Jõuluhullu Keenia moodi.

Ütlen kohe ära, et mind jõulud aspoluutselt ei koti. Aga huvitav on vaadata kuidas tähistatakse neid siin Keenias. Toimub nn suur rahvaste ränne. Kõik talendid jõuluks koju. Ja see hakkas juba möödunud laupäeval peale. Olgu siia lisatud, et elektrit pole meil põhimõtteliselt laupäevast saati. On teine tulnud korraks,et siis jälle lahkuda. Targu olen oma tegemised sättinud nii, et käia Kakamegas patareisid laadimas. Liskas sellele et kadunud tütred-pojad saabuvad kodukülla lähedasi rõõmustama ei tule nad sugugu tühjade pihkudega. Kotte ja kompsukesi on rohkem kui mina märgata oskan ning kõik need peavad mahtuma matatusse või motikale. Liskas elututele asjadele on kombeks tuua ka elus loomi-linde. Täna näiteks läks mul lugemine sassi mitu kana meil 21 inimese peale matatus oli aga mulle tundus et 2x rohkem kindlasti. Enamuses olid ilusti paarikaupa jalgupidi kokku seotud ning  rippusid matatu laest nagu aimates oma saatust ette, et kohe saab neist mõnus jõulupraad pererahva laual. Keenialased tähistavad suurt söömaorgiat 25 detsembril, kui meil istutakse pidulaua taha 24 detsembril.

Mis mulle siin Keenias väga meeldib on see , et piisab koduväravast välja astuda, kui hakkab kohe asju juhtuma. Tuleb rinda pista igasuguste troppidega ja mittetroppidega ning õnneks neid viimaseid on märksa rohkem. Omaette kategooria võiks luua matatu juhtumistele ja seiklustele. Tavaliselt hakkavad inimesed  matatus kohe suhtlema, kui tegu on mzunguga. Pühapäeval oleks üks pooljoobes kurttumm  äärepealt sellepärast matatust välja visatud, sest ta püüdis minuga arendada seltskondliku vestlust. See aga ei meeldinud konduktorile, kes peataski bussi kinni ning oli talle tugeva jalalöögiga persse nõus õige suuna kätte näitama, aga õnneks lahenes see vahejuhtub ilma liigse vägivallata.

Õnnestus ka ära näha liiklusavariid keenia moodi. Autojuht sõitis lihtsalt ühele jalakäijale otsa üsna suure hooga ning seejärel maandus ohver kapotil ning auto teekonna peatas alles kraav  kust siis kannatanu lendas paar meetrit ettepoole. Kohe oli muidugi kogu küla uudistamas. Aga õnneks jäi kannatanu terveks ning marssis omal jalal sündmuskohalt minema. Kõik see toimus minust umbes 10 meetri kaugusel. Igatahes räägitakse sellest veel nädalaid hiljemgi. 

Teinekord hakkas üks mammi mind komplimentidega üle külvama, aga point oli hoopis selles, et ta tahtis et ma talle matatau sõidu välja teeks, sest kõik mzungud on rikkad nagu trollid. Kogu vestlus toimus ühe tüübi vahendusel kes valdas nii swuahiili kui ka inglise keelt. Igatahes oli meil kolmel väga lõbus seda teemat arendada. Väite peale, et mõni mzungu on veel vaesem kui mõned keenialased ta lihtsalt tegi uskumatusest suured silmad ning alalõug vajus kohe mitu tolli allapoole, sest selline asi ei ole mitte võimalik. Praeguseks olen ma selle ära õppinud et vabatahtlikult ma ennast kokku pressida ei lase ning võimalusel hiivan koha juhi kõrval. Isegi siis kui see koht on hõivatud, siis knduktor kupatab isiku kuhugi tahapoole vabale kohale. Lisaks on vestluste vaheaegadel hea jälgida auklikust bussipõrandast möödalibisevat asfalti. 

Keenialaste puhul ei saa üle ega ümber valetamisest. Eestlastel on ju vanasõna et luiskab nii, et suu suitseb. Aga pean ausalt tunnistama, keenialsed teevad eestlastele luiskamises pika puuga ära. Ma pole veel ühegi eestlase suust näinud suitsu tulemas, aga keenialaste suust  tuleb suitsu kilomeetrite kaupa. Ja tegu pole mitte minu kõrgelt arenenud ettekujutusvõimega. Lisaks sellele suitsule on lahe jälgida ka nende kehakeelt. See muutub selliseks nagu tuppa sittunud kassil ja nad siiralt usuvad, et sa ei saa nende valest mitte muhvigi aru. Pean siiralt tunnistama, et pole siin veedetud aja jookusl kordagi nii vihastanud, et tahaks koju. Pigem on need olnud sellised kerged kulmu kortsutused, kui mingi olukord on mzungule olnud arusaamatu. Tuleb nautida seda mida on ja mida antakse. 

Paar sõna tahaks öelda ka keenia meeste peenise pikenduste kohta. Eks igas riigis ja igal maal on selleks erinevad vahendid. Euroopas on arvatavasti selleks auto, Keenias on selleks motikas. Enamaltjaolt on need motikad kõik ühte marki, aga see kuidas mehed nende eest hoolitsevad ja neid kaunistavad, siis see on täiesti omaette kunstiliik. Ma arvan et ükski naine ei saa nii palju tähelepanu kui mehe isiklik motikas. Millise hellusega seda ülepäeviti nühitakse ning iga vaba shilling läheb uue vidina muretsemiseks. Mõni motikas näeb välja nagu jõulupuu. Samas vaesemate meeste peenise pikenduseks on jalgratas. Ja ma olen näinud selliseid disainiimesid, mida ei oska kirjeldadagi.

Üks imepärane traditsioon on ka siin Keenias, millest palju küll ei ole räägitud, aga see on reaalselt olemas. Nimelt on siin selline  liikumine nagu Naked Night Runners. Need on siis inimesed, kes jooksevad öösiti alasti mööda küla ringi ja hirmutavad inimesi. Mina ise pole küll neid kohanud, sest elame väga turvatud territooriumil, aga ma tean inimesi, kes neid on näinud. Ning muidugi ma soovitan ka googeldada: naked night runners in Kenya. Siis peaks tulema üsna palju infot. Viimane on vist see, et nad tahavad Keenia valitsuse poolt tunnustamist.

Igatahes kavatsen mina sõita jõuludeks Eldoreti ning Iteni. Ja tuletan teile veelkord meelde kuldseid sõnu: MY DEAR; NOBODY CARES ABOUT YOUR YEAR IN FACEBOOK.