KARJET OTSIMAS EHK PÕGUS HÜPE OSLOSSE

Nagu mul juba tavaks on saanud, saavad paljud minu reisid alguse hetkeemotsiooni ajel tehtud ostust. Nähes odavaid lennupileteid kuhugi sihtkohta, ostan need ära ning alles seejärel hakkan mõtlema ja planeerima ülejäänud puhkuse üksikasju ning muid toimetusi. Tavaliselt on need odavad piletid soetatud sellise varuga, et ostmise ja reisi vahele jääb tihtipeale 3–6 kuud. Seekord jäi mulle näppu Air Balticu soodne pakkumine Oslosse. Pileti olin soetanud juba mai keskel, nii et tegutsemiseks oli piisavalt aega.

Kui ma varasemalt tegin sarnaseid hüppeid pea ees vette täiesti tundmatus kohas, siis Osloga tegin ikka natuke eeltööd ka. Norra pealinna külastuseks on aega kokku umbes 52 tundi, mis ei ole laias plaanis teab mis pikk aeg. Siia sisse peavad mahtuma ka unetunnid, mis kahandavad ärkvelolekuaega ja Oslo nautimist veelgi. Aga kõigest juba järjekorras.

Kuna see on minu esimene reis Oslosse ja üleüldse Norrasse, mõtlesin: mis on need kolm asja, mis mulle esimesena Norraga meenuvad?

Esimese asjana meenub Edvard Griegi lavamuusika "Peer Gynt" ja sealne Solveigi laul, mis on minu silmis üks ilusamaid ooperiaariaid üldse. Mäletan, et kui olin oma 20ndate alguses, oli mul ostetud selle teosega LP ning ketrasin laulu ikka ja jälle, kui peale tuli kurbuse- või melanhooliahoog. Otsisin selle aaria Spotifyst üles ning neid ridu kirja pannes ja laulu kuulates tuleb kogu nooruse ilu ja äng taas meelde.

Teise asjana meenub muidugi Edvard Munchi kuulus maal "Karje". Nooruses tekitas see meistriteos väga segaseid emotsioone. Mind paelus selle maali puhul seal kumav tohutu ekspressiivsus ja varjatud ärevuse tunne. Kuid sellel maalil on ka midagi täiesti vastupidist, mis selle ärevuse maha tõmbab. Kas Oslo tekitab sarnase emotsiooni? Muidugi on "Karjest" tehtud ka tohutult meeme, mis on kaasaegse popkultuuri lahutamatu osa ja millest mõned on täitsa vaimukad. Otsustasin siiski, et mina seda meemipagasi hulka oma fotodega täiendama ei hakka.

Kolmas ja samuti väga emotsionaalne seos on seotud teatriga – maailma dramaturgia suurkuju Henrik Ibseniga ja tema näidendiga "Metspart" Vanemuises, kus peaosa mängis Liina Olmaru. Mäletan selgelt Liina Olmaru tõlgendust Hedvigina ning etenduse traagilist lõppu. Kogu see depressiivsus ja lootus helgemast tulevikust purunes täiesti ootamatult. Pidev dilemmapundar inimlikkuse, süütunde ja eneses kahtlemise vahel... Me oleme nõus astuma meeleheitlikke samme, et taastada armastus, mis kunagi on olnud. Huvitav, kas seda Ibseni ideaalse maailma võitlust on tunda ka Oslos ringi jalutades?

Aga jah, tegelikkuses hakkas neid seoseid Norraga meenuma veelgi rohkem: Thor Heyerdahl, Roald Amundsen, trollid, Norra võimas loodus ning minu praeguse aja vaieldamatud lemmikud – Norra krimiromaanid. Ma arvan, et seda nimekirja võiks jätkata pikalt. On ju meil igaühel omad "kiiksud" ja seosed, mis esimesena mõne kohaga tekivad. Lisaks veel heaoluühiskonna võlud – on ju Norra ja eriti Oslo üks kallimaid kohti Euroopas. Aga raha tuleb ja läheb ning la dolce vita peab saama oma võimaluse ka Norras!

Kuna veedan Oslos ainult kaks ja pool päeva, otsustasin, et ei võta plaanidesse ühtegi tasulist meelelahutust ega atraktsiooni. Naudin lihtsalt tänavatel kulgemist, linnaruumi ja kõike seda tasuta võlu, mida Norra pealinnal pakkuda on.

Kuidas aga möödus minu esimene pärastlõuna ja õhtu Oslos, sellest juba edaspidi!