KARJE SILLAL EHK TEINE PÄEV OSLOS

Laupäeva hommikul ärkasin pisut pahurana ja selle põhjuseks oli lihtsalt sitt uni. Mu toa aknad avanesid tänavapoole ning otse seal all asus 24h pood, mis oli reede öösel vastu laupäeva väga populaarne koht peolt naasvatele inimestele. Mulle tuli kohe meelde kunagine Westmanni äri Tallinnas – tavaliselt lõppes iga reedeõhtune pidu just seal, kust edasi sai juba taksoga kodupoole liueldud, viiner või kanakints põses. See lärmakas jämmimine leidis aset kella kolmest viieni varahommikul ning alles peale seda sai rahulikumalt edasi magada.

Kuna mul olid laupäevaks suured plaanid, ajasin ennast kell üheksa voodist üles, et võtta värskendav dušš ja minna lähimasse kohvikusse. Plaanis oli üks latte ning mõni paksukstegev saiake. Laupäevahommik oli vaikne ning kohvikus viibis peale minu vaid mõni üksik varajane ärkaja. Ilm oli pisut sombune ja tekkis tunne, et kohe-kohe hakkab sadama. Isegi tuli vist mõni piisk taevast alla, aga mitte rohkemat.

Õige pea oli kell saanud kümme. Olin leppinud kokku kohtumise ühe sõbraga, et ta saadaks mind Ekebergi mäele, kus asub kuulus skulptuuripark. Teel sinna möödusime ka Oslo politseimajast ning minu sõbra sõnul on see kant linna kõige kriminogeensem. Nagu ta naljatades lisas: kriminaalid kogunevad ikka sinna, kus on kõige turvalisem, ning suurem osa neist  kriminaalidest ei ole enam kohalikud nagu mõned aastakümned tagasi.

Ekebergi mäele minek oli nagu tõeline hommikune spordipäev – mäest üles rühkides pidi kogu oma kopsumahu mängu panema. Ütleme nii, et korralik hommikutrenn!

Ekeberg on Oslos asuv roheline kõrgendik, mis pakub panoraamvaadet kogu linnale ja Oslo fjordile. Mägi on ajalooliselt tähelepanuväärne, sest just selle nõlvalt avanev vaade inspireeris Edvard Munchi maalima oma kuulsa teose "Karje". Kuigi andsin endale alguses lubaduse, et mina "Karje" meemi ei tee, ei pidanud ma siiski vastu – ja nii sündiski minu enda interpretatsioon kuulsast Munchi meistriteosest.

Tänapäeval on piirkond tuntud Ekebergparkeni skulptuuripargi poolest, kus looduskeskkonda on sulandatud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnike teosed. Lisaks rikkalikule kunstikogule ja jalutusradadele leiab mäelt kiviaegsed kaljujoonised ning ajaloolise funktsionalistlikus stiilis restaureeritud Ekebergrestauranteni. Tõesti, see park on oma poolmetsiku loodusega tõeline pärl ning asub Oslo kesklinnast vaid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Mäelt avanevad vaated Oslole ja fjordile on lihtsalt maalilised.

Kui hakkasime mäest alla laskuma, viis tee läbi kohaliku elamurajooni, mis meenutas mulle natuke Islandi linna Akureyri vibe’i: pisikesed puust erivärvilised "nukumajad", mille vahele oli pikitud ka kaasaegsemat arhitektuuri. Allajõudmise ajaks oli päike välja tulnud ning ilm muutunud mõnusalt soojaks.

Ehkki olin endale andnud lubaduse, et tasulist meelelahutust ma ei tarbi, olin siiski ostnud endale õhtuks saunapileti. Oslos on saunad erilised, sest need on fjordil asuvad ujuvad saunakompleksid. Neid leidub vee peal eri kohtades, kuid mina valisin välja kompleksi, mis asub ooperimaja juures ja oli ka ööbimiskohale üsna lähedal. Saunapilet maksis 24 eurot ning aega saunamõnusid nautida oli poolteist tundi. Sealtsamal territooriumil on umbes kümme eri suurusega saunamaja, kus saab leili võtta ning nautida vaadet linnale või sillerdavale veele. Peale leili on mõnus hüpata värskendavasse fjordivette, et siis uuesti lavale kuumenema minna. Saunas tutvusin ka tõeliste Norra saunafännidega ning jutu käigus soovitasin neil kindlasti tulla Otepääle saunamaratonile.

Enne sauna käisin aga kuningalossi juures, kus toimus pidev rahvaste ränne ning lillehunnikud olid seal mäekõrgused. Kuidagi see norrakate kuningaarmastus paistis igal pool silma ning oli näha, et nad on kuningas Haraldi surmast sügavalt puudutatud.

Õhtul peale ihuharimist majutuse poole jalutades möödusin ooperimaja tagaküljest. Nii lahe oli see, et otse tänava kõrgusel asus valgustatud ooperi õmblustöökoda! Tuled põlesid ning tekkis tunne, nagu aeg oleks seisma jäänud ja kõik asjaosalised hetkeks eemaldunud. Akendel olid vaatamiseks välja pandud pisikesed maketid erinevatest kostüümidest. Selline vaatepilt tegi südame alt kuidagi eriliselt soojaks. Tore oleks sellises kohas töötada ning omi oskusi成分 eeldusel edasi arendada.

Peale sauna mõtlesin küll, et lähen tutvun veel ka Oslo ööeluga, sest olin sõbra käest uurinud paari parima baari kohta, kuid vanainimeselik rammestus ja introvertne mugavus sai võitu. Tegin otsuse voodi ja rahuliku äraolemise kasuks. Jõudsin veel enne poe sulgemist võtta endale midagi maitsvat ning võiski siirduda unenägude maale.

Mis aga juhtus viimasel päeval ning kuhu ma lõpuks välja jõudsin, sellest juba järgmises postituses!

PÄRASTLÕUNA OSLOS NING 18000 SAMMU

Seekord oli nii harjumatu lennujaama minna, sest tavaliselt on mu lennud varahommikul, kui kohale saab ainult taksoga. Seekordne väljalend oli aga pärastlõunal, mis laskis hommikul päris kaua magada. Trammisõit lennujaama on ikka väga mugav – istud kodu juures peale ning mõnus teekond võib alata. Lennujaamas tekkis korraks küll paanika, sest igal pool olid pikad sabad: alates turvakontrolli pääsemisest kuni kontrolli endani. Aga paanikaks polnud põhjust, kõik läks sujuvalt ning peale kohustuslikku turvakontrolli jäi väljalennuni veel tubli tund. Nagu mul juba kombeks on saanud, kohtasin lennujaamas ka mõnda tuttavat.
Lend Oslosse sujus viperusteta, lennuk oli pooltühi ja sai mõnusalt laiutada. Väljalend toimus õigeaegselt ning sihtkohta jõudsime isegi 10 minutit plaanitust varem. Kui Tallinnast ära lennates oli ilm mõnusalt suvine ja soe, siis Norra pealinna jõudes võttis meid vastu tunduvalt jahedam ilm ning sadas isegi mõni piisk vihma. Rongisõit lennujaamast kesklinna kestis umbes pool tundi ning vagunid olid rahvast täis. Oslo raudteejaamast väljudes suutsin ma muidugi kohe ära eksida ning nagu tõeline Ivan Sussanin läksin ringiga – sest miks minna otse, kui saab teha tiiru?
Õnneks asub ööbimiskoht kesklinnas, ehkki rajoonis, mis on immigrantiderohke ja Oslo üks vaesemaid. See fakt selgus küll alles hiljem, kui sain tuttavaks ühe kohaliku tüübiga, kes tegi mulle hiljem ekskursiooni Ekebergi parki ja mäele.
Ööbimise leidsin Booking.com-i kaudu ning see on pigem selline vahevariant hosteli ja Airbnb vahel. Tegemist on suure korteriga, kus igaühel on oma tuba, kuid WC ja muud ruumid on ühiskasutatavad. Aga noh, ma ei teegi seal muud kui tulen ainult magama – oluline on ju, et saaks pesta, kusta ja kammida. Taskukohast ööbimist oli Oslos üldse raske leida ning kuskil toas koos 10 võõraga ma ka eriti viibida ei soovinud. Hinnapoolest järgmine majutus olnuks 60 eurot kallim (WC toas), kuid otsustasin panustada selle raha pigem Oslos kohapeal olemisele. Majutus ise on mõnus ja seda peavad kaks tüüpi, kellest üks on pärit Poolast, Krakovi lähistelt, ning elab Oslos juba aastaid.
Kui olin oma pisikese varanduse lahti pakkinud, seadsin sammud linna. Esimese asjana tahtsin süüa, sest mul oli kohutav nälg – kaua sa ikka hommikuse latte ja kardemonisaiakese peal vastu pidada suudad?
Suundusin Oslo kesklinnas asuvasse tänavatoidukeskusesse – endises ujulas paiknevasse elavasse ja populaarsesse toiduhalli. Seal tegutseb umbes 16 eri letti ja kööki (Aasia tänavatoit, Mehhiko taco’d, Jaapani bao’d, Kreeka gyros jne). Suuremad praed ja kausid maksavad umbes 150–200 NOK-i, lisaks veel õlu või muud kergemad joogid. Kuna käes oli reede õhtu, oli rahvast murdu. Ütlen ausalt, et olin nagu peata kana: kõht tühi ja silme eest võttis kirjuks, kui seal toidulõhnade virrvarris püüdsin otsustada, mida siis lõpuks süüa. Mida suurem valik, seda suurem dilemma! Lõpuks valisin jaapani riisikausi krõbeda kanaga ning kohaliku õlle.
Kõht täis ja tuju jälle hea, seadsin sammud linnaga tutvuma. Mul polnud mingit konkreetset eesmärki, lihtsalt kulgesin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oslo kesklinn pole eriti suur ning päriselt ära eksida pole võimalik. Tuleb lihtsalt sihiks võtta kas ooperimaja, Munchi muuseum või kohalik raamatukogu – need on nagu kolm vaala, mis on igale turistile kohustuslikud.
Ooperimaja katuselt avanevad tõesti suurepärased vaated ning kogu Oslo oleks justkui peopesal. Kuna käes oli juba õhtune aeg, põikasin ooperimajja sisse ka selle interjööriga tutvuma. Korraks käis mõte peast läbi, et läheks ooperisse, aga piletid olid välja müüdud ja see oleks murdnud ka minu lubaduse hoiduda tasulisest meelelahutusest. Kõigi nende kolme "vaala" arhitektuur ja interjöör on tõesti muljetavaldavad ning soovitan seal võimalusel ringi vaadata.
Edasi tuli juba kondamine mööda jalakäijate tänavat, kus asuvad erinevad kauplused, kuhu astusin sisse ka oma professionaalsest huvist. Igal pool on sama kaup, aga erinevad hinnad!
Märkamatult oli läinud pimedaks ning tundsin, et tänaseks aitab. Aeg oli minna pehmetele patjadele puhkama, et ka järgmisel päeval oleks jõudu ja energiat. Kehakinnituseks võtsin ühest kohalikust Süüria toidukohast nimega Angry Chicken veel kebabi, et see enne magamajäämist keresse keerata. Huvi pärast vaatasin ka sammude arvu ja läbitud kilometraaži: tulemus oli üsna muljetavaldav – pea 18 000 sammu ja üle 13 kilomeetri.
Vaevalt olin oma pehmes voodis kebabi söömise lõpetanud ning kastmenire mööda lõuga alla libisemas, kui pea vajus padjale ja suundusin unenägude maale. Mis juhtus aga edasi, sellest juba järgmises postituses!

KARJET OTSIMAS EHK PÕGUS HÜPE OSLOSSE

Nagu mul juba tavaks on saanud, saavad paljud minu reisid alguse hetkeemotsiooni ajel tehtud ostust. Nähes odavaid lennupileteid kuhugi sihtkohta, ostan need ära ning alles seejärel hakkan mõtlema ja planeerima ülejäänud puhkuse üksikasju ning muid toimetusi. Tavaliselt on need odavad piletid soetatud sellise varuga, et ostmise ja reisi vahele jääb tihtipeale 3–6 kuud. Seekord jäi mulle näppu Air Balticu soodne pakkumine Oslosse. Pileti olin soetanud juba mai keskel, nii et tegutsemiseks oli piisavalt aega.

Kui ma varasemalt tegin sarnaseid hüppeid pea ees vette täiesti tundmatus kohas, siis Osloga tegin ikka natuke eeltööd ka. Norra pealinna külastuseks on aega kokku umbes 52 tundi, mis ei ole laias plaanis teab mis pikk aeg. Siia sisse peavad mahtuma ka unetunnid, mis kahandavad ärkvelolekuaega ja Oslo nautimist veelgi. Aga kõigest juba järjekorras.

Kuna see on minu esimene reis Oslosse ja üleüldse Norrasse, mõtlesin: mis on need kolm asja, mis mulle esimesena Norraga meenuvad?

Esimese asjana meenub Edvard Griegi lavamuusika "Peer Gynt" ja sealne Solveigi laul, mis on minu silmis üks ilusamaid ooperiaariaid üldse. Mäletan, et kui olin oma 20ndate alguses, oli mul ostetud selle teosega LP ning ketrasin laulu ikka ja jälle, kui peale tuli kurbuse- või melanhooliahoog. Otsisin selle aaria Spotifyst üles ning neid ridu kirja pannes ja laulu kuulates tuleb kogu nooruse ilu ja äng taas meelde.

Teise asjana meenub muidugi Edvard Munchi kuulus maal "Karje". Nooruses tekitas see meistriteos väga segaseid emotsioone. Mind paelus selle maali puhul seal kumav tohutu ekspressiivsus ja varjatud ärevuse tunne. Kuid sellel maalil on ka midagi täiesti vastupidist, mis selle ärevuse maha tõmbab. Kas Oslo tekitab sarnase emotsiooni? Muidugi on "Karjest" tehtud ka tohutult meeme, mis on kaasaegse popkultuuri lahutamatu osa ja millest mõned on täitsa vaimukad. Otsustasin siiski, et mina seda meemipagasi hulka oma fotodega täiendama ei hakka.

Kolmas ja samuti väga emotsionaalne seos on seotud teatriga – maailma dramaturgia suurkuju Henrik Ibseniga ja tema näidendiga "Metspart" Vanemuises, kus peaosa mängis Liina Olmaru. Mäletan selgelt Liina Olmaru tõlgendust Hedvigina ning etenduse traagilist lõppu. Kogu see depressiivsus ja lootus helgemast tulevikust purunes täiesti ootamatult. Pidev dilemmapundar inimlikkuse, süütunde ja eneses kahtlemise vahel... Me oleme nõus astuma meeleheitlikke samme, et taastada armastus, mis kunagi on olnud. Huvitav, kas seda Ibseni ideaalse maailma võitlust on tunda ka Oslos ringi jalutades?

Aga jah, tegelikkuses hakkas neid seoseid Norraga meenuma veelgi rohkem: Thor Heyerdahl, Roald Amundsen, trollid, Norra võimas loodus ning minu praeguse aja vaieldamatud lemmikud – Norra krimiromaanid. Ma arvan, et seda nimekirja võiks jätkata pikalt. On ju meil igaühel omad "kiiksud" ja seosed, mis esimesena mõne kohaga tekivad. Lisaks veel heaoluühiskonna võlud – on ju Norra ja eriti Oslo üks kallimaid kohti Euroopas. Aga raha tuleb ja läheb ning la dolce vita peab saama oma võimaluse ka Norras!

Kuna veedan Oslos ainult kaks ja pool päeva, otsustasin, et ei võta plaanidesse ühtegi tasulist meelelahutust ega atraktsiooni. Naudin lihtsalt tänavatel kulgemist, linnaruumi ja kõike seda tasuta võlu, mida Norra pealinnal pakkuda on.

Kuidas aga möödus minu esimene pärastlõuna ja õhtu Oslos, sellest juba edaspidi!