INTROVERDI PÄEVARAAMAT

Salingeril on jutustus"Parim päev banaanikala püügiks", milles peategelane elab läbi oma traumat rääkides lugu. Minu jaoks Islandil ei olnud traumat vaid ma parafraseeris selle pealkirja hoopis "Parim päev kunstimuuseumi külastuseks". Juba harjumuspäraselt äratas mind Islandi pealinnas hommikune päike, mis kelmikalt läbi aknakatte tuppa piilus. Kuna terve päev oli minu päralt ning ei olnud vajadust kuhugi sõita, siis olin eelmisel õhtul paika pannud plaani minna kohalikku kunstimuuseumisse. Variant oli ka orelikontserdi külastus Hallgrimuri kirikus, kuid hirm tunglevate rahvamasside ees kaalus minu otsuse kunstimuuseumi kasuks. Ja nagu selguks mitte asjata, sest peamuuseumis olin ma koos mõne  hiinlase, ameeriklase ning paari eurooplasega- kõik koos me moodustasime mõnusalt hajuva seltskonna. Saime diskreetselt hoida teineteise suhtes distantsi ning ei põrkunudki nagu puksiiri vedavad laevad kitsas sadamas.

Läbi ärkava päikesepaistelise hommikuse linnakese jalutades tekkis tunne nagu ma oleksin sattunud kuhugi Ilon Wiklandi imedemaale. See oli kui segu Bullerby lastest ning Kääbikust. Pisikesed värvilised majakesed oma uniseid silmi avamas ning esimesi möödujaid tervitamas. Seda kõike nähes muutus meeleolu iseenesest rõõmsaks ning samm muutus iseenest kergeks ja lendlevaks. 

Kaasaegset kunsti eksponeeriv Hafnarhus asub nn, Reykjaviki alllinnas kuulsa konsterdimaja Harpa lähedal. Algselt on see hoone ehitatud sadama ja laohooneks, kuid hiljem renoveeritud muuseumiks. Islandi kunstimuuseum koosneb kolmest filiaalist. Lisaks eelpoolmainitule on veel Asmundansafr ja Kjarvalsstadir. Kõik kolm asuvad eri suundades ning hea on see, et kõigis kehtib üks pilet ning neid saab külastada 24 tunni jooksul. Vaatamata elukallidusele oli piletihind sümboolne 17 eurot ja natuke peale. Mis mulle ka väga meeldis olisee, et külastajatele pakuti tasuta kohvi ja vett. Mõnus oli istuda muuseuminurgas ning nautida tassikest kohvi vaatega kohalikule sadamale lastes nähtul endast läbi voolata.

Peamajas eksponeeriti Islandi kunstnike töid. Esimesele korrusele oli väljapandud Ragnar Kjartanssoni videod, mis olid inspireeritud Halldor Llaxnessi romaanist "Maailma valgus" Neli süzeed, mis samaaegselt jooksevad suurtel ekraanidel ning annavad hästi edasi Islandi elustikku ja eraldatuse fluidumit. Selle Islandi kunstniku loomingut saab veel viimast nädalat vaadata ka KUMU-s

Minu lemmikuks oli korrus kõrgemal oleva Islandi kunstniku ERRO suur väljapanek, kus tooni andsid suuremõõtmelised koomiksilaadsed maalid, kus olid tsitaadid erinevatest kuulastest kunstiteostest, mis oli kui eneseirooniline pilguheit kaasaegsesse ühiskonda. Liskas mõned skulptuurid ja video, mis meenutas mulle Bunueli "Andaluusia koera", sest see filmikeel mõjus sama hüpnotiseerivalt ja sürreaalselt. 

Korrus kõrgemal olid eksponeeritud kaaaegsete Islandi kunstnike teosed, mis mõtestasid keskonna probleeme läbi erinevate instalatsioonide. Maailm, milles me elame on mõjutatud teguritest ning liigub paratamatult suunas, mille lõpp ei pruugi Happy End olla.

Edasi sai nautida Elsa Jonsdottiri puidust abstarkatseid skulptuure, mis koos heliinstallatsiooniga moodustasid tunde nagi viibiks järvel kus ujuvad ringi liustikelt lahti rebenenud kamakad.

Vahepeal põikasin ka Harpsse, sest see kaasaegse arhitektuuri ime on vaatamist väärt. See meenutab jäämäge, mis päikesepaistel helgib ja sillerdab kui tuhandest tükist kokku pandud mosaiik.

Edasi seadsin sammud Kjarvali, kus asub samanimelise kunstniku väljapanek. Teosed, mis on maalitud erinevatel ajaperioodidel ning peegeldavad kunstniku arengut läbi erinavate perioodide. Algusaegade maalid on  romantilised loodusvaated, mis annavad hästi edasi Isladni loodust ja maastike. Hiljem see romantism asendub sümbolistliku maalitehnikaga ning sealt edasi juba tuleb naturalistlik vormikäsitlus. Näitus on väga võimas ning saab paralleele tõmmata ka meie kunstimaailma korüfeedega.

Viimane filiaal asus üsna kaugel kesklinnast lausa uuselamurajoonis ning vaatamata google mapsile suutsin ma ära eksida. Skulptor Asmudur Sveinsson oli selle ehitanud oma perele elamiseks ja loominguga tegelemise kohaks. Muideks paljud tema loodud skulptuurid on Reykjaviki avalikus ruumis nähatavad. Ta kasutas oma töödes erievaid materjale ning neis on näha kunstniku otsivad natuuri. Välja on ka pandud pisike nurgake kunstniku tööriistade ning poolikute taiestega. Selles muuseumis ma olin tõesti ainuke külastaja leidsin muusemitöötajaga ruttu ühise keele ise naljatades, et kaks introverti said kokku ning lobisesid poolteis tundi täitsa vabalt. Tema rääkis mulle maja ajaloost ja kunstnikust pikkides hulka seiku Islandi elust ning mina Eestist ja oma emotsioonidest saareriigist ja pealinnast. Ega ilmaasjata öelda, et kunst ühendab, ka kaks kõige introvertsemat inimest leivad lõpuks ühise keele.

Lõpetuseks panen siia ühe foto, mille leidsin linna tänavalt ning, mis asub Islandi ühe vanima raamatupoe läheduses. Islandil ei saa muudmoodi, kui olla õnnelik.