AJAL ON MEIEGA OMAD PLAANID

Marokos ei ole päevi sellises loendavas tähenduses, nagu mina olen harjunud aega enda jaoks lahti mõtestama. Siin – ja eriti Essaouiras – on lihtsalt aeg. Aeg, mis kulgeb omasoodu ja allub ainult sellele, kuidas sa lased tal liikuda. Minu ajaarvamine on lihtne: saabumise ja lahkumise vaheline ruum. Pole tähtis, kas on esmaspäev või pühapäev. See on nagu üksainus pikk päev, kus vahepeal päike tõuseb ja siis jälle loojub. Mingit ajalist pressi ei ole. On vaid kulgemine.

Ma sain sellest eriti selgelt aru ühel õhtul, kui jalutasin enne päikeseloojangut mööda Essaouira randa. Aeg ei kiirustanud mind kuskile. Selline Marokole omane ajataju teeb mu meele alati kuidagi kergemaks ja vabamaks. Kindlasti elavad kohalikud oma rütmi ja kohustuste järgi, aga minu jaoks – turistina – kaotab see kõik tähenduse. Ma teen oma tavapäraseid  marokolikke asju, lihtsalt palju aeglasemas tempos.

Lõpuks on ka ilm hakanud käituma nii, nagu ma Marokost ootama olen harjunud: sinine taevas, päikesepaiste ja briis, mis aeg-ajalt kananaha ihule toob. Täitsa ausalt – meenutab keskmist Eesti suve. Varem pole ma Marokos nii hilisel talvel viibinud ja see teeb kogu kogemuse kuidagi teistsuguseks. Tavaliselt olen oma reisid sättinud novembrisse, kuusse, mil Maroko elu tundub mulle kõige loomulikum.

Mõned päevad tagasi, ühel tuulisel ja sombusel päeval, jalutasin sadama kandis ja sattusin täiesti juhuslikult kokku ühe oma Maroko sõbraga. Ta elas varem Essaouiras, kuid on nüüd kolinud tagasi vanemate juurde Agadiri lähistele. Sellised kohtumised on alati eriliselt toredad – Eestis juhtub seda tihti, aga Marokos on see pigem haruldus. Leppisime kokku, et järgmisel korral sõidan talle külla.

Minu igapäevane elu siin on lihtne ja stressivaba. Hommikusöök riadis, siis hea kohv ja viimastel päevadel juba edasi randa, et end laadida. Kohvi osas olen ma üsna valiv ja eelistan kohti, kus see on tõesti hea. Alles hiljuti avati Essaouiras restoran Ombu, mis teeb uksed lahti juba kell 8.30. Nimi pole juhuslik – restorani hoovis kasvab linna suurim ombu. See puu on pärit Lõuna-Ameerikast ja tuntud oma vastupidavuse poolest. Täpselt nagu Maroko ilmgi, mis võib olla seinast seina: Atlase mägedes sajab paksu lund, samal ajal kui rannikul paistab päike või möllab torm. Ombu hinnaklass on Eestile üsna lähedane, kuid toit ja teenindus on seda igati väärt.

Pärast päikese käes olemist veedan aega oma ööbimiskohas – kas lesin niisama, loen või panen mõtteid ja pilte mällu, et need hiljem kaasa võtta. Seekord jätsin raamatu koju, kuid kuulan hoopis Valerie Perrini „Lilledele värsket vett“, mille on sisse lugenud Anu Lamp. Perrini detailirohke ja sügav psühholoogia sobib Anu Lambi häälega imeliselt ning juba esimestest hetkedest alates hakkas mul silme ees jooksma film. Raamatus on ka palju viiteid kaasaegsele muusikale ja Spotify’s on lausa eraldi playlist – paraku siin regioonis pole ma seda veel kuulata saanud.

Ühel õhtul sattusin Apple TV-s filmi All of You peale. Selle meeleolu haakus kummaliselt hästi Perrini raamatuga. Mõlemas on suhted, mis ei ehita, vaid lõhuvad – aeglaselt ja seestpoolt, nagu nähtamatu olend.

Ja nii need päevad siin mööduvadki. Vaikselt, märkamatult, kuni ühel hetkel hakkab lähenema ärasõidupäev. Ühest reaalsusest teise üleminek saab kindlasti olema konarlik, aga ma tean, et kui kohe töösse sukelduda, elab selle aja üle. Ja siis… saab hakata planeerima uut põgenemist Maroko aega.

Ombu pakub varju nii päikese kui ka tuule eest.

Mõnikord ongi see kõik, mida vaja.

UUESTISÜND MAROKO MOODI.

Alustama peaksin sellest, et ilmad on seekord siin täiesti pekkis. Õhutemperatuur on iseenesest okei, aga sajab. Ja ütlen ausalt – minu Marokos käimiste ajal on see esimene kord, kus vihma tuleb praktiliselt iga päev. Eelmisel aastal, kui olin Rabatis, sain ka väikese vihmasutsaka, aga see oli pigem kerge ehmatus keset palavat päeva. Nüüd on aga lood üsna hullud.

Kohalikke uudiseid lugedes on olukord juba katastroofi mõõtmeid võtmas. Siit Essaouirast umbes paaritunnise autosõidu kaugusel asub rannikulinn Safi, mis jäi paar ööd tagasi tormide ja üleujutuste meelevalda. Hukkunute arv on juba ligi nelikümmend, rääkimata tohutust majanduslikust kahjust. Essaouiras õnneks nii hull ei ole, aga ilm on kapriisne: sajab, siis paistab päike ja siis jälle sajab. Õnneks on soe, kuigi niiske.

Aga tulles tagasi igapäevaste tegevuste juurde – naudin siinset vaibi täiel rinnal. Olen teinud oma meesteasju: käinud hammamis, ajanud habet ning lihtsalt linna peal jalutanud. Vahelduseks ka natuke lugemist ja mõned kiired visandid kohalikust eluolust.

Hammam on muidugi see, millest ma ei saa ega suuda üle ega ümber minna – see on asi, mida peab kogema. Hammami kohta võiks kirjutada pikki traktaate või lausa oode. Essaouiras on neid palju ning leidub ka SPA-tüüpi hammame, mis on suunatud eelkõige turistidele. Tõeliselt hea kogemuse saamiseks tuleb aga minna sinna, kus käivad kohalikud. See on palju autentsem ning hoolimata keelebarjäärist saab ka kohalikega juttu ajada.

Kui varasemalt olen kasutanud Medinas asuvate hammami teenust siis seekord leidsin koha, mis jääb veidi eemale. Tegemist on suure ja puhta saunaga, kus vaatamata päevasele ajale on rahvast piisavalt. Hammami pilet maksab 15 kohalikku dirhamit, aga soovi korral saab juurde osta vajalikud vahendid ja pesija – kokku 160 dirhamit ehk umbes 16 eurot. Sinu ainus ülesanne on lebada soojal kivipõrandal ja lülitada ajutegevus täielikult välja.

Kohalikus kultuuris kutsutakse pesijaid kessal või tayab – see on inimene, kes sind jõuliselt peseb ja koorib. Ja koorimise all mõeldakse siin seda, et sult kooritakse maha seitse musta nahka. Pole ime, et öeldakse: pärast hammami külastust on tunne nagu oleks uuesti sündinud. Meeste ja naiste pesijad on loomulikult eraldi ning üks huvitav erinevus meie saunaga võrreldes on see, et aluspesu tuleb jalga jätta. Eelistatult bokserid – mitte mingid stringid või muud vaevu genitaale katvad ribad. Pärast hammami on tunne, nagu oleks puhastatud nii keha kui ka vaim.

Käin alati ka kohaliku habemeajajaga. Tavaliselt lasen habemel kasvada kolm-neli päeva, et oleks mida maha võtta. Essaouiras on mul juba oma tüüp, kelle juurde alati lähen. Kui kodus käib habemeajamine kiirelt siuh-siuh, siis siin on see terve rituaal, mis kestab üle poole tunni. Lõug ja põsed kraabitakse nii puhtaks, et jääb tunne – näopiirkonnas ei kasva enam kunagi karvu.

Marokos on meeste juuksurisalong pigem sotsiaalne klubi ning mehi, kes seda tööd teevad, kutsutakse hallaq. Minu hallaq on seda ametit pidanud pikka aega. Tal on suur pere: neli last – kolm poissi ja üks tüdruk. Naine on kodune ja hoolitseb majapidamise eest. Ühesõnaga: kui satute Marokosse, soovitan soojalt kasutada hallaqi teenuseid.

Ja nii need päevad mööduvadki – märkamatult on hommikust saanud õhtu. Tavaliselt veedan tunni või paar oma lemmikkohas, LA MAMAsse, kus naudin Maroko viskit ja kuulan kohalike esituses erinevat muusikat. Ja olgu täpsustatud: Maroko viski ei ole alkohol, vaid kohalik traditsiooniline piparmünditee.

Fotol mina peale uuesti sündi:)

MINUST ON SAANUD VANA HIPI

Pärast YSL-i muuseumi külastust seadsime sammud MACAALI, Aafrika kaasaegse kunsti muuseumi, mis asub linna servas. Kuigi muuseum on tegutsenud juba pea kümme aastat, kuulsin ma sellest alles hiljuti. Pean ütlema, et pärast Majorelle’i aedade külastamist mõjus MACAAL kui sõõm värsket õhku läppunud linnakäras. Näitus ise on väga hea ning annab sisuka ülevaate Aafrika kaasaegsest kunstist. Oma töid eksponeerivad loojad on pärit Aafrika eri riikidest ja kogukondadest üle maailma. Põhiteemadeks on Aafrika inimese identiteet, ajalugu ja tänapäev laiemalt. Erinevad kunstilised tehnikad ja materjalid annavad näitusele rahvusvahelise ja mitmekihilise ilme. See mõjub kui dialoog erinevate maailmade vahel, sest tavapäraselt oleme harjunud nägema kaasaegset kunsti peamiselt Lääne kultuuriruumis looduna. MACAALi näitus laiendab seda arusaama ning sunnib avardama piire kaasaegse kunsti globaalsete ilmingute mõtestamisel.

Pärastlõunal sai linnas ringi uidatud. Juhuslikult kohtusime kahe kohaliku mehega, kes valmistavad vanadest rattakummidest ehteid. Need on nii filigraanselt vormistatud, et esmapilgul jääb mulje, nagu oleks tegu nahast esemetega. Üldse on siin olnud mitmeid selliseid põgusaid kohtumisi, mis panevad tundma, et maailm on justkui suur küla, kus inimesed elavad eri majades. Näiteks tekkis vestlus ühe poepidajaga, kes teadis Eestist pärit naist, kes peab Meknesis võõrastemaja. Kahjuks ei osanud ma seda kommenteerida, sest ei tea kuigi palju eestlasi, kes oleksid Marokos kanda kinnitanud – esialgu tuleb meelde vaid kolm-neli inimest.

Hiljem, kui olin kõhu täis söönud, hakkas minuga vestlema üks kohalik, kes uuris, mida minusugune „vana hipi“ Marrakechis teeb, sest tema arvates peaksin olema hoopis Essaouiras, kus on rahulikum ja elu saab mõnusalt chill’ilt võtta. Vastasin, et olengi teel sinna, kuid alles järgmisel päeval. Põhiküsimus, mis kohalikke vestluses huvitab, ongi see, kas olen Marokos esimest korda ja kuidas mulle see maa meeldib. Kui nad kuulevad, et olen siin juba viiendat korda, saavad nad kiiresti aru, et minuga pole mõtet jamada ning et oskan nende pealetükkivust läbi näha.

Marrakeshist lahkumise hommikul külastasin veel ka Bahia paleed, mida küll osaliselt restaureeritakse, kuid mis on suuremas osas külastajatele avatud. Bahia paleed peetakse üheks Marrakechi kaunimaks ajalooliseks rajatiseks. See ehitati 19. sajandi lõpus ning eriliseks teevad selle peened puidust nikerdused, kaunid mosaiigid ja avarad siseõued. Siin on oskuslikult ühendatud traditsioonilised Maroko käsitööoskused, mis sümboliseerivad võimu ja jõukust. Ajalooliselt on palee olnud suurvesiiri residents. Mina sattusin sinna hommikul enne kümmet, mis osutus parimaks ajaks – juba pool tundi hiljem oli koht paksult turiste täis ning igasugune rahulikkus kadunud. Sissepääs sellesse imelisse paika maksab 100 kohalikku rahaühikut.

Lõunast sai starditud Essaouira poole ning jäi vaid loota, et sombune ilm ei tule meiega Marrakeshist kaasa. Kuigi jah viimasel päeval tuli ka päike välja ning tratsiooniline Marrakeshi ilm näitas oma tõelist paelt. Essaouira võttis meid vastu särava päikesega, kuid ilm oli tuuline ja mõnusast briisist polnud jälgegi. See ei seganud mind siiski esimese asjana jalutamast linnamüüril ja nautimast mäslevat ookeani.

Üks foto ak Bahia palee laest, mis on väike osa sellest ilus, mida sealt leida võib.

KUIDAS MA KOHTASIN YSL VAIMU

Nende aastate jooksul, mil ma olen Marokos käinud, on seal tavaliselt olnud soe ja mõnusalt päikeseline ilm. Seekord aga on kõik vastupidi. Poolteist päeva on olnud pilvine ja olen saanud ka vihma – mis on minu jaoks esmakordne kogemus. Ilm on selline pisut sombune ja meenutab natukene meie keskmist suve. Ei ole külm ega soe, kuid ringi liikumiseks ning Marrakeši vaatamisväärsuste nautimiseks on see igati mõnus. Ja esimest korda naudin ma Marrakešis olemist tõeliselt, sest mulle isegi meeldib rahvarohkus ja pidev, katkematu inimeste vool.

Marrakesh on nagu aarete laegas, mis avaneb järk-järgult. Olles siin linnas lugematuid kordi ringi uitanud, avastan ma ikka ja jälle enda jaoks uusi kohti ning kohati on tunne, nagu oleksin siia linna saabunud alles esmakordselt. Neid pisikesi tänavaid, mis Medinas võivad viia mitte kuhugi ning lõppeda sama ootamatult, kui algavad, on siin mustmiljon.

Marrakeshi peaväljak üllatas mind seekord suurte ümberkorraldustega ning igal pool oli näha uute tänavakivide paigaldamist. See ei seganud aga inimesi osa saamast tavapärasest õhtusest melust, mida see koht alati pakub. Kuna päev oli pikk ja Tallinnast sai starditud juba natuke pärast kuut hommikul, võttis väsimus õige pea võimust ning sammud said seatud tagasi riadi. Kes veel ei tea, siis riad on tüüpiline Maroko elamu, mille keskel on avatud katusega siseõu ning toad paiknevad erinevatel korrustel. Minule sobib selline majutus väga hästi, sest see on tihtipeale soodsam ning reisil olles on põhimureks see, et saaks pesta, süüa ja kammida. Ja seda kõike siin pakutakse. Lisaks muidugi ka traditsioonilist Maroko hommikusööki, mis koosneb praemunast, erinevatest saiakestest, Maroko „viskist“ ehk piparmünditeest ning klaasist apelsinimahlast. Kõhu saab täis ja järgmise suurema lõunasöögini peab ilusti vastu.

Seekord otsustasin külastada ka YSL-i muuseumi ning Majorelle’i aedu. Majorelle’i aiad meenutavad pigem nõukogudeaegset järjekorras seismist, sest tung sinna on suur.  Aed ise on ilus, kuid see tung  võtab kogu selle nautimise mõnu ning tahaks sealt kiiremas korras jalga lasta. Liikuda tuleb põhiliselt üksteise sabas ning etteantud trajektoorilt kõrvale astuda ei ole lubatud. Sinu teekonda jälgivad valvsalt kohalikud silmapaarid, et sind vajaduse korral õigele rajale suunata. Iseenesest on see aed tore ja külastamist väärt. Berberi muuseum, mis samuti sinna kuulub, on aga pisike ja pime ruum ning kui tahta süveneda, siis selleks erilisi võimalusi pole – tagant tulijad pressivad peale ja valgust on nii vähe, et võimalik on vaid aimata seda rikkalikku pärandit, mida berberi kultuur pakub.

YSL-i nimi ei vaja inimestele tutvustamist, sest tegu on ühe mõjukama 20. sajandi moelooja ja visionääriga. Tema looming on nii rikkalik, et kui tsiteerida Köstrit „Kevadest“, siis läheb päike enne loojakarja, kui me sellega lõpule jõuame. Muuseum asub umbes 100 meetri kaugusel aedadest ning soovitav on pilet internetist ette osta, et vältida mõttetut järjekorras seismist. Vahepeal on toimunud ka ekspositsiooni muutus ning eraldi näitus on pühendatud YSL-ile ja tema koertele. Samuti on muudetud põhiekspositsiooni ning erinevalt eelmistest kordadest on seal nüüd pildistamine keelatud. Kindlasti soovitan külastada ka muuseumi kohvikut, kus saab tellida head kohvi ja maitsvat toitu, kuigi hinnad on Maroko kohta tavapärasest kõrgemad.

Tulles tagasi YSL-i juurde – ta on tõepoolest üks mõjukamaid moeloojaid, kelle loomingu järgijaid on maailmas tuhandeid, kui mitte rohkem. Termin „visionäär“ sobib tema iseloomustamiseks täiuslikult, sest ta ei loonud lihtsalt uusi rõivaid, vaid nägi ette ja kujundas ümber ühiskondlikke ning ärilisi struktuure, mille alusel mood tänaseni toimib. YSL-i elukaaslane ja äripartner on tema kohta tabavalt öelnud: „Coco Chanel vabastas naised, Yves Saint Laurent andis neile võimu.“

Edasi viis tee meid MACAAL-i, kaasaegse Aafrika kunsti muuseumisse, mis asub linnast väljas ja kuhu on kõige mugavam sõita taksoga. Takso leiab hõlpsasti tänavalt ning mõistlik on hind eelnevalt kokku leppida. Ühesõnaga – palju emotsioone ning püüan kõigest juba järjekorras rääkida oma järgmises postituses. Fotoks lisan meenutuse Majorelli aiast, kus ma kohtusin YSL vaimuga.

PÕGENEMINE REAALSUSEST

Istun Frankfurdi lennujaamas ja ootan oma lendu Marrakeshi. Varsti saan jälle põgeneda oma man cave’i — lõpuks ometi. Viimasest reisist on möödas kolm kuud, Marokost juba üle poole aasta. See on minu viies “põgenemine”. Juba septembris hakkasin päevi lugema: alguses kuid, siis nädalaid, lõpuks päevi. Viimased kümme päeva venisid nagu kaameli tatt ja tundus, et ärasõidupäev ei taha kuidagi kätte jõuda. Aga nüüd on jäänud ainult koera saba ületada ja viie tunni pärast naudin juba Maroko maitseid ja emotsioone.

Tegelikult tuli see põgenemine täpselt õigel ajal. Eestis hakkas kõik vaikselt närvidele käima — ilm, mis on hommikust õhtuni hall ja vajub sulle justkui kaela. Inimesed, kes räägivad liiga kõvasti või venivad poesabas nagu aegluubis. Tundsin, et kui veel natuke peale tuleb, siis plahvatan miljoniks killuks nagu visatud peegel. Isegi mu terapeudirollis koer ei suutnud enam neid emotsioone maandada.

Aga Marokos ootab mind kõik see, mis mu peas ja hinges korda loob. Esmalt korralik kõhutäis Maroko toitu. Esimesed päevad veedan Marrakeshis, rahulikult kohanedes. Plaanis on YSL-i muuseum ja MACAAL — viimasesse polegi varem jõudnud. Pärast paari päeva liigun edasi Essaouirasse, mis ongi minu päris man cave. Seal saan toimetada täpselt omas tempos: barberi juures habet ajada, hammamit nautida, juua oma igapäevast harira’t lemmikkohas. Võtsin kaasa ka joonistustarbed ja lubasin endale, et joonistan iga päev vähemalt midagi — või teen väikse visandi. Ka kolm lugemata Müürilehte on kaasas, rannas päikese ja briisi käes lugemiseks ideaalne kraam.

Praegu vist rohkem polegi. Eks näis, kuidas elu-olu kohapeal kulgeb.