ISLAND JUMAL- TEINE PÄEV 

Teise päeva hommikul ärgatas oli kogu ümbruskond mattunud  paksu udusse. See, mis õhtul oli olnud imeline sellest polnud hommikuks jälgegi sellel lihtsal põhjusel, et mitte midagi polnud näha. Piimjas udu oli kui paks kohev vatitekk, mis oli katnud Islandi, et me saaksime rahus ja vaikuses magada. Nagu ütlevad laulusõnad, siis vaikus on siin kuldne. On kuulda ainult sambla kasvamist. 

Oleme nüüd kaks päeva oma seltskonnaga ringi sõitnud ning tunne on selline nagu liiguks ringi mõnes loodusfilmis. Need vaated, mis avanevad bussiakendest nende kirjeldamiseks jääb sõnadest väheseks. Võiks arvata, et saare vulkaaniline päritolu annab maad igavatele vormidele, kuid nii see õnneks pole. Iga kaljunukk, künkake või isegi laugelt kulgev maastik on kui kunstiteos, mida võib vaadelda tunde. Ja igav ei hakka, sest  nüansirohkus tekitab tunde nagu näeksid seda looduseimet esimest korda. Valguse muutudes muutub ka emotsioon, mida neid looduse meistriteoseid vaadates tekib. Kogu seda ilu nähes on tunne, et me oleme siin küll teretulnud, aga me ei tohi saare külalislahkust kurjasti kasutada. 

Eelmises postituses ma kirjutasin, et Island on kui introvertide paradiis, sest inimasustus võib olla siin üsna hõre. Arvestades Islandi suurust ja rahvaarvu, siis ei imesta selle ülde. Meie marsruut on nii seatud et oleme teel Läänefjordidesse, mis tähendab, et inimesi kohtab järjest harvemini. Võib näha üksikuid liikuvaid  turiste, kes samamoodi nagu meiegi on tulnud et vaadata loodusfilmi reaalajas. Päeva arenedes hakkab ka udu kaduma ning päike tungib järjest tugevamalt läbi udutompide kuni lõpuks saavutabki võidu. Bussiakendest välja vaadates ei oska kuidagi olla, sest tahaks kõike seda oma mällu talletada. Ühel pool lauge mereäärne karjamaa, mis märkamatult läheb üle ookeaniks ning silmapiiri pole nähagi. Teisel pool Islandi mäed, mis meenutavad ülisuuri skulptuure, kust aegajalt tungivad esile hõbedased langevad veejoad, mis kui sosistaks sulle kõrva kutsudes sind enda juurde. 

Igatahes emotsioone on palju ning nendega toimetuleks on vaja ennast aegajalt näpistada, et aru saada kas oled unes või ärkvel. Aga jah, see kõik on reaalsus. Meenub kunagi KUKU raadios olnud saade, kuhu inimesed saavad helistada ja vastates varasemalt esitatud küsimusele. Küsimuseks oli: "Mis on õnn?" Neid vastuseid oli igasuguseid, vaimukaid ja vähemvaimukaid. Siin islandil olles tuli mulle saade millegipärast meelde ning vastus kerkis kui  iseenesest- Õnn on olla Islandil. Või teine nali mis meil oma reisiseltskonnaga on tekkinud, et kui me näeme midagi hingematvalt ilusat või meeldejäävat, siis selle asemel, et öelda Issand Jumal, me ütlme ISLAND JUMAL! Sellised naljad siis!

Õhtuks me jõudsime ettenähtud majutuskohta, mis asus suure vee ääres. Ees ootas meid rahulik õhtu, imemaitsev õhtusöök, mille valmistasid meie suurepärased reisikaaslased. Ja pärast tuli selle päeva kõige magusam osa. Saime vedeleda looduslikus spaas, mis siis tähendas seda, et selle majutuskoha juurde kuulus ka pisike kuumaveeallikas, kus me saime omi kangeid konte pehmendada. Peale vee protseduure oli ainuke soov leida padi ja voodi ning ennast unerüppe lasta kanda. Uni saabus juba enne, kui pea oli patja puudutanud

Ja  ISLAND JUMAL on tõesti olemas.

c ISLAND- UNISTUS, MIS OOTAS 25 AASTAT

Umbes veerandsajandit tagasi, kui ma õppisin ja elasin Moskvas sattusin ma ühes klubis Маша И Медведи kontserdile ja neil oli laul Reyikjavik REYIKJAVIK. Sellest ajast peale on see laul mind kummitanud ning mu kuklas tiksunud. Siis tundus Reyikjavik millegi kauge ja kättesaamatuna, mis asub kuskil maailma otsas ning selleks, et sinna sattuda peab olema parajalt õnne. Nüüd lõpuks on see õnn saabunud ka minu õuele. Ma olen ISLANDIL! 

Olen seda reisi planeerinud üle aasta. Kui ma tavaliselt naudin oma reise üksinda ringi seigeldes, siis see reis on mul grupikas, mis tähendab, et ma olen siin reisil minu jaoks täiesti võhivõõraste inimestega, keda ma kohtan elus esimest ja võibolla ka viimast korda. Kuigi see viimane ei pruugi tõsi olla, sest Eesti on ju nii väike. Aga jah mõnikord on hea tulla oma mugavustsoonist välja ning teha neid asju, mida sa tavaliselt ei teeks. Minu jaoks on see antud juhul siis resimine täiesti võhivõõraste inimestega 10 päeva jooksul. Ja põgeneda pole kuhugi!

Aga umbes mingi paar aastat tagasi sattus mu FB feedi reklaam sellisest ettevõtest nagu MetaltravelISLAND. Jah milline õnn, neil oli ka Islandi ringreis kavas nii, et ega ma pikalt ei mõelnud ning eelmise aasta (2024) aprillis tegin otsuse, et järgmine aasta septembri alguses sõidan ma Islandile.  Lihtne põhjus selleks miks ma seda nii pikalt ette planeerisin on see, et reisi maksumus on üsna krõbe ning see annab mulle piisavalt manööverdamisruumi oma rahaasjadega tegelemisel. Kui palju kogu reis mul maksma läheb kirjutan siis, kui olen tagasi Eestis. Pean siin silmas seda, et korraga kogu summa välja käia oli ebareaalne, siis valisingi reisi alguse piisava ajavaruga. Kuna seda sai maksta osade kaupa, siis see sobis minule. Ja teine põhjus on see, et kuna mul pole autojuhi lube, siis  Islandil ringiliikumine on sellisel juhul üsna komplitseeritud. 

Ja siin ma nüüd siis olen- middle of nowhere. Kui ma mõtlen, et mida ma tean Islandi kohta, siis on need faktid kättesaadavad kõigile. Tegu on saareriigiga, mis on vulkaanilist päritolu, pealinn on Reyikjavik ning elanikke on siin vähe. Umbes 15 aastata tagasi raputas Islandit majanduslik krahh, mis mõjutas riigi arengut üsna tugevalt. Tuntud tegelastest meenuvad Björk ning Islandi kirjanik Halldor Laxness.  Aga nüüd ongi hea põhjus selle imelise saareriigiga rohkem tutvust teha. 

Islandi ja Eesti ajavahe on kolm tundi, mis tähendab seda, et saarele jõudsime pea samal ajal, kui Eestis välja lendasime. Saareriik võttis meid mõnusa päikesepaistega ning oodatust soojema ilmaga. Kui kogu seltskond 18 inimest oli kokku kogunenud, siis võis meie seiklus alata. Nimelt saabusime kahe eri lennuga pool seltskonda Copenhaageni kaudu ning pool Roosti kaudu. Õnneks kahe lennu ajavahe oli pool tunnikest ning pikalt ootama ei pidanud. 

Island lummas mind esimesest hetkest peale ning see on riik kus kõik peaks ära käima. Esimeseks kohaks, mida me külastasime oli hai muuseum. Maitsesin ka kuivatatud hailiha ning jah, ma pole kindel kas ma seda igapäevaselt sööksin. Õnneks haiküttimist enam ei toimu ning kasutatakse neid haisid, kes satuvad kalurite võrkuSHARK. Mis oli huvitav, et kuivatatud hainahk on nagu liivapaber, ning minul kui disaineril hakkasid peas kohe kelluksed helisema, mida kõike sellest teha saaks. Aga tänapäeval hainahka enam ei kasutata. Järgmisena jõudsime laavamuuseumisse.Tegu on laavakoopaga, mille vanuseks on üle 8000 aasta ning asub see rohkem kui 35 meetrit maa all. Maa alt välja pääsemine oli kui vangitornis vabanemine. Edasi jõudsime majutuskohta. Ühel pool aknast avaneb vaade Atlandi ookeanile ning teisest aknast on näha liustikuga kaetud mägesid. See oleks nagu introverdi paradiis. Kui sa ei taha inimesi, siis Island on selleks ideaalne koht, sest saar in piisavalt suur ning kohalike elanike arv on ligi kolm korda väiksem kui Eestis. Selles külalistemajas, kus me ööbime on ka üks kõrvalmaja, kus elab üks kohalik puusepp oma hiina harjaskoeraga. Tüüp elab siin juba pikalt ning selgitas, et mõnikord on ilmad sellised, et nina ei saa ka toast välja pista, sest jääb arusaamatusk kust suunast puhub tuul ning sajab vihma- kas ülevalt või alt. Ja see vaikus, see tungib su kontidesse nagu mingi kevadine ärkamine kus sa lihtsalt kaotad ajataju ning kuuled, kuidas  aeg seisab. Mis ootab meid homme, sellest juba edaspidi ning minu meeld on valla, et kogu seda Islandi ilu endasse talletada.

Ilustreerivaks fotoks on Kopengaageni lennujaamas tehtud pilt, mille peakirjaks ma panin, " Kui neis kingades sa tantsid!"

 

ELAGU SKANDAALID- KOLLASED SANDAALID!

Kaheksakümnedatel laulis Propeller:" Seisan üksi mereääres, jalas kollased sandaalid. Valged lainevahust sääred, hüüan- Elagu skandaalid!"PROPA Just skandaalidega ongi hea jätkata eelnevat arutelu, sest moemaastikul skandaale jagub. Viimase Eesti moodi raputava sündmust tekkinud torm ei tahi kuidagi vaibuda ning igapäev ilmub ajakirjanduses erinevate osapoolte arvamusi. Aga ma jätaks meie kohaliku skandaali sinnapaika ning keskenduks pigem kõmu tekitanud  rahvusvahelistele sündmustele, mis moemaailma on raputanud. Skandaal on ühiskonna lahutamatu osa ning moetööstus pole selles suhtes erand. Mõni nendest skandaalidest on jõudndu ka Eesti ajakirjandusse, mõni aga leiab kajastust ainult lääne meedias.

Arvestades, et moetööstus on üks maailam kõige rohkem reostavamiad tööstuseid , siis ei ole imekspandav, et kõneainet on palju. Eelkõige meenuvad koheselt kiirmeoetööstusega seotud skandaalid, sest materjali millest kirjutada ja rääkida on tohutult. Zara, H&M, Primark, Shein. See nimekiri on tunduvalt pikem ning probleemid, mis nende brändidega kajastust leiavad on sarnased. Tegelikkuses ei ole kõmulised juhtumid ainult seotud kiirmoega vaid ka väga lugupeetud ja pika ajalooga brändidega. Laias laastus võibki need lood jagada kahte- ühed, mis on seotud kultuuriliste, ajalooliste või sotsiaalsete konnotatsioonidega. Ning teised, mille keskmes on keskkonnaga seotud probleemid. 

Võiks arvata, et keskkonna ja tööjõuga seotud probleemid on omased ainult kiirmoetööstusele, kuid nii mustvalge see maiilma pole. Eelmisel aastal lahvatas Itaalias suur skandaal Loro Piana nimelise brändi ümber. Seda kajastasid kõik maailma suurimad meediväljaanded LORO PIANA. Loro Piana on üks maailma kallemaid brände ning näiteks tuntumates netikaubamajades Farfetch ja Yoox maksavad  nende tooted alates rohkem kui 400 eurot. 

Loro Piana on tuntud oma quiet luxury esteetika poolest, mis tähendab, et brändi tooteid iseloomustab kõrge kvaliteet ja ajatu disain, mitte aga silmapaistvad logod või trendipõhised elemendid. Selline lähenemine on teinud Loro Piana väga populaarseks just nende kuulsuste ja mõjukate inimeste seas, kes hindavad diskreetset, kuid äärmiselt kallist stiili. Arvestades toodete hinda võiks arvata, et nende tootmisprotsess on läbipaistav ja arusaadav. Nad rõhuvad "Made in Italy" reputasiooni laitmatule mainele, kus eetilisus on kõrgel kohal. Aga nagu selgub on see kõik üks bluff, sest äri on äri ja eetlisus on lihtsalt selle firma silmis üks tühipaljas sõnakõlks. Ühesõnaga nagu ajakirjanduses uurimisena tulemusena selgus, ei maksa Loro Piana oma töö eest ausat hinda vaid nii nagu fast fashion kaubamärkidele omane püüavad seda kõike varjata. Ja madal töötasu pole ainuke ämber , mida nad kolistavad. Nende skandaalist on liikvele läinud hoopis väljend quiet slavery, mis härib väga tugevalt antud brändi juhtfiguure. Loro Piana pole ainuke patuoinas selles luksbrändide nimekirjas. Sama kriitikat on saanud mitmed teised luksusbrändid, mis kinnitab, et kasum ja prestiiž kaaluvad tihti üles väärtused ja lubadused.

Teine teema, mis palju kajastatkse meotööstuse skalndaalidega on seotud kultuurilise, ajaloolise või sotsiaalse tundlikkuse ekspluateerimisega. Aga sellest kirjutan ma juba mõni teine kord.

Kogu selle moetööstuse virvarris tekibki küsimus, et keda siis lõpuks usldada? Tegelikult me tahame kõik saada õiglast töötasu ning ei peaks murtesema selle pärast, et maailmas toimuvad inimtekkelised protsessid ei viiks kollapsini. Võime küll mõelda, et see, mis toimub kuskil meist eemal ei mõjuta meie elukvaliteeti. Jah, kui see oleks nii lihtne ja primitiivne, siis oleks ju väga hea. Moetööstus on globaalne ning see kõik mõjutab ka meid siin väikses Eestis.

PS! Paari päevast lendan ma Islandile ning siis saate juba lugeda minu reisiseiklusi. 

Fotol on tavalised Loro Piana firma lühiksed püksid, mille hind Farfetchi netikaubamajas on 457 eurot. Tegu on kuvatõmmisega.

 QUO VADIS, EESTI MOOD?

Juba nädala jagu kütab eesti moeskeenel kirgi teema, mis on seotud NYFW ja seal osalenud või osalevate kodumaiste brändidega. Ma ei soovi  sellel teemal rohkem peatuda, sest pole mõtets seletada asju, kui neist puudub soov aru saada. Kogu selle skandaali tohuvapohus tekkis küsimus mille olen esitanud ka oma pealkirjas: Kuhu lähed Eesti mood?

Et seda teemat natukene avada pean pöörduma ajas natuke tagasi, kui valisin teemat oma magistritöö jaoks Tallinna Ülikoolis. Esialgne plaan oli uurida meeste moodi ning sellest tulenevalt paradigmaatilist  muutust viimastel kümneditel. Mingil hetkel ei tundunud see teema enam atraktiivne ning sõelale jäi hoopis Eesti moega seotud teema. Oli COVID-i aeg ning kehtestatud olid igasugused piirangud. 

Korraga olid kõik harjumuspärased tegevused keelatud ning inimesed võisid jätkata väga piiratud liikumistega kindlatel territooriumidel. Kehtestati palju erinevaid keeldusid, mis panid tavakohastele tegevustele veto. Kitsendused hakkasid kehtima üleöö ja selline muutus pani meid paljusid asju ümber hindama. Tõnu Õnnepalu kirjeldab "Flandria päevikus", kuidas piirangud, mida me nii väga kardame, võivad teinekord olla hoopis eelduseks mingile suuremale avastusele, mida me oma tavapärast käitumismustrit järgides ei satu kunagi avastama. Just niimodi ringi uidates tühjadel tänavatel köitsid mu tähelepanu erinevad graffitid, kus olid lakoonilised kaks sõna EESTI MOOD. Kokku oli neid omal ajal kolmes kohas, kuid praeguseks on säilinud neist kaks. Mida see sõnapaar tähendab ning kuhu ta teel on?

Eks me kõik ole unistanud maailma vallutamisest, kuid üsna kiiresti saab selgeks, et unistuseks see ainult jääbki. Ei suuda me isegi Euroopat vallutada. Küsimuse ei ole  moediainerite andekuses vaid järjepidevuses. Prantsumaal, Itaalias, Suurbritaanias on mood olnud ajalooliselt väga olulisel kohal. Prantsusmaal peeti juba 15. sajandil moodi nii oluliseks, et Charles VII palus luua eraldi moeministeeriumi. Lisaks Prantsusmaale võib ka Itaaliat pidada maailma mastaabis oluliseks moemaaks, kus rõivaste tootmine on olnud sajandite pikkune ning tsentraliseeritud. See on olnud järjepidev ja traditsioone järgiv. Itaalia ja Prantsusmaa kõrval on oluline roll ka Suurbritannial, mis on moodi ja rõivastust mõjutanud üsna palju. Kaasaegses maailmas on olulise rolli disainis saavutanud ka Skandinaavia, kuid siin pigem tegu interjööri ja tarbeesemete disainiga. Nüüd tekibki küsimus, et kuhu me paigutame meie oma moekunstiga maailma mastaabis?

Eesti moe arengu võib laias laastus jagada kolme etappi. Esimene periood hõlmab Eesti Vabariigi aegset aega, kus hakkas tekkima midagi süsteemi laadset, kuid siis tuli Nõukogude okupatsioon, mis eelneva hävitas, Teise perioodi moodustab okupatsiooni aeg, kus loodi Tallinna Moemaja, mis oli Eesti moe lipulaev ning kolmas on peale taasiseseisvumist, kus toimus väärtuste ümberhindmaine. Disainer ei olnud enam osa süsteemist vaid eraldi seisev üksus karmis maailmas.

Eesti disaineritel on piisavalt potentsiaali,  kuid vaja on järjepidevat tegutsemist. Võibolla alustada sellest, et teadvustada Eestis kohaliku disaini tähtsust ning seejärel, kui on tekkinud piisaval tugev identiteet, saame mõelda maailma vallutamise plaanidele. Oluline, et me ise tähtsustaksime oma moekunsti ja peame seda osa meie isiklikust identiteedist nii üksikisiku tasandil kui ka rahvusena. Peale seda ei oleks see graffiti lihtsalt tühipaljas sõnakõlks kuskil robustsel seinal vaid mõjub enesekindla faktina kogu maailmas. Ja et suureks saada maailmas on vaja suureks saada enda sees!

KUNINGAS ON ALASTI. ELAGU KUNINGAS!

Hans Christian Andersenil on muinasjutt „Keisri uued rõivad”, kus kuningas tellib endale uhked rõivad, mida tegelikult ei eksisteeri. Keegi ei julge talle tõde öelda, kuni lõpuks üks laps lausub: „Aga ta on ju alasti!”

See muinasjutt meenus mulle, kui lugesin Anne & Stiili artiklit KUNINGAS ON ALASTI New York Fashion Weekist ja seal mainitud Eesti brändidest, kes on justkui saanud kutse osaleda selles ühel maailmakuulsamal moeüritusel. 

Tegelikult tuleb teha vahet: on olemas päris NY moenädal ja siis selle kõrvale tekkinud “vaese mehe moenädalad”. Mõlemad toimuvad samas linnas, kuid kaalult ja mõjult on need täiesti erinevad. Oma loomingu näitamine New Yorgis ei ole kindlasti odav lõbu, kuid meile on jäetud mulje, et justkui tegu oleks selle kõige-kõige olulisema moesündmusega.

Professionaalid teavad, et osalemine maailma mõjukaimatel moeüritustel pole suvaline otsus, vaid põhjalikult kaalutud investeering. Üksainus show New Yorgis tähendab tavaliselt kuuekohalist väljaminekut. Kui kümmekond aastat tagasi võis see summa küündida kuni 100 000 USD, siis praeguses maailmas on see kahekordistunud. Moeäri ei toimu heategevuslikel alustel – see on karm bisnes nagu iga teinegi. Samamoodi on selleks ka showde korraldamine. 

Mul endalgi on kogemus samalaadse NY moenädalaga, mis ulatub aastasse 2005, kui Moskvas peale oma kollektsiooni esitlemist sain koos teiste osalejatega kutse New Yorki. Mäletan elavalt, kuidas arutasime kolleegidega nende kutsete sisu üle ning üsna ruttu sai selgeks, et tegemist on ersats-üritusega, millel päris moenädalaga vähe pistmist. Kakskümmend aastat on möödas, info on nüüd palju paremini kättesaadav, ent ometi leidub siiani neid, kes lasevad end säärasest fassaadist pimestada.

Mäletan, kuidas 1990ndatel uskusime, et kõik, mis tuli vaba maailma poolelt, oli väärt kulda. Nüüd on olukord sarnane: moenädala särava sildi taha peidetakse üritusi, mille mõju on pigem illusoorne. Ja nagu Anderseni loos, on ka siin keiser sageli alasti – aga kõik aplodeerivad.

Tuleb aru saada, et ühekordne investeering ei loo rahvusvahelist tuntust. New York on linn, mis ei maga kunagi, ja pildile jõudmiseks on vaja järjepidevat tööd, suhteid ja vähemalt nelja-viit samaväärset osalemist. See on väljaminek, mida väiksematel tegijatel on raske endale lubada. Samal ajal leidub maailmas, ka meie lähinaabruses, rohkelt väärtuslikke moemesse ja regionaalseid moenädalaid, kus oma brändi samm-sammult kasvatada.

Moeäri on karm nagu iga teinegi äri. Kui oled rongilt maha jäänud, on su koht enne järgmist peatust juba hõivatud. Sellepärast tasukski alustada targalt – keskenduda pigem kohalikele ja regionaalsetele moenädalatele ning messidele, mida leidub meie ümbruses rohkelt. Seal on võimalik oma nime samm-sammult üles ehitada, ilma et illusioonide taha peidetud säralavade eest liigset hinda maksta.

Ja mis kõige olulisem: nimetame asju õigete nimedega. Kui tegemist on kõrvalüritusega, siis ütlemegi, et see on kõrvalüritus. Kui see on osa põhiprogrammist, on see tõepoolest suur samm. Selge ja aus kommunikatsioon aitab vältida kadeduse süüdistusi ning lubab vaadata otsa tõele. Sest ainult nii saab moeareenil edasi liikuda – aususe ja töö, mitte illusioonide toel.

Andersen kirjutas „Keisri uued rõivad” küll muinasjutuna lastele, ent tegelikult sobib see täiskasvanute maailma kui rusikas silmaauku. Meie ümber on alati olnud illusioone ja fassaade, mille taha end peidetakse. Mõnikord piisab ühest lapselikult ausast lausest, et need purustada. Ja vahel ongi kõige tähtsam oskus mitte kaasa mängida, vaid peeglisse vaadata ning jääda ausaks – nii iseenda kui ka teiste suhtes.

Illsutratsiooniks on fotot Londoni Moe- ja Disainimuuseumi näituselt " REBEL: 30 Years of London Fashion"

 KAPSULKOLLEKTSIOON, MIS IMELOOM SEE VEEL ON?

Ühes näoraamatu lõimes sattusin lugema artiklit, kus räägiti kapsulkollekstioonist. Mind mõnikord häirib mingite inglise keelsete sõnade kasutamine, mis on otsetõlked ning mõjuvad häirivalt. Inglise keeles kõlab see  kuidagi loomulikumalt- capsule collection, aga meie emakeelse kuidagi raskelt ja võõrapäraselt. Ja ega tegelikult paljud inimesed ei pruugi selle tähendust teada. Selle sõna juured ülatuvad eelmise sajandi algusesse ja nagu paljud moes kõlapinda leidnud teemad  on see sõna kasutusele võetud Londonis. Aga laiema tuntuse sai sõnapaar kaheksakümnendate keskel ja alates sellest ajast on seda kasutatud üsna palju. Kapsulkollektsiooni tunnuseks on see, et ta koosneb konkreetsetst esemetest, mida inimene saab omavahel hästi kombineerida ning seal on olemas kõik kollekstsioonile sarnased omadused- lõiked, värvilahendused jne ning neid esemeid saab veel omavahel kergesti kombineerida. Ehk teisisõnu, sul ei pea riidekapis olema asju hunnikutes vaid pigem olgu vähem ning see annab sulle võimaluse neid omavahel edukalt siduda. Mul endal tekkis mõte, et see inglisekeelse laensõna võiks asendada sõnaga minikollekstioon. Ja sisuliselt need ongi mingis kontekstis päris  sarnased, sest disainerid loovad sellised limiteeritud koguses kollektsiooni, et püüda  klientide tähelepanu. Esmasena, mis mulle pähe kargas on minikollektsioon. Kuid jah, see võib tekitada natuke segadust. Oleneb kuidugi millise mätta otsast me asju vaatame.  Uurisin chat gpt käest, et milline võiks olla eesti keelne vaste sõnale kapselkollektsioon, ning sain vastuseks üsna mitmeid variante. Minule kõige meelepärasemkas ning ka loogilisemaks kujunes sõna tuumikkollektsioon. Kuigi ka natuke lohisev on ta siiski kõlalt ja  tähenduselt täpne ning annnab edasi paremini selle inglise keelse laensõna mõistet.  Tänapäevases hullus tarbimismaratonil võikski olla meil riidekapis tuumikkollekstioon, mida on hea omavhel siduda.  

Teine teema, mis seal lõimes vastakaid arvamusi tekitas oli see, et eesti disainerite looming on nii kallis, et enne ostan vorsti, sest süüa on ju vaja aga eesti disaineri loominguta saab eduakalt elada küll. Minu küsimuse peale, et kas te teate, miks see hind on just selline ma vastust ei saanud. Aga moedisainer on ju ka ettevõtja ning ta loob väärtust, mis kajastub paljudes nendes ühiskondlikes hüvedes, mida me nii iseenesestmõistetetavalt tarbime. Aga palju rohem meeldib mulle selle kalli  puhul väljend Cost Per Wear- mis tähendab kulu ühe kandmiskorra kohta. Ehks siis teisisõnu, mida rohkem sa mõnda kallist eset kannad seda odavamaks see muutub. Ja muidugi ei vaheta sa seda eset oma garderoobis nii kergekäeliselt välja kui mõnda odavat hilpu. Siin kindlasti on neid on terve hulk inimesi, kes hakkavad kohe oponeerima, et näe mul on 5 eurone maika ja ma olen sellega käinud juba kolm aastat ja ikka näeb välja nagu uus. Ja ei vaidle vastu, kuid  küsimus on ka selles, et kas meil on nii palju vaja. Rõivaste puhul nagu ka kõige muu puhul oleks hea, kui me mõtestaks oma tarbimisvajadusi ning ei teeks mõttetuid oste. Sellisel juhul see kallis-odav suhe paneb meid tegema mõtestatumaid ostuotsuseid. Aga jah, lõpetuseks võin öelda, et mood ja rõivastus tekitab alati resonantsi inimestes ja paljud arvavad, et nad on spetsialistid sellel alal. Mood ja rõivastus on palju sügavamad, kui me esmapilgul arvata oskame. Illustreerivaks fotoks lisan siia pildi kasukast, mis on sama vana kui mina ja mille hind oli kunagi üsna krõbe.

P......S ON SUL TRAUMAD!

Hiljaaegu kohtusin oma sõbraga, kes muidu elab Londonis kuid aegajalt satub ka Eestisse ning siis on alati rõõm temaga kohtuda.  Nagu ikka jätkub jututeemasid kauemaks ning teemadering mida arutada on üsna lai. Seekord jõudsime mingite arutluste käigus teemani lapsepõlvetraumad. Ja alati kui keegi hakkab traumadest rääkima,siis meenub mulle Eesti film "Keskpäevane praam", kus Ada Lundver lausub praeguseks kultsulikuks saanud fraasi, et perses on sul traumad! Aga tulles tagasi meie jutuajamise juurde sõbraga, siis jõudsime mõlemad ühisele järeldusele, et kõige suuremkas lapsepõlvetraumaks meil mõlemal olid kehalise kasvatuse tunnid. Muidugi praguses täiskasvanueas need on pigem ebameeldivad kogemused, aga tollel teismelise ajal olid need tõesti traumad, mis olid nagu vihalehed perse küljes. Muidugi meil olid erinevad kogemused nende tundidega. Minu sõbral, kes käis koolis Tallinna kesklinnas oli ebameeldiv mälestus seotud sellega, et neil koolil polnud oma võimlat ja kohta sporditegemiseks ning selleks pidid nad sõitma kuhugi Mustakale. See oli see ebamugav ning tavaliselt oli hiljem vaja jõuda ka tagasi tundidesse, et aju saaks täistuuridel töötada. Minul aga seostub see keka tundide draama keskkooli ajaga ning suusatamisega. Mul polnud suusatamise kui tegevuse vastu midagi, aga see kuidas seda meile peale sunniti  tundus nõme ning see pole ka nüüd täiskasvanueas muutunud. Arvestades seda tegelikult kui palju erinevaid tegevusi võib talvel teha välitses tingimustes, siis selline pealesunnitud tegevus oli minu arnevas lapseajus vägivaldne. Lisaks muidugi ka suuskade vedamine ja ka suusavarustuse kaasa tarimine- vahetusriided, suusasaapad jne.  Koolipäevahommikul olid nagu kaamel, kes lahkub igaveskes pihkale teekonnale.Mäletan, et viimases klassi ma ei käinud nendes keka tundides üldse ja see hakkaski pihta kolmadal veerandil kui suusatamine oli kohustuslik tegevus. Ma loodan, et tänapäeval lähenetakse kehalisele kasvatusele palju loomingulisemalt ning ei ole enam sellist sundust. Olen nõus, et kehaline koormus on vajalik, kuid seda saab teha ka ilma ajusid komposteerimata. Näen siiamaani, kui koolist on üle 35 aasta möödas unenägusid, kus kehalise kasvatuse õpetaja ajab mind mööda kooli taga ning sunnib aja peale suusatama ning tagatipuks seatakse kahtluse alla ka minu koolilõpetamine. Ärgates tõden kergendatult, et õnneks oli see kõik ainult unes. Ja tegelikult olen ma neid lugsuid keka tundidest kuulnud palju rohkem ning minu oma on üsna leebe. On olnud igasuguseid juhtumeid, kus lihtsalt pedagoogid on oma hoolealuseid mõnuga stöörinud. Muidugi nüüd meenutan seda kõike läbi huumori ning tegelikkuses pole mul mingit traumat. Aga eks see nõukaaegne koolielu oligi üks paras ellujäämine. Jah, ajad olid teised ja väärtushinnagud olid ka hoopis erinevad. Enda kohta võin lõpetuseks võin öelda, et kõik mis ei tapa teeb tugevaks. 

 KUI VäM-st TULEB DIREKTIIV :)

Kui 10 aastat tagasi oleks mulle keegi öelnud, et minu tulevane töökoht on PPA-s ehk siis politsei ja piirivalveametis oleks ma ta kõlava ja selge  häälega välja naernud. Aga kuna ma olen avatud igasugustele afääridele, siis ma pikalt ei mõelnud kui selline võimalus avanes. Nüüd ma olen praegusel amatikohal töötanud juba peaaegu neli aastat ning pean ausalt tunnistama, et igav mul pole veel hakanud. Kuigi see pole minu esimene töökokt PPA-s Varasemalt töötasin ka kinnipidamiskeskuses, kuid tegelesin inimestega pakkudes neile erinevaid vaba aja veetmise mooduseid. Tegime erinevat käsitööd, joonistasime, maalisime jne. Pigem olid need sellised teaapilised tegevused mitte mingite konkreetset oskuste arendamised. Kõige populaarsemad olid muidugi kokandustunnid, sest  erinavate rahvustoitude valmistamine on päris huvitav kogemus. Hiljem muidugi katsetasin neid  toite ka kodus interpreteeirides neid oma  äranägemise järgi. Kuigi ega ma disanist ja moest pole siiamaani loobund, aga üks moment tekkis tunne, et tahask mingid kardinaalset muutust oma ellu. Migratsiooni valdkond on totaalselt erinev sellest millega ma varasemalt tegelesin. Jah, õmmelda paar pükse või mõelda mingi rõivaeseme disain välja ei ole probleem ja ei ole seda praegugi. Alati on hea tulla oma mugavustsoonist välja ja proovida neid asju millest sul aimugi polnud. Mäletan, et esimsed kuud olid ikka päris keerulised, sest  sõnavara, mida kasuati oli hoopis erinev sellest mida moeinimsed kasutavad.  Õigusalane terminoloogia ja rõivaste õmblemisega seotud sõnavara on ikka väga erinead,  Lühendid Rü, PÜ või Vp ei tekitanud mingeid küsimusi. Mis on shaboo, seda ma oskan öelda unepealt, aga kuidas on Dublini direktiiviga? Ja nüüd ma võin ka rääkida Dublini direktiivist ilma, et peaksin teadmatusest punastama. Aga uues kohas olid uued lühendid ja esmapilgul oli see kui hiina keel. VäM, SiM, KPK, RÕA, EOK, VRKS, VSS, HKM- see on aiult väike osa nendest lühenditest millega alguses kokku puutusin. Neli aastat tagasi ei olnud ka Chat GPT kelle käest küsida ja et mitte väga tumbajumbana paista siis sain ise silmad-kõrvad lahti käia, et siis 1+1 kokku liita.  Muidugi olid mulle palju abiks ka minu torediad juristidest kolleege kellega käest sai alati abi, kui asi tundus väga keeruline. Alati, kui midagi on selgusetust on hea asjatundjate käest jrgi uurida, et mitte  teha mingeid fopaasid. Lisaks veel igasugused direktiivid, mis liiguvad ülevalt alla ning mis mõnes mõttes lihtsustavad seda bürokraatiat. Meenub ka üks naljaks lugu, mis juhtus hiljaaegu. Minu hea kolleeg, kes vahetab töökohta ning kui uurisin, et kihu ta suundub tuli lühike ja konkreetne vastus- SKA-sse. Ok, mõtlesin, et kui sotsiaalkindlustusmaetisse, siis miks ka mitte, smas ise mõeldes sisimas, et mida teeb politseiametnik Sotsiaalkindlustusametis? Aga no ju siis o see on seotud LSV ehk lähisuhtevägivallaga.  Hiljem kui kolleegidele sellest rääksin, siis said kõik peatäie naerda, sest tegemist ei olnud mitte sotsiaalkindlustusametiga vaid Sisekaitseakadeemiaga, mille lühed on ka SKA. Lisaks nendele lühenditele on ka igasugused paragrahvid ja direktiivid, mida on vajalik teada. Samas pole neid ju mõtet pähe õppida, sest tänapäeval on kogu infot võimalik saata netist. Mis ma oma pika jutu lõpetuseks tahan öelda on see, et alati tasub proovida uusi asju ning mitte kahelda enda võimetes. Olen väga rahul oma praeguse valikuga, sest see migratsiooni valdkond on väga põnev nii nagu kunagi tundus ka moood ja disain.  Ma olen ikkagi seda meelt, et erinevad valdkonnad on omavahel seotud. Kogu süsteem meenutab mulle ühte suurt molekuli, kus aatomid võivad omavahel põrkuda ning siis ongi vajalik tunda erinevaid valdkondi. Disainmõtlemine nii nagu seda praegusel ajal nimetatakse võib olla väga vajalik tööriist erinevate probleemide lahendamisel. Nii nagu minu Aafrika kogemuski, sest  see mis toimib meie kultuuriruumis ja süsteemis ei pruugi mujal olla üldse vastuvõetav. Kui on probleem, siis sa püüadki sellele leida erinevaid teid pidi lahendusi. Peab olema plaan A, aga ei tee paha kui on ka plaanid B,C ja D. sest esmapilgul ei pruugi ju aru saada, milline neist toimib kõige efektiivsemalt. Aga tulles tagasi nende lühendite juurde, siis tänaseks päevaks olen need kõik selgeks saanud ning uue lühendi kuulmine ei pane mind enam kulme imestusest pealaele kergitama. Siin on  fotomeenutus Keeniast, kui tegelesin koolivormide projektiga. Ka see oli omamoodi pea ees vettehüpe tundmatus kohas. Aga näe välja ujusin ja ei murdnudki kaela vaid olen ühe suurepärase kogemuse võrra rikkam, mis aitab mind siiamaani.