ISLAND- VIHMAST, VAALADEST JA VAIKUSEST

Ma olen alati arvanud, et ma olen suve inimene, sest ma võiks elada igaveses suves, kus päike ja mõnus briis paitavad nahka. Aga jah, Island üllatas mind järjekordselt ja avastasin endas sellise poole, mida varem pole märganud. Juba teist päeva sajab ning mind hakkas kummitama üks Tõnu Raadiku laul LAUL. Ma saan aru, et see vihm Islandil võib olla täiesti hullus, sest kui panna juurde ka veel puhuv tuul, ei pruugigi aru saada, millisest suunast vett kallab. Nüüd oleme otsaga jõudnud pealinna ning  taevas oli ühtlaselt hall ning sadu ei  lõppenud. Aga selles vihmases Reyikjaviksi on midagi mis ajab toast välja ning tekib tahtmine uidata, mis siis et riided on läbimärjad.

Aga tulles tagasi eelnevate päevade juurde, siis pean alustama sellest et meil oli plaanis laavavaatlus. Husavik on selle linna nimi ning see on üks väheseid Islandi kohanimesid, mis on meelde jäänud ning mille väljahääldamine pole tuumateadus. Ütlen kohe alustuseks ära, et  see oli minu kõige jubedam kolm tundi selle reisi jooksul. Nimelt hakkas mu vestibuulaparatuur nii tööle, et vaatluse lõpuks suutsin ainult istuda kui vahakuju ning tuima pilguga põrnitseda enda ette. Lõpuks jõudes kindlale pinnasele, siis kõik taandus ning sain tunda ennast inimesena, kes on läbi käinud põrgust, tulest, veest ning raudtorudest. Iseenesest on vaalavaatlus lahe, sest üks asi on neid majesteetlikke loomi vaadata telerekraanilt ja teine  näha vabalt looduses elegantselt sukeldumas oma saagi järele seljauim vaevumärgatavalt veepinnale kerkimas. Ma tean, et kõigil  pole alati õnnestunud, vaalu näha, kuid meil vedas. Nägime kahte tüüpi vaalasid: minkivaala ja küürselgvaala.  Meie giidiks oli Barcelonast pärit noor naine, kes toonitas mitu korda, et  kui me vaalasid ei näe ei tähenda, et neid pole. Nad on lihtsalt meie all vees. Aga seal vaalavaatlusel olles meenus mulle Eesti film "Mehed ei nuta", kus kari doktoreid labadabadaa muusika saatel jookseb sanatooriumis ühelt korruselt teisele justkui kari peata kanasid. Mina kes ma istusin kui nõiutud kiju oam kohal just sellisene see vaalapaanika paistis. Imised tormamas ühest reelingu äärest teise kui giid üle tormiste lainete karjumas- Vaal paremal, tähelepanu vaal vasakul. Mõtekas oli istuda lihtsalt ühe koha peal ning ootada millal see looduse kroon ise su vaatevälja ilmub. Hiljem kahe jalaga  kindlalt maa peal olles sai külastada ka vaalamuuseumi. Selle päeva sisse mahtus veel vulkaanikraati külastus ning termaalvee basseinis kontide leotamine. Aga jah Islandil on tegevust küllaga ja tahaks ju kõike seda ilu endasse talletada et kaamoslikes talveõhtudes  kodus sooja tekivahel õnnis naeratus näol neid emotsioone meenutada.

Järmisel päeval ootas meid ees sõit liustikujärvel ja matk liustikul. Need emotsioonid olid väga võimsad, sest järjekordselt pidin tõdema, et väljened "Inimene on looduse kroon" on täiesti vale. Valgustusajast pärit arusaam on tänaselpäeval täiesti ekslik. Loodus on peamine ning inimene on osa ühtsest süsteemist. Selles suhtes mulle meeldib palju rohkem Gaia teooria. Kõik siin Maal on seotud omavahel ning inimene ei peaks ennast kõrgemale asetsema. Meie giid, kes muideks oli jälle pärit Hispaaniast seekord küll Madriidist näitas meile kohta, kus kunagi igijää oli olnud ning viimase kolme aastaga on see igijää piir taandudnu umbes paarsada meetrit. Inimesed kes väidavad, et me ei mõjuta oma tegevusega elukeskkonda meie plandeedil võiks natuke laiemalt mõelda. 

Islandil aeg kulgeb omasoodu ning see, mida ma tegin eelnevatel päevadel tundub juba kauge minevikuna nagu oleks see kõik olnud eelmise aasta suvefilmis. 

Kui ma praegu naudin igat hetke siin Islandil vaatamata selle kas sajab või on päike ning pole palavust, siis tekkis mõte, et kas ma oleks võimeline siin elama aastaringselt.  Kui taevas on hall, päikest ning valgust pole ning ilm võib olla selline kui ninagi ei saa välja pista. Aga jah, ega enne teada ei saa kui järgi ei proovi. Kindlasti on siin paljus ka sellist, mis kaalub kogu selle talvise kaamose üles. Islandlased on väga sõbralikud ja avatud.  Kahjuks hakkab meie reis lõppema ning siin pealinnas olles proovin endasse ahmida kõike mida see imeline riik mulle pakub.