaürituse. Siin mõned fotod tänasest avaüritusest.

EPILOOG- ISLANDI IME JA VIIMASED MULJED

Kui ma neid ridu kirjutan olen ma juba kodus ning oma tavapärase elu juures. Siin on väike kokkuvõte kogu reisist ning kulutustest, mis reisiga kaasnesid.

Kuna Air Baltic, mida ma omavahel hellitavalt hakkasime Air Peldikuks kutsuma otsustas meie laupäevase lennu tühistada ning võimalik oli tagasi lennata alles pühapäeval. Aga nagu öeldakse pole halba ilma heata ning saime lisapäeva pealinnas chillimiseks, mis läks täitsa asja ette, vähemalt minul.

Pühapäeva hommik tervitas meid vihmase ilmaga ning tuul oli selline, et hea, et mu kunsthambad suhu jäid. Linnas olles ei saanud arugi, et see tuul nii tugev on kuid kuskil lagedal maanteel liikudes oli tunda kuidas buss kõikus. Viimaseks päevaks olid jäetud meile nn Golden Circle, mis tähendab, need vaatamisväärsused on kõik turistikad ning rahvast rohkem kui meres kalu. Golden Circle moodustavad  kolm põhilist turismiobjekti Reykjaviku ümbruses, mis jäävad lõunapoolsetele kõrgustikele- Gulfossi kosk, Pingvelliri rahvuspark ja Geisrite org. Need moodustavad kohustusliku atraktsiooni neile inimestele, kes saabuvad Islandile paariks kolmeks päevaks. Ütleme nii, et kaugemale minekuks ei jätku lihtsalt aega. 

Island on turiste paksult täis, kuid meie marsruut oli seatud nii, et sellesse turistilõksu jõudsime  viimasena. Tõesti inimesi oli meeletult. Suurte bussidega toodi inimesed kohale, anti konkreetne aeg, et siis pärast jälle bussid need endasse neelaks ning järgmisse kohta viiks. 

Island näitas oma tõelist palet, vihma sadas, tuul piitsutas seda erinevatest suundadest inimeste pihta justkui karistades neid kõigi oma pattude eest. Kõigis neis kolmes kohas olid ka sildid väljas, mis hoiatasid taskuvaraste eest. kui mujal Islandil võisid vabalt oma asjad jätta luksutamata tuppa, siis siin pidi neist kahe käega kinni hoidma. Hiljem selgus, et neid kastrolööre on palju, sest lennupiletid on odavad- hommikul saabuvad ning öise lennuga lendavad järgmisse kohta puhast tööd tegema.

Õhtu lõpetas Blue Lagooni külastus, mis on tõeline turistiatrakstioon. Aga jah, meil vedas. Isegi ei tea, kas tegu oli halva ilma, pühapäeva õhtu või mõlema asjaoluga, aga selles looduslikus spaas oli vähe külastajaid ning ei pidanud basseinis ega saunades endale küünarnukkidega teed rajama. Blue Lagooni külastus oli kui kirss tordil enne üisele lennule suundumist. Vaatamata sellele. et tegu on väga poipulaarse kohaga ning tihtipeale on turistikatega see probleem, et hinna ja kvaliteedi suhe võib olla paigast ära. Islandil see väide paika ei pea. Islandil osatakse raha küsida , kuid selle eest saab ka full service, mis on iga oma senti väärt. Ega ilmaasjata ei pea sinna piletid varasemalt broneerima. Meil oli kõige odavam variant, ning selle eest me saime rätikud, ühe tasuta joogi baarist ja ka mudamaski endale näkku lasta määrida. See turistikas asub aktiivse vulkaani läheduses ning seetõttu on kogu aeg oht ka vulkaanipurskeks. Grindaviki linn, mis asub vulkaani kõrval ning peale 2023 aasta purset on inimtühi. Linnast läbisõites tekkis tunne nagu oleks attunud kuhugi apokalüptilisse maailma. Tühjad majad, mõned üksikud autod ning  kuskil helendamas üksik tuli, mis andis märku, et kõik inimsed ei ole soovinud lahkuda. 

Rääkides numbritest, siis reis kestis 12 päeva ning selle ajaga me läbisime 3200 kilomeetrit. Minu kogu reisi maksumuseks kujunes 2500 eurot ning ma ütlen ausalt, et iga kulutatud sent oli oma hinda väärt. Island on kallis riik aj midagi pole teha, sest eraldatus ning väikene rahvaarv on üks põhjus selleks. Söögi hinnaks kujunes 119 eurot selle aja eest ning nii doavalt saime me tänu sellele, et tegime ise süüa. Eestis tagasi olles ma arutasin enda peas, et kas 12 päeva eest on võimalik kulutada 119 eurot. Meie toiduhindasid arvestades peaks see summa olema küll suurem.

Lõpetuseks lisan, et neid emotsioone ja mõtteid, msi Islandit külastades tekksid on mustmiljon. Kirja panin need, mis tahtsid seest välja pursata nagu laava maapinnast. Muidugi meil medas kohutavalt reisifirmaga, milleks oli Metaltravel ning selle juhi Rihoga, kes oli organiseerinud marsruudi nii, et mitte hetkeksi ei tekkinud tunned nagu oleks millestki puudus. Minu hirm see 12 päaeva olla täiesti mulle võõraste inimestega oli asjatu, sest kõik olid väga toredad. Ei olnud vingatseid ega egotrippi pealesundivaid inimesi.

Illustreerivaks pildiks lisan lõpetuseks jäädvsutsie Geisrite orust, kus inimsed ootavad veepurset. Islandile tuledki imet otsima ning see ime ei lase ennast kaua oodata. Sa leiad selle!

INTROVERDI PÄEVARAAMAT

Salingeril on jutustus"Parim päev banaanikala püügiks", milles peategelane elab läbi oma traumat rääkides lugu. Minu jaoks Islandil ei olnud traumat vaid ma parafraseeris selle pealkirja hoopis "Parim päev kunstimuuseumi külastuseks". Juba harjumuspäraselt äratas mind Islandi pealinnas hommikune päike, mis kelmikalt läbi aknakatte tuppa piilus. Kuna terve päev oli minu päralt ning ei olnud vajadust kuhugi sõita, siis olin eelmisel õhtul paika pannud plaani minna kohalikku kunstimuuseumisse. Variant oli ka orelikontserdi külastus Hallgrimuri kirikus, kuid hirm tunglevate rahvamasside ees kaalus minu otsuse kunstimuuseumi kasuks. Ja nagu selguks mitte asjata, sest peamuuseumis olin ma koos mõne  hiinlase, ameeriklase ning paari eurooplasega- kõik koos me moodustasime mõnusalt hajuva seltskonna. Saime diskreetselt hoida teineteise suhtes distantsi ning ei põrkunudki nagu puksiiri vedavad laevad kitsas sadamas.

Läbi ärkava päikesepaistelise hommikuse linnakese jalutades tekkis tunne nagu ma oleksin sattunud kuhugi Ilon Wiklandi imedemaale. See oli kui segu Bullerby lastest ning Kääbikust. Pisikesed värvilised majakesed oma uniseid silmi avamas ning esimesi möödujaid tervitamas. Seda kõike nähes muutus meeleolu iseenesest rõõmsaks ning samm muutus iseenest kergeks ja lendlevaks. 

Kaasaegset kunsti eksponeeriv Hafnarhus asub nn, Reykjaviki alllinnas kuulsa konsterdimaja Harpa lähedal. Algselt on see hoone ehitatud sadama ja laohooneks, kuid hiljem renoveeritud muuseumiks. Islandi kunstimuuseum koosneb kolmest filiaalist. Lisaks eelpoolmainitule on veel Asmundansafr ja Kjarvalsstadir. Kõik kolm asuvad eri suundades ning hea on see, et kõigis kehtib üks pilet ning neid saab külastada 24 tunni jooksul. Vaatamata elukallidusele oli piletihind sümboolne 17 eurot ja natuke peale. Mis mulle ka väga meeldis olisee, et külastajatele pakuti tasuta kohvi ja vett. Mõnus oli istuda muuseuminurgas ning nautida tassikest kohvi vaatega kohalikule sadamale lastes nähtul endast läbi voolata.

Peamajas eksponeeriti Islandi kunstnike töid. Esimesele korrusele oli väljapandud Ragnar Kjartanssoni videod, mis olid inspireeritud Halldor Llaxnessi romaanist "Maailma valgus" Neli süzeed, mis samaaegselt jooksevad suurtel ekraanidel ning annavad hästi edasi Islandi elustikku ja eraldatuse fluidumit. Selle Islandi kunstniku loomingut saab veel viimast nädalat vaadata ka KUMU-s

Minu lemmikuks oli korrus kõrgemal oleva Islandi kunstniku ERRO suur väljapanek, kus tooni andsid suuremõõtmelised koomiksilaadsed maalid, kus olid tsitaadid erinevatest kuulastest kunstiteostest, mis oli kui eneseirooniline pilguheit kaasaegsesse ühiskonda. Liskas mõned skulptuurid ja video, mis meenutas mulle Bunueli "Andaluusia koera", sest see filmikeel mõjus sama hüpnotiseerivalt ja sürreaalselt. 

Korrus kõrgemal olid eksponeeritud kaaaegsete Islandi kunstnike teosed, mis mõtestasid keskonna probleeme läbi erinevate instalatsioonide. Maailm, milles me elame on mõjutatud teguritest ning liigub paratamatult suunas, mille lõpp ei pruugi Happy End olla.

Edasi sai nautida Elsa Jonsdottiri puidust abstarkatseid skulptuure, mis koos heliinstallatsiooniga moodustasid tunde nagi viibiks järvel kus ujuvad ringi liustikelt lahti rebenenud kamakad.

Vahepeal põikasin ka Harpsse, sest see kaasaegse arhitektuuri ime on vaatamist väärt. See meenutab jäämäge, mis päikesepaistel helgib ja sillerdab kui tuhandest tükist kokku pandud mosaiik.

Edasi seadsin sammud Kjarvali, kus asub samanimelise kunstniku väljapanek. Teosed, mis on maalitud erinevatel ajaperioodidel ning peegeldavad kunstniku arengut läbi erinavate perioodide. Algusaegade maalid on  romantilised loodusvaated, mis annavad hästi edasi Isladni loodust ja maastike. Hiljem see romantism asendub sümbolistliku maalitehnikaga ning sealt edasi juba tuleb naturalistlik vormikäsitlus. Näitus on väga võimas ning saab paralleele tõmmata ka meie kunstimaailma korüfeedega.

Viimane filiaal asus üsna kaugel kesklinnast lausa uuselamurajoonis ning vaatamata google mapsile suutsin ma ära eksida. Skulptor Asmudur Sveinsson oli selle ehitanud oma perele elamiseks ja loominguga tegelemise kohaks. Muideks paljud tema loodud skulptuurid on Reykjaviki avalikus ruumis nähatavad. Ta kasutas oma töödes erievaid materjale ning neis on näha kunstniku otsivad natuuri. Välja on ka pandud pisike nurgake kunstniku tööriistade ning poolikute taiestega. Selles muuseumis ma olin tõesti ainuke külastaja leidsin muusemitöötajaga ruttu ühise keele ise naljatades, et kaks introverti said kokku ning lobisesid poolteis tundi täitsa vabalt. Tema rääkis mulle maja ajaloost ja kunstnikust pikkides hulka seiku Islandi elust ning mina Eestist ja oma emotsioonidest saareriigist ja pealinnast. Ega ilmaasjata öelda, et kunst ühendab, ka kaks kõige introvertsemat inimest leivad lõpuks ühise keele.

Lõpetuseks panen siia ühe foto, mille leidsin linna tänavalt ning, mis asub Islandi ühe vanima raamatupoe läheduses. Islandil ei saa muudmoodi, kui olla õnnelik.

VIHM VÕIB KA OLLA BOONUSEKS

Lõpuks oleme jõudnud Islandi pealinna Reyikjaviki. Esimene õhtu sadas ning linn oli mattunud ühtlasse udusse justkui hall karvane tekk oleks üle linna laotatud. Aga see ei takistanud mind tegemast esimest tutvust pealinnaga. Õhtuhämaruses ja vihmas ei näe paljusid nüansse, kuid seda enam küpses minus soov asuda avastama pealinna elu.  Soov oli nii tugev, et vihm andis  hoogu minu tungile  linnaga tutvumiseks. Kui Eestis olles on vihm pigem takistuseks, siis Islandil on vihm boonuseks. Kaugusest oli kuulda meeletu tümps ning uudishimu ajaski mind uurima millega tegu. See oli kohalik Oktoberfest, mis asus Islandi ülikooli kõrval. Aga jah ma ei tundnud vajadust, et peaksin kuhugi rahvahulkadesse sukelduma. Parem oli läbi tugevneva vihma lihtsalt uidata mööda tänavaid ning ahmida neid vihmaseid emotsioone endasse.  Kui uskuda ilmateadet, siis oleks kogu meie siinoleku aja, see tähendab 3 päeva olema laussadu. Aga nagu öeldakses, siis kindlat pole siin ilmas midagi peale maksude ja surma, seda õnneks ka ilma puhul.

 

Reede hommikul võttis meid vastu natuke küll sombune ilm, kuid päeva peale see muutus. Sirav päike vaheldus vihmahoogudega ning üle linna paistis mitmeid vikerkaari. Mina otsustasin, et jätan linnaga tutvumise parem hilisemkas ning seadsin samuud kohalikku randa. See oli ainuõige tegu, sest kui olla reisinud nädal aega kohtadses kus inimesed on pigem erand kui reegel, siis võivad  suured rahvahulgad olla hirmutavad. Ja mis kõige olulisem rannas polnud turiste. Rannas peesitasid ja ujusid ainult kohalikud. See rand koosnes kolmest osast: soojavee vann, siis eraldatud ookeaniveega ujumiskoht ning tõelistele ekstreemsportlastele ujumine avavee ookeanis. Tegin need kolm etappi kõik läbi ning kui uskuda statistikat, siis avavee ookeani vesi oli ca10-12 kraadi, mis oli täiesti ujutav. Muidugi ei puudunud ka soojaveedushid ja aurusaun. Kogu see lõbu maksis 950 kohalikku. Pärast selliseid veeprotseduure tundsin ennast kui Noor Jumal. Tagasi linna jalutades sain küll pisikese vihmasortsu krae vahele, kuid peale seda ilmus välja meie kõigi sõber Päike ning paitas meid oma sügiseste kiirtega kuni õhtuni. Silamilu pakkus ka vikerkaar ning see oli nii ere, et tekkis tahmine hakata rahapada otsima. Legendi järgi peaks see nii olema.

 

Esimeseks vaatamisväärsuseks kuhu oma sammud seadsin sai kohalik kirik- Hallgrimur, mis kõrgub mäe otsas ning on oma nime saanud kohaliku luuletaja Hallgrímur Péturssoni järgi. Väliselt on kirik väga võimas ning meenutab orelivilesid. Kuna kirik asub mäeotsas, siis see tekitab tunde nagu ta valvaks Reiyaviki ja kogu Islandi üle oma stoilises rahus. Ja õigusega võib seda kirikut nimetada arhitektuuri pärliks. Seest on kirik avar ning seal on palju  õhku ja interjöör on minimalistlik. Mind paelus kirikus kõige rohkem tekstiilinstallatsioon, mis mõjus kui ergas värvilaik selles hallis keskkonnas. Kui muidu on Islandil turiste vähe märgata, siis Reikyavik on neid täis ja kirikus paistis see eriti hästi silma. Minu unistus introverdi paradiisist oli korraga põrmustunud tuhandeks päikse käes sillerdavakas killuks. Põgenesin ummisjalu kirikust ning suundusin otsima erinevaid nurgataguseid kohti kus saaks omas tempos lonkida. Aga ja Reiyavikis on see peaaegu võimatu vähemalt kesklinnas. Igal sammul võid sa mõne koperdava turisti osta komistada, kes siis ehmunud näoga sorritama kukub. Aga pole hullu, nagu ütles Mare Peterson- LASE VABAKS!  Ning peale seda tunduvad ka rahvahulgad juba vagurate lammastena.

Õhtu lõpetasin kohalikus paaris mekutades kohalikku õlut, et oma esimesi emotsioone seedida ning  vaadelda inimesi. See inimeste vaatamine on minu reisimise  üks meelistegevusi- iga zest, miimika, näolilme räägib oma lugu ning see on kui miteeverbaalne suhtlus. Kõigil meil on oma lood, mida me jagame ümbritsevaga. Korraga tekkis tunne, et Reikyavik on minu linn, õrn ja karm samaaegselt. 

 ISLAND- VIHMAST, VAALADEST JA VAIKUSEST

Ma olen alati arvanud, et ma olen suve inimene, sest ma võiks elada igaveses suves, kus päike ja mõnus briis paitavad nahka. Aga jah, Island üllatas mind järjekordselt ja avastasin endas sellise poole, mida varem pole märganud. Juba teist päeva sajab ning mind hakkas kummitama üks Tõnu Raadiku laul LAUL. Ma saan aru, et see vihm Islandil võib olla täiesti hullus, sest kui panna juurde ka veel puhuv tuul, ei pruugigi aru saada, millisest suunast vett kallab. Nüüd oleme otsaga jõudnud pealinna ning  taevas oli ühtlaselt hall ning sadu ei  lõppenud. Aga selles vihmases Reyikjaviksi on midagi mis ajab toast välja ning tekib tahtmine uidata, mis siis et riided on läbimärjad.

Aga tulles tagasi eelnevate päevade juurde, siis pean alustama sellest et meil oli plaanis laavavaatlus. Husavik on selle linna nimi ning see on üks väheseid Islandi kohanimesid, mis on meelde jäänud ning mille väljahääldamine pole tuumateadus. Ütlen kohe alustuseks ära, et  see oli minu kõige jubedam kolm tundi selle reisi jooksul. Nimelt hakkas mu vestibuulaparatuur nii tööle, et vaatluse lõpuks suutsin ainult istuda kui vahakuju ning tuima pilguga põrnitseda enda ette. Lõpuks jõudes kindlale pinnasele, siis kõik taandus ning sain tunda ennast inimesena, kes on läbi käinud põrgust, tulest, veest ning raudtorudest. Iseenesest on vaalavaatlus lahe, sest üks asi on neid majesteetlikke loomi vaadata telerekraanilt ja teine  näha vabalt looduses elegantselt sukeldumas oma saagi järele seljauim vaevumärgatavalt veepinnale kerkimas. Ma tean, et kõigil  pole alati õnnestunud, vaalu näha, kuid meil vedas. Nägime kahte tüüpi vaalasid: minkivaala ja küürselgvaala.  Meie giidiks oli Barcelonast pärit noor naine, kes toonitas mitu korda, et  kui me vaalasid ei näe ei tähenda, et neid pole. Nad on lihtsalt meie all vees. Aga seal vaalavaatlusel olles meenus mulle Eesti film "Mehed ei nuta", kus kari doktoreid labadabadaa muusika saatel jookseb sanatooriumis ühelt korruselt teisele justkui kari peata kanasid. Mina kes ma istusin kui nõiutud kiju oam kohal just sellisene see vaalapaanika paistis. Imised tormamas ühest reelingu äärest teise kui giid üle tormiste lainete karjumas- Vaal paremal, tähelepanu vaal vasakul. Mõtekas oli istuda lihtsalt ühe koha peal ning ootada millal see looduse kroon ise su vaatevälja ilmub. Hiljem kahe jalaga  kindlalt maa peal olles sai külastada ka vaalamuuseumi. Selle päeva sisse mahtus veel vulkaanikraati külastus ning termaalvee basseinis kontide leotamine. Aga jah Islandil on tegevust küllaga ja tahaks ju kõike seda ilu endasse talletada et kaamoslikes talveõhtudes  kodus sooja tekivahel õnnis naeratus näol neid emotsioone meenutada.

Järmisel päeval ootas meid ees sõit liustikujärvel ja matk liustikul. Need emotsioonid olid väga võimsad, sest järjekordselt pidin tõdema, et väljened "Inimene on looduse kroon" on täiesti vale. Valgustusajast pärit arusaam on tänaselpäeval täiesti ekslik. Loodus on peamine ning inimene on osa ühtsest süsteemist. Selles suhtes mulle meeldib palju rohkem Gaia teooria. Kõik siin Maal on seotud omavahel ning inimene ei peaks ennast kõrgemale asetsema. Meie giid, kes muideks oli jälle pärit Hispaaniast seekord küll Madriidist näitas meile kohta, kus kunagi igijää oli olnud ning viimase kolme aastaga on see igijää piir taandudnu umbes paarsada meetrit. Inimesed kes väidavad, et me ei mõjuta oma tegevusega elukeskkonda meie plandeedil võiks natuke laiemalt mõelda. 

Islandil aeg kulgeb omasoodu ning see, mida ma tegin eelnevatel päevadel tundub juba kauge minevikuna nagu oleks see kõik olnud eelmise aasta suvefilmis. 

Kui ma praegu naudin igat hetke siin Islandil vaatamata selle kas sajab või on päike ning pole palavust, siis tekkis mõte, et kas ma oleks võimeline siin elama aastaringselt.  Kui taevas on hall, päikest ning valgust pole ning ilm võib olla selline kui ninagi ei saa välja pista. Aga jah, ega enne teada ei saa kui järgi ei proovi. Kindlasti on siin paljus ka sellist, mis kaalub kogu selle talvise kaamose üles. Islandlased on väga sõbralikud ja avatud.  Kahjuks hakkab meie reis lõppema ning siin pealinnas olles proovin endasse ahmida kõike mida see imeline riik mulle pakub.

 ISLAND JUMAL- SEE POLEGI UNI

Hamleti esimene vaatus lõpeb sõnadega - Aeg liigestest lahti on. Selline mõte vilksatas mul pähe kui tuiasin täna Dimmuborgiri laavakivist moodustunud labürindis. Hamleti äng ja Dimmuborgiri müstika sobituvad hästi oma salapäras. Mõlemas on olemas see, mis tekitab tunde, et elu pole igavene ning aeg võib olla liigestest lahti täiesti erinevatel põhjustel.  Kui Hamleti jaoks on see märk sellest, et midagi on lahti ning segadus on muutunud elu tavaliseks osaks. Mind hakkas see fraas Hamletist hoopis kummitama selle tõttu, et ajal ja ajal võib olla hoopis erinev tähendus. Vaadates kõike seda, mis mind Islandil on ümbritsenud tekkis tunne, et see aeg, milles ma olen elanud ning see aeg kus ma olen praegu on justkui kaks erinevat paralleelsust ning see sümboliseeribki liigestest lahti olemist.  Dimmurborgiri peetakse ka Islandi jõuluvanade koduks. See on tõesti müstiline paik. Selle koha eripäraks on laavamoodustised, mis meenutavad keskaegseid losse ja kindlusi ning kui seal vahel ringi uidata võib tunda vanade viikingite või Jõuluvanade kohalolu.

Islandil ringi sõites on  igal sammul näha lambaid. Ja igakord mõnda lammast silmates meenub mulle Olav Ehala laul filmist Karoliine Hõbelõng LAMBAD. Statistika järgi on lambaid Islandil pea kaks korda rohkem, kuid see arv võib olla ka varieeruv. Ning lammastega seoses veel üks oluline fakt, mis on tähtis toidugurmaanidel, siis Islandil pakutav lambaliha on maailma parim. Ma pole küll eriline lihasööja, kuid siin olen nautinud iga suutäit, mida lahkelt on pakutud. 

Siin ongi paras hetk rääkida natukene maisematest asjadest  nagu näiteks hinnad ja elukallidus. Island on tõesti üks kallimaid riike. Isegi kui on võimalik osta lennupilet täiesti sõbraliku hinnaga, siis elamiseks on vaja juba tunduvalt rohkem. Võrdluseks näiteks kasvõi seegi, et 0,3 liitrine õlu maksab spetsiaalses alko poes kuskil 500 islandi krooni. Bombay Saphire Gin maksis üle saja euro. Ja alkohol on siin riiklik business, mis tähendab seda, et igalt poolt seda ei saa vaid ainult spets poodides, mille nimeks on Vínbúðin. Kohvi maksab keskletläbi 5 eurot ning see on tavaline pisike tass, mitte mingi lähker. Ühesõnaga hinnad on esialgu väga krõbedada, aga see hoiab ära emotsiooniostude tegemise. Ostadki seda mida on väga vaja. Ja et kogu reis sujuks peab see olema varakult planeeritud. Sest nagu meie giid-reisjuhi  jutust selgus, ei piisa siin paarist kuust kasvõi sellise elementaarse teenuse nagu majutuse jaoks.

Meie igapäeva elu on väga hästi planeeritud. Et mõrv rahakotis ei tunduks nii õudsena, siis on hea unustada reaalsus ning pöörata oma tegevus sellele, mida Island Jumalal on sulle pakkuda ning selleks on naturaalne ilu. Õnneks on Islandi loodus selline, et kõige eest pole vaja maksta. Emake Loodus on oma meistriteoseid pillutanud mööda Islandit laiali nii, et igav ei hakka. Kosed, kaljud, joad, mägijärved- seda kõike on siin külluses. Kolmanda päeva hommik hakkas kose külastusega, mis paikneb kolmel erineval tasapinnal. Islandil olles polegi midagi vaja teha kui lihtsalt olla. Piisab sellest, kui istuda mingisse kohta maha ning nautida enda ees laiuvat vabadust. Siin olles jõuab kohale, et inimene on väike putukas, kellest ei sõltu mitte midagi. Tuleb mingi nähtamatu kämmal, kes litsub su laiaks ilma südametunnistuspiinasid tundmata. Islandil on loodus on see, kes elukorraldust dikteerib. Kui esimesed kaks päeva möödsid päikest naudites, siis hiljem hakkas Island juba oma tõelist palet näitama. Udu, mille servast küll päike aegajalt peibutavalt välja piilus justkui tehes selgeks kes on majas peremees. Sinna sekka ka väiksed vihmasabinad,  et me liiga mugavaks ei muutuks. Aga nagu öeldakse, siis kõik on kinni mõtlemises, ka halb ilma :) 

Kose juures tutvusin ma ühe perekonnaga, kes on pärit USA-st Californiast ning nende jaoks on Islandi kliima ikka täielik piin oma niiskuse, külma ja uduga.  Ja nendega vesteldes kinnitus veelgi arusaam, et kui oluline on õige planeerimine. Nad ütlesid, et on oma Islandi seiklust planeerinud kaks aasta lugedes erinevat kirjandust  ning ammutades informatsiooni chat gptlt, reisiblogidest ja saadetest ning ka tuttavatel, kes saarel on käinud. Jah tõesti Island on väga pop reisisihtkoht, sest ringi jalutades oled kui keeltepaablis, sest mul on tunne, et olen kuulnud kõiki maailma räägitavamaid keeli. Aga tõesti see-eest on loodus imeline ning pole ju halba ilma heata vaid on valed mõtted ning kehv riietus.

Kolmanda päeva õhtuks jõudsime peale väsitavat ringisõitmist Läänefjordidesse, mis tekitas tunde nagu oleksin sattunud maailmalõppu- sellesse kohvikusse, millest laulab Vennaskond oma laulus. Reaalsuses oli see imeline tunne vabadusest ning õnnelikuks olemisest. Me kõik otsime oma maailmalõpu kohvikut ning mõnikord peab selleks põgenema Islandile.

Ja jään jätkuvalt oma mõttele kindlaks, et Island Jumal on olemas.