PÄRASTLÕUNA OSLOS NING 18000 SAMMU
Seekord oli nii harjumatu lennujaama minna, sest tavaliselt on mu lennud varahommikul, kui kohale saab ainult taksoga. Seekordne väljalend oli aga pärastlõunal, mis laskis hommikul päris kaua magada. Trammisõit lennujaama on ikka väga mugav – istud kodu juures peale ning mõnus teekond võib alata. Lennujaamas tekkis korraks küll paanika, sest igal pool olid pikad sabad: alates turvakontrolli pääsemisest kuni kontrolli endani. Aga paanikaks polnud põhjust, kõik läks sujuvalt ning peale kohustuslikku turvakontrolli jäi väljalennuni veel tubli tund. Nagu mul juba kombeks on saanud, kohtasin lennujaamas ka mõnda tuttavat.
Lend Oslosse sujus viperusteta, lennuk oli pooltühi ja sai mõnusalt laiutada. Väljalend toimus õigeaegselt ning sihtkohta jõudsime isegi 10 minutit plaanitust varem. Kui Tallinnast ära lennates oli ilm mõnusalt suvine ja soe, siis Norra pealinna jõudes võttis meid vastu tunduvalt jahedam ilm ning sadas isegi mõni piisk vihma. Rongisõit lennujaamast kesklinna kestis umbes pool tundi ning vagunid olid rahvast täis. Oslo raudteejaamast väljudes suutsin ma muidugi kohe ära eksida ning nagu tõeline Ivan Sussanin läksin ringiga – sest miks minna otse, kui saab teha tiiru?
Õnneks asub ööbimiskoht kesklinnas, ehkki rajoonis, mis on immigrantiderohke ja Oslo üks vaesemaid. See fakt selgus küll alles hiljem, kui sain tuttavaks ühe kohaliku tüübiga, kes tegi mulle hiljem ekskursiooni Ekebergi parki ja mäele.
Ööbimise leidsin Booking.com-i kaudu ning see on pigem selline vahevariant hosteli ja Airbnb vahel. Tegemist on suure korteriga, kus igaühel on oma tuba, kuid WC ja muud ruumid on ühiskasutatavad. Aga noh, ma ei teegi seal muud kui tulen ainult magama – oluline on ju, et saaks pesta, kusta ja kammida. Taskukohast ööbimist oli Oslos üldse raske leida ning kuskil toas koos 10 võõraga ma ka eriti viibida ei soovinud. Hinnapoolest järgmine majutus olnuks 60 eurot kallim (WC toas), kuid otsustasin panustada selle raha pigem Oslos kohapeal olemisele. Majutus ise on mõnus ja seda peavad kaks tüüpi, kellest üks on pärit Poolast, Krakovi lähistelt, ning elab Oslos juba aastaid.
Kui olin oma pisikese varanduse lahti pakkinud, seadsin sammud linna. Esimese asjana tahtsin süüa, sest mul oli kohutav nälg – kaua sa ikka hommikuse latte ja kardemonisaiakese peal vastu pidada suudad?
Suundusin Oslo kesklinnas asuvasse tänavatoidukeskusesse – endises ujulas paiknevasse elavasse ja populaarsesse toiduhalli. Seal tegutseb umbes 16 eri letti ja kööki (Aasia tänavatoit, Mehhiko taco’d, Jaapani bao’d, Kreeka gyros jne). Suuremad praed ja kausid maksavad umbes 150–200 NOK-i, lisaks veel õlu või muud kergemad joogid. Kuna käes oli reede õhtu, oli rahvast murdu. Ütlen ausalt, et olin nagu peata kana: kõht tühi ja silme eest võttis kirjuks, kui seal toidulõhnade virrvarris püüdsin otsustada, mida siis lõpuks süüa. Mida suurem valik, seda suurem dilemma! Lõpuks valisin jaapani riisikausi krõbeda kanaga ning kohaliku õlle.
Kõht täis ja tuju jälle hea, seadsin sammud linnaga tutvuma. Mul polnud mingit konkreetset eesmärki, lihtsalt kulgesin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oslo kesklinn pole eriti suur ning päriselt ära eksida pole võimalik. Tuleb lihtsalt sihiks võtta kas ooperimaja, Munchi muuseum või kohalik raamatukogu – need on nagu kolm vaala, mis on igale turistile kohustuslikud.
Ooperimaja katuselt avanevad tõesti suurepärased vaated ning kogu Oslo oleks justkui peopesal. Kuna käes oli juba õhtune aeg, põikasin ooperimajja sisse ka selle interjööriga tutvuma. Korraks käis mõte peast läbi, et läheks ooperisse, aga piletid olid välja müüdud ja see oleks murdnud ka minu lubaduse hoiduda tasulisest meelelahutusest. Kõigi nende kolme "vaala" arhitektuur ja interjöör on tõesti muljetavaldavad ning soovitan seal võimalusel ringi vaadata.
Edasi tuli juba kondamine mööda jalakäijate tänavat, kus asuvad erinevad kauplused, kuhu astusin sisse ka oma professionaalsest huvist. Igal pool on sama kaup, aga erinevad hinnad!
Märkamatult oli läinud pimedaks ning tundsin, et tänaseks aitab. Aeg oli minna pehmetele patjadele puhkama, et ka järgmisel päeval oleks jõudu ja energiat. Kehakinnituseks võtsin ühest kohalikust Süüria toidukohast nimega Angry Chicken veel kebabi, et see enne magamajäämist keresse keerata. Huvi pärast vaatasin ka sammude arvu ja läbitud kilometraaži: tulemus oli üsna muljetavaldav – pea 18 000 sammu ja üle 13 kilomeetri.
Vaevalt olin oma pehmes voodis kebabi söömise lõpetanud ning kastmenire mööda lõuga alla libisemas, kui pea vajus padjale ja suundusin unenägude maale. Mis juhtus aga edasi, sellest juba järgmises postituses!
Lend Oslosse sujus viperusteta, lennuk oli pooltühi ja sai mõnusalt laiutada. Väljalend toimus õigeaegselt ning sihtkohta jõudsime isegi 10 minutit plaanitust varem. Kui Tallinnast ära lennates oli ilm mõnusalt suvine ja soe, siis Norra pealinna jõudes võttis meid vastu tunduvalt jahedam ilm ning sadas isegi mõni piisk vihma. Rongisõit lennujaamast kesklinna kestis umbes pool tundi ning vagunid olid rahvast täis. Oslo raudteejaamast väljudes suutsin ma muidugi kohe ära eksida ning nagu tõeline Ivan Sussanin läksin ringiga – sest miks minna otse, kui saab teha tiiru?
Õnneks asub ööbimiskoht kesklinnas, ehkki rajoonis, mis on immigrantiderohke ja Oslo üks vaesemaid. See fakt selgus küll alles hiljem, kui sain tuttavaks ühe kohaliku tüübiga, kes tegi mulle hiljem ekskursiooni Ekebergi parki ja mäele.
Ööbimise leidsin Booking.com-i kaudu ning see on pigem selline vahevariant hosteli ja Airbnb vahel. Tegemist on suure korteriga, kus igaühel on oma tuba, kuid WC ja muud ruumid on ühiskasutatavad. Aga noh, ma ei teegi seal muud kui tulen ainult magama – oluline on ju, et saaks pesta, kusta ja kammida. Taskukohast ööbimist oli Oslos üldse raske leida ning kuskil toas koos 10 võõraga ma ka eriti viibida ei soovinud. Hinnapoolest järgmine majutus olnuks 60 eurot kallim (WC toas), kuid otsustasin panustada selle raha pigem Oslos kohapeal olemisele. Majutus ise on mõnus ja seda peavad kaks tüüpi, kellest üks on pärit Poolast, Krakovi lähistelt, ning elab Oslos juba aastaid.
Kui olin oma pisikese varanduse lahti pakkinud, seadsin sammud linna. Esimese asjana tahtsin süüa, sest mul oli kohutav nälg – kaua sa ikka hommikuse latte ja kardemonisaiakese peal vastu pidada suudad?
Suundusin Oslo kesklinnas asuvasse tänavatoidukeskusesse – endises ujulas paiknevasse elavasse ja populaarsesse toiduhalli. Seal tegutseb umbes 16 eri letti ja kööki (Aasia tänavatoit, Mehhiko taco’d, Jaapani bao’d, Kreeka gyros jne). Suuremad praed ja kausid maksavad umbes 150–200 NOK-i, lisaks veel õlu või muud kergemad joogid. Kuna käes oli reede õhtu, oli rahvast murdu. Ütlen ausalt, et olin nagu peata kana: kõht tühi ja silme eest võttis kirjuks, kui seal toidulõhnade virrvarris püüdsin otsustada, mida siis lõpuks süüa. Mida suurem valik, seda suurem dilemma! Lõpuks valisin jaapani riisikausi krõbeda kanaga ning kohaliku õlle.
Kõht täis ja tuju jälle hea, seadsin sammud linnaga tutvuma. Mul polnud mingit konkreetset eesmärki, lihtsalt kulgesin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oslo kesklinn pole eriti suur ning päriselt ära eksida pole võimalik. Tuleb lihtsalt sihiks võtta kas ooperimaja, Munchi muuseum või kohalik raamatukogu – need on nagu kolm vaala, mis on igale turistile kohustuslikud.
Ooperimaja katuselt avanevad tõesti suurepärased vaated ning kogu Oslo oleks justkui peopesal. Kuna käes oli juba õhtune aeg, põikasin ooperimajja sisse ka selle interjööriga tutvuma. Korraks käis mõte peast läbi, et läheks ooperisse, aga piletid olid välja müüdud ja see oleks murdnud ka minu lubaduse hoiduda tasulisest meelelahutusest. Kõigi nende kolme "vaala" arhitektuur ja interjöör on tõesti muljetavaldavad ning soovitan seal võimalusel ringi vaadata.
Edasi tuli juba kondamine mööda jalakäijate tänavat, kus asuvad erinevad kauplused, kuhu astusin sisse ka oma professionaalsest huvist. Igal pool on sama kaup, aga erinevad hinnad!
Märkamatult oli läinud pimedaks ning tundsin, et tänaseks aitab. Aeg oli minna pehmetele patjadele puhkama, et ka järgmisel päeval oleks jõudu ja energiat. Kehakinnituseks võtsin ühest kohalikust Süüria toidukohast nimega Angry Chicken veel kebabi, et see enne magamajäämist keresse keerata. Huvi pärast vaatasin ka sammude arvu ja läbitud kilometraaži: tulemus oli üsna muljetavaldav – pea 18 000 sammu ja üle 13 kilomeetri.
Vaevalt olin oma pehmes voodis kebabi söömise lõpetanud ning kastmenire mööda lõuga alla libisemas, kui pea vajus padjale ja suundusin unenägude maale. Mis juhtus aga edasi, sellest juba järgmises postituses!
No comments:
Post a Comment