EPILOOG- ISLANDI IME JA VIIMASED MULJED

Kui ma neid ridu kirjutan olen ma juba kodus ning oma tavapärase elu juures. Siin on väike kokkuvõte kogu reisist ning kulutustest, mis reisiga kaasnesid.

Kuna Air Baltic, mida ma omavahel hellitavalt hakkasime Air Peldikuks kutsuma otsustas meie laupäevase lennu tühistada ning võimalik oli tagasi lennata alles pühapäeval. Aga nagu öeldakse pole halba ilma heata ning saime lisapäeva pealinnas chillimiseks, mis läks täitsa asja ette, vähemalt minul.

Pühapäeva hommik tervitas meid vihmase ilmaga ning tuul oli selline, et hea, et mu kunsthambad suhu jäid. Linnas olles ei saanud arugi, et see tuul nii tugev on kuid kuskil lagedal maanteel liikudes oli tunda kuidas buss kõikus. Viimaseks päevaks olid jäetud meile nn Golden Circle, mis tähendab, need vaatamisväärsused on kõik turistikad ning rahvast rohkem kui meres kalu. Golden Circle moodustavad  kolm põhilist turismiobjekti Reykjaviku ümbruses, mis jäävad lõunapoolsetele kõrgustikele- Gulfossi kosk, Pingvelliri rahvuspark ja Geisrite org. Need moodustavad kohustusliku atraktsiooni neile inimestele, kes saabuvad Islandile paariks kolmeks päevaks. Ütleme nii, et kaugemale minekuks ei jätku lihtsalt aega. 

Island on turiste paksult täis, kuid meie marsruut oli seatud nii, et sellesse turistilõksu jõudsime  viimasena. Tõesti inimesi oli meeletult. Suurte bussidega toodi inimesed kohale, anti konkreetne aeg, et siis pärast jälle bussid need endasse neelaks ning järgmisse kohta viiks. 

Island näitas oma tõelist palet, vihma sadas, tuul piitsutas seda erinevatest suundadest inimeste pihta justkui karistades neid kõigi oma pattude eest. Kõigis neis kolmes kohas olid ka sildid väljas, mis hoiatasid taskuvaraste eest. kui mujal Islandil võisid vabalt oma asjad jätta luksutamata tuppa, siis siin pidi neist kahe käega kinni hoidma. Hiljem selgus, et neid kastrolööre on palju, sest lennupiletid on odavad- hommikul saabuvad ning öise lennuga lendavad järgmisse kohta puhast tööd tegema.

Õhtu lõpetas Blue Lagooni külastus, mis on tõeline turistiatrakstioon. Aga jah, meil vedas. Isegi ei tea, kas tegu oli halva ilma, pühapäeva õhtu või mõlema asjaoluga, aga selles looduslikus spaas oli vähe külastajaid ning ei pidanud basseinis ega saunades endale küünarnukkidega teed rajama. Blue Lagooni külastus oli kui kirss tordil enne üisele lennule suundumist. Vaatamata sellele. et tegu on väga poipulaarse kohaga ning tihtipeale on turistikatega see probleem, et hinna ja kvaliteedi suhe võib olla paigast ära. Islandil see väide paika ei pea. Islandil osatakse raha küsida , kuid selle eest saab ka full service, mis on iga oma senti väärt. Ega ilmaasjata ei pea sinna piletid varasemalt broneerima. Meil oli kõige odavam variant, ning selle eest me saime rätikud, ühe tasuta joogi baarist ja ka mudamaski endale näkku lasta määrida. See turistikas asub aktiivse vulkaani läheduses ning seetõttu on kogu aeg oht ka vulkaanipurskeks. Grindaviki linn, mis asub vulkaani kõrval ning peale 2023 aasta purset on inimtühi. Linnast läbisõites tekkis tunne nagu oleks attunud kuhugi apokalüptilisse maailma. Tühjad majad, mõned üksikud autod ning  kuskil helendamas üksik tuli, mis andis märku, et kõik inimsed ei ole soovinud lahkuda. 

Rääkides numbritest, siis reis kestis 12 päeva ning selle ajaga me läbisime 3200 kilomeetrit. Minu kogu reisi maksumuseks kujunes 2500 eurot ning ma ütlen ausalt, et iga kulutatud sent oli oma hinda väärt. Island on kallis riik aj midagi pole teha, sest eraldatus ning väikene rahvaarv on üks põhjus selleks. Söögi hinnaks kujunes 119 eurot selle aja eest ning nii doavalt saime me tänu sellele, et tegime ise süüa. Eestis tagasi olles ma arutasin enda peas, et kas 12 päeva eest on võimalik kulutada 119 eurot. Meie toiduhindasid arvestades peaks see summa olema küll suurem.

Lõpetuseks lisan, et neid emotsioone ja mõtteid, msi Islandit külastades tekksid on mustmiljon. Kirja panin need, mis tahtsid seest välja pursata nagu laava maapinnast. Muidugi meil medas kohutavalt reisifirmaga, milleks oli Metaltravel ning selle juhi Rihoga, kes oli organiseerinud marsruudi nii, et mitte hetkeksi ei tekkinud tunned nagu oleks millestki puudus. Minu hirm see 12 päaeva olla täiesti mulle võõraste inimestega oli asjatu, sest kõik olid väga toredad. Ei olnud vingatseid ega egotrippi pealesundivaid inimesi.

Illustreerivaks pildiks lisan lõpetuseks jäädvsutsie Geisrite orust, kus inimsed ootavad veepurset. Islandile tuledki imet otsima ning see ime ei lase ennast kaua oodata. Sa leiad selle!