VIHM VÕIB KA OLLA BOONUSEKS

Lõpuks oleme jõudnud Islandi pealinna Reyikjaviki. Esimene õhtu sadas ning linn oli mattunud ühtlasse udusse justkui hall karvane tekk oleks üle linna laotatud. Aga see ei takistanud mind tegemast esimest tutvust pealinnaga. Õhtuhämaruses ja vihmas ei näe paljusid nüansse, kuid seda enam küpses minus soov asuda avastama pealinna elu.  Soov oli nii tugev, et vihm andis  hoogu minu tungile  linnaga tutvumiseks. Kui Eestis olles on vihm pigem takistuseks, siis Islandil on vihm boonuseks. Kaugusest oli kuulda meeletu tümps ning uudishimu ajaski mind uurima millega tegu. See oli kohalik Oktoberfest, mis asus Islandi ülikooli kõrval. Aga jah ma ei tundnud vajadust, et peaksin kuhugi rahvahulkadesse sukelduma. Parem oli läbi tugevneva vihma lihtsalt uidata mööda tänavaid ning ahmida neid vihmaseid emotsioone endasse.  Kui uskuda ilmateadet, siis oleks kogu meie siinoleku aja, see tähendab 3 päeva olema laussadu. Aga nagu öeldakses, siis kindlat pole siin ilmas midagi peale maksude ja surma, seda õnneks ka ilma puhul.

 

Reede hommikul võttis meid vastu natuke küll sombune ilm, kuid päeva peale see muutus. Sirav päike vaheldus vihmahoogudega ning üle linna paistis mitmeid vikerkaari. Mina otsustasin, et jätan linnaga tutvumise parem hilisemkas ning seadsin samuud kohalikku randa. See oli ainuõige tegu, sest kui olla reisinud nädal aega kohtadses kus inimesed on pigem erand kui reegel, siis võivad  suured rahvahulgad olla hirmutavad. Ja mis kõige olulisem rannas polnud turiste. Rannas peesitasid ja ujusid ainult kohalikud. See rand koosnes kolmest osast: soojavee vann, siis eraldatud ookeaniveega ujumiskoht ning tõelistele ekstreemsportlastele ujumine avavee ookeanis. Tegin need kolm etappi kõik läbi ning kui uskuda statistikat, siis avavee ookeani vesi oli ca10-12 kraadi, mis oli täiesti ujutav. Muidugi ei puudunud ka soojaveedushid ja aurusaun. Kogu see lõbu maksis 950 kohalikku. Pärast selliseid veeprotseduure tundsin ennast kui Noor Jumal. Tagasi linna jalutades sain küll pisikese vihmasortsu krae vahele, kuid peale seda ilmus välja meie kõigi sõber Päike ning paitas meid oma sügiseste kiirtega kuni õhtuni. Silamilu pakkus ka vikerkaar ning see oli nii ere, et tekkis tahmine hakata rahapada otsima. Legendi järgi peaks see nii olema.

 

Esimeseks vaatamisväärsuseks kuhu oma sammud seadsin sai kohalik kirik- Hallgrimur, mis kõrgub mäe otsas ning on oma nime saanud kohaliku luuletaja Hallgrímur Péturssoni järgi. Väliselt on kirik väga võimas ning meenutab orelivilesid. Kuna kirik asub mäeotsas, siis see tekitab tunde nagu ta valvaks Reiyaviki ja kogu Islandi üle oma stoilises rahus. Ja õigusega võib seda kirikut nimetada arhitektuuri pärliks. Seest on kirik avar ning seal on palju  õhku ja interjöör on minimalistlik. Mind paelus kirikus kõige rohkem tekstiilinstallatsioon, mis mõjus kui ergas värvilaik selles hallis keskkonnas. Kui muidu on Islandil turiste vähe märgata, siis Reikyavik on neid täis ja kirikus paistis see eriti hästi silma. Minu unistus introverdi paradiisist oli korraga põrmustunud tuhandeks päikse käes sillerdavakas killuks. Põgenesin ummisjalu kirikust ning suundusin otsima erinevaid nurgataguseid kohti kus saaks omas tempos lonkida. Aga ja Reiyavikis on see peaaegu võimatu vähemalt kesklinnas. Igal sammul võid sa mõne koperdava turisti osta komistada, kes siis ehmunud näoga sorritama kukub. Aga pole hullu, nagu ütles Mare Peterson- LASE VABAKS!  Ning peale seda tunduvad ka rahvahulgad juba vagurate lammastena.

Õhtu lõpetasin kohalikus paaris mekutades kohalikku õlut, et oma esimesi emotsioone seedida ning  vaadelda inimesi. See inimeste vaatamine on minu reisimise  üks meelistegevusi- iga zest, miimika, näolilme räägib oma lugu ning see on kui miteeverbaalne suhtlus. Kõigil meil on oma lood, mida me jagame ümbritsevaga. Korraga tekkis tunne, et Reikyavik on minu linn, õrn ja karm samaaegselt.