MOEST JA RÕIVASTEST

Suvi on tavaliselt sündmustevaene aeg ning seda nimetatakse ajakirjanduses ka hapukurgihooajaks. Eesti moemaastik pole selles suhtes erand. Muidugi ei saa väita, et midagi ei toimu, sest tegelikkuses leiab meelelahtust erinevale maitsele päris palju- kontserdid, festivalid, laadad, mis on laiali pillutatud üle suvise Eestimaa. Eirates seda hapukurgiuhooaega võttis Liina Viira julguse  ning eirates suvist letargiat avas juuli alguses oma isikunäituse Tallinnas Arhitektuuri ja Disanigaleriis.  Näituse pealkiri "Argi" justkui turvalisusele ja igapäevastele asjadele, kuid sellel on palju sügavam tähendus, mis  keskendub isetegemisele ja katsetamisel, et ehitada üles oma personaalne maailm. Autor julgustab inimesi olema rohkem avatud ning  rajama iseenda maailma. Liina Viira on Eesti moeskeenel olnud tegev juba pikka aega ning kohalikule moehuvilisele assotsieerub Liina eelkõige oma rahvuslike kudumitega, mis on inspireeritud Eesti rikkalikust rahvarõivatradistioonist. 2010 aastal on Liina Viira saanud ka Väikese Nõela mis on praeguse Hõbenõela eelkäija ning üsna olulise tähtusega kohalikul moemaastikul.  Liina loomingu teeb eriliseks see, et ta on üles kasvanud eesti-rootsi segaperes ning seetõttu on tema lähenemine rahvarõivastele värskem, rahvusvahelisem ning see on seotud paljuski ka eestluse identideediga, mille säilitamine muukeelses keskonnas annab uue tähenduse. Kui ma meenutan viimase aja kollekstioone, mis Eesti moemaastikul on figureerinud ning inspiratsiooni saanud rahvarõivastest, siis meenuvad mulle Vilve Unt ja Tiina Talumees. Nimetatud disainerite käekiri on väga eriilmeline ning võin julgelt väita, et kumbki neist on leidnud ainulaadse mooduse rahvarõivaste tõlgendamiseks. Tiina on oma loomingus rahvarõivaste temaatikasse toonud kõrgmoe elemedid ning need mõjuvad rafineeritult, milles on tunda ajatut esteetikat. Vilve Undi loomngu märsõnadeks võib pidada küpsust ning sügavust. Vilve asetab rahvarõiva tänpäevasesse konteksti, kus on oskuslikult taskaalu leidnud minevik ja tulevik. Liina looming on kui miks neist kahest eelnevast lisades rõivastele mängulisuse kuhu on lisatud isiklikku kogemust ning mõtestatust. Disaner on professionaalselt ühendanud kaasaegse moe ning rahvarõivastets pärit elemendid. Selle tulemuseks harmooniline kooslus, kus on ühendatud kaasaegne iskupära. Läbivaks sü,boliks on Muhu mänd ehk kaheksakand, mis on üheks äratuntavamaks sümboliks Eesti rahvuslikus mustrikultuuris. Kahksakanda leidub pea kõigil rõivaesemetel ning see on paigutaud toodetele erinevatel viisidel, kord efektselt, sissepressituna kord diskreetselt.  See paigutus on mõjutatud kanga  tekstuurist ning ka eseme funkstioonist. Seesama Muhu mänd seob kogu kollekstioonu ühtseks tervikuks ning jutsutab meie rahvarõivaste lugu läbi auori poolt esitatud narratiivi. Liina näitust vaadates meenus mulle koheselt Piotr Bogatyrjov, kes on rahvarõivaid uurinud semiootlisest tähendusest lähtuvalt. Rahvarõivas on sotsiaalne märk, mis edastab ümbritsevale keskonnale informatsiooni kuuluvuse ja identiteedi kohta.  Liina ei esita väljakutsena rekonstrueerida rahvarõivaid vaid annab läbi kaasaegse tähenduse neile. Mis selle näituse puhul veel on nauditav on see, et kuidas disainer on ühendanud esmapilgul kaks erinevat esteetikat- skandinaavialiku minimalismi ja Eesti rahvarõivaste tradistioonilise rikkuse. Esimeses on olemas puhas joon taskaalukus ning oskuslik materjali ja ruumi kasutus, teine seevastu on mitmekihiline oma värvide ja sümbilite virvarris.  Selles kõiges toimub dialoog mitte võitlus domineerimise üle ning üks suund annab ruumi ja vastupidi. Näitus on veel avatud nädala jagu ning siin tahaks tsiteerida Eesti filmi: Kiirustage seltsimehed unetud, sest head asjad lõppevad tavaliselt märkamatult.

 

PILDIKESI MINEVIKUST

Põlvasse sõites meenub mulle alati üks Hando Runneli luuletus:

Kui ma Tartost Põlva lätsi

Tii pääl olle Karilatsi

Üts lats läss busi alla

Välla tull kui latik kala

Muideks Põlva kandis on ikka torediad kohanimsedi nagu Ihamaru ja Litsmetsa ja küllap on neid rohkemgi, aga kõik ei tule kohe meeldegi.Paar korda aastas ma üritan ikka Põlvas käia, sest minu vanemad elavad seal siiamaani ning kui aega üle jääb, siis püüan põigata ka Võrru. Võruga seovad mind ka soojad tunded, sest ma sündisin Võrus ning kuni kolmanda eluaastani elasime me seal. Hiljem, kui isale pakuti tööd ja korterit Põlvasse, siis kolisime sinna. Aga Võruga olin ma seotud ka hiljem, sest mu vanaema jäi sinna edasi elam ning lapsepõlved veetsin ma tihti vanaema juures. Nendest Võru meenutustest ma kunagi kirjutan kindlasti pikemalt sest mõni asi on tänapäevases kontekstis ikka päris absurdne. Kunagi tundus see vahemaa Tallinnast Põlvasse sõitmisel nii pikk, et selleks pidi varuma lausa pool päeva Nüüd saab kolne-nelja tunniga hakkama olenevalt transpordiliigist. Eemal vaadates on Põlva kõvasti arenenud ning kui meenuata nõukaaja lõppu ning Eesti Vabariigi alset aega, siis on palju muutunud. Põlva keskel asuv järv, kus kunagi ei supeldud on muudetud mõnuskas ajaveetmise kohaks, seal on rand ning ka wake park kuhu tulevad inimsed isegi kaugemalt. Tegelikult ongi Eesti suureks plussiks see, et kõik on ligidal, isegi kui sa ei oma isiklikku autot., sest rongid ja bussid liiklevad regulaarselt vaja on ainult täpne logistika paika panna.Maksimum kolm tundi ja oled juba teises Eesti otsas. Ma ei ole Põlvas elanud juba pea 40 aastat ja alati kui sinna satun on midagi muutunud. Raudteejaam on alati mingis mõttes nagu asukoha tuiksoon nii oli see ka  varasemalt. Põlvast käis läbi Moskva rong ning lapsena sai tihti hängitud seal et siis mööda reisivatele inimestele lehvitada. Jaamahoones oli piletikassa ning ootesaal, kus sai siis rongi oodata. Esimene rong väljus Tartusse kuskil kella kuue ajal ning sõit kestis tugevalt üle tunni. Teisele poole viis rong kuni Petserini. Mõnikord oli hea võimalus rongiga Petserisse sõita ning seal ringi tuiata. Jaamahoone ees on siiamaani pisike pargike kuid kunagi oli seal pargi keskel ajaleheputka, kust sai osta välismaa ajakirju ja nätsu. Ajakirjad oli pärit sõbralikest sots maadest ja üheks kõige populaarsemaks oli Saksa DV ajakiri NBI, kus oli palju värvilis pilte ning see lõhnas alati värske trükivärvi järele. Võibolla oli ali selles, et see oli trükitud sellisele siledale klanstpaberile, mis erines  väga palju meie Nõukogude eestis trükivalgust nägevatest ajakirjadest. Kui ma õigesti mäletan, siis ilmus see vist korra nädalas ning jõudis meie linnaksese kioskisse alati mingil kindlal päeval. Mäletan et sealt sai siis välja lõigatud sportlaste ja lauljate pilte ning need kodus knopkade seintele panna. See oli nagu mosaiik, mida sai õhtuti magama minnes vaadelda ning unistada, et kuskil on ka teistsugune elu. Vaatamat asellele ei õppinud ma saksa keelt selgeks ning tean ainult umbes 10 sõna selles keeles. Muidugi olid seal müügil ka mingid muud ajakirjad  välismaa keeltes ja maadest kuid see Saksa DV ajakiri on kõige eredamalt mu mällu sööbinud. Selles putkas müüdi ka suitsu ning umbes 15 aastasena sain ma sealt alati suitsupaki kätte, sest nägin natuke vanem välja kui teised minuvanused. Põhimargiks oli mudigi Rumba, siis tuli Leek ning parematel aegadel ka Tallinn. Rumba pakk maksis 40 kopsi. Tegelikult ma ikka imestasin, sest Põlva on siiamaani nii väike koht, et kõik teavad kõiki ning samamoodi teadis see kioskimüüja kes ma olen ning ma arvan ka et minu vanust polnud talle saladuseks. Praeguse Tillu kohviku asemel oli Jaama pood, kus müüdi kõike ja samas ka mitte midagi. Ma tegelikult ei saanud aru, mis sellise imeliku koha peal on pood, alati oli seal kõik otsas. Mingi 16 aastasena õnnestus mul sealt poest osta pudel piparmündiliski ning hiljem see sõpradega ksukil kuuri taga keresse tõmmatud. Praegu kui selle peale mõtlen, siis kleepub sisikond ainuüksi sellest mõttest kokku nagu nästupall.Ja ja siis oli veel üle tee risti nn väliõllekas, millest praeguseks on järgi ainult aimatav vundament. Natuke hiljem sai sellest õllekast suvekohvik, kus sai jäätist osta. Aga samas oli ta ka pidevalt suletud ning vedas ku sealt õnnestus midagi saada. Muideks Tillu kohvikus on imemaitsvad saiakesed ning hea kohv. Mis mind alati on imestama pannud, et laspena tundusid vahemaad poole pikemad ning Põlva oli kui suur linn, mille ühest otsast jõudmiseks kulus palju aega ja energiat. Praegu on see aga suts ja valmis.

 

 MITTE AINULT KEENIAST!

Umbes 10 aastat tagasi, kui tegin vabatahtliku tööd Keenias pidasin ka ma oma blogi. Seda saate lugeda varasematest postitustest. Nüüd, mingi paar kuud tagasi tekkis uuesti mõte, et võiks hakata jälle blogitama ning, et algus on juba varasemalt tehtud, siis pole see päris nullist alustamine. Ma võtan seda  kirjutamist kui teraapiat, mis tegelikkuses on tänapäeva elu osa. Ma ei pretendeeri mingile tähelepanule vaid jagan seda oma sõpradega. Selle kümne aasta jooksul on juhtunud palju erinevaid asju, aga eks kõigest kirjutan jõudumööda. Ma ei taha, et see kirjutamine saaks mingiks tüütuks kohustuseks vaid võtan seda kui chilli vahepala ja ühte teraapiavormi oma elus. Ja mis on kõigeparem kui alustuseks rääkida oma praegusest tööst. Paljude jaoks ma olen jätkuvalt moega tegelev persoon, kuid juba rohkem kui seitse aastat töötan ma avalikus sektoris. Üle kolme aasta olen ma amatis PPA-s rahvusvahelise kaitse nõustajana. See on seotud inimestega, kes tulevad EU-sse kolmandatest riikidest ning soovivad saada Eestis asüüli ehk varjupaika. Põhjuseid, misk inimsed lahkuvad oma koduriigist on erinevaid. Kõige paremini seletab seda praegune olukord, kus Ukrainas on sõda ning inimesed on sunnitud oma kodudest lahkuma ning saavad taotleda varjupaikas mõnes muus turvalises riigis. Sõda on muidugi ainult üks põhjus ja võib vist öelda, et üks hullemaid. Muidugi on neid ajendeid veel, mis sunnivad inimesi oma kodu maha jätma. Panen siia Riigi Teataja lingi, et kes viitsib ja soovib saab tutvuda seadusega millel on üsna pikk ja lohisev nimi https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023119 Kuid see seletab asjad üsna selgelt lahti. Aga alustan siis oma tööst. Kui välismaalne on saabunud Eestisse või on piiril ning küsib rahvusvahelist kaitset, siis tema staatus muutub. Laias laastus võin need varjupaiga taotlejad jagada kahte gruppi: esimene grupp on isikud, kellel on kõik dokumendi ning kes on saabunud kolmandast riigist siia legaalselt. Teise grupi moodustavad isikud, kes kasutavad  mittelegaalseid sisesenemise mooduseid. No näiteks tulevad nad salaja üle piiri, seda Vene Föderatsioonist, on sageli ilma dokumentideta ning püüvad põgeneda mõnesse muusse EU riiki, kus on majanduslikult parem ning suurem kogukond ees. Põhiliselt mina tegelengi selliste illegaalselt riiki sisenejatega. Kui inimene on esitanud asüülitaotluse, siis hakkab protsess peale. Kohtumäärusega isik kas paigutatakse kinnipidamiskeskusesse või lastakse tal vabaduses oma otsust oodata. Minu ülesandeks on isikule tutvustada tema õiguseid ja kohustusi ning selgitada kogu seda menetlemise protsessi. Menetlemise aeg võib kesta kuni kuus kuud ning selle aja jooksul tehakse otsus kas isik on reaalselt hädaohus oma koduriigis või on lihtsalt seiklejahing, kes soovib parema elu peale. Isik, kes hakkab antud taotlust läbi vaatama on hoopis keegi teine.  Siin on igasuguseid nünasse, kuidas seda kindlaks teha, kas jutt mida inimsed räägivad oma varjupaiga vajaduse kohta vastab tõele.Tegelikkuses on kogu see asüülitaotlemise protsess väga pikk ning koosneb erinevatest etappidest ja iga taotlus vaadatakse läbi individuaalselt. Meid nõustajaid on Eesti peale kokku kolm inimest ning lisaks näost näkku kohtumistele on meil veel telefoni teel nõustamised ning kirjadele vastamine. Ütlen kohe  ära, et töö igav ei ole ning üksiki päev ei sarnane teisele. On perioode, kus tegemist on nii palju, et õhtuks ei mäleta oma nimegi ning päevi, kus saab rahulikumalt võtta. Olen tihtipeale kuulnud arvamust, et kõik inimsed kes Eestisse tulevad võetakse siin avasüli vastu. No tegelikult see nii lihtne ei ole ning protsess varjupaika saada on üsna karm ja keeruline. Sellepärast kestab ka taotluse läbivaatamine kuus kuud ning tihtipeale võib see venida veel pikemaksi. Kuna isikud, kes Eestisse saabuvad ei tunne siinseid olusid ning seadusi, siis meie nõustajate ülesandeks ongi neile seda varjupaiga taotlemise protsessi tutvustada. Mõnikord on see üsna keeruline, sest auslat öeldes on tegemist riikidega, kus kolme keele oskusest ei piisa. Pean siin silmas, siis eesti, vene ja inglise keelt, araabi ja prantuse keelt. Eksootilistematest keeltest millega olen kokku puutunud on näiteks dari keel, farsi keel ja palju erinevaid keelegruppe, mis on Indias. On olnud juhtumeid, ksi inimene ei oska näiteks kirjutada, aga lugeda  oskab. Või ei oska kumbagi. Siis on alati vaja mõelda liskas plaanile A ka veel B ja C. Selles suhtes ongi mul hea, sest varasem Aafrika kogemus Keeniast töötab väga hästi ning mõnikord tuleb asjadele läheneda loominguliselt. Tegelikusses on see migratsioonivaldkond väga lahe ning selle keskel olles ei tundugi mu enda elu enam nii raske ja mõtttetu. Tihtpeale puutudes kokku erinevate saatustega olen tabanud, ennast mõttelt, et meie elu on siin ikka väga hea ja turvaline. On asju, mida me saame paljuski ise muuta ning peaksime rohkem hindama seda, mis meile on antud. Foto on illustreeriv ning võibolla ka sellise sümboolse tähendusega.

 TUNEESIA III

Täna on kuues päev Tuneesias ning ma pole suutnud kuidagi aru saada, mis riigiga on tegu. Kõik on kuidagi laialivalguv. Olen reisinud üsna palju ja ka elanud erinevates kultuurides ja mul tekib koheselt selle riigiga kus olen olnud side. Siin on kuidagi kõik nii kaootiline, et võta sa kinni. Eile seiklesin natuke ringi ja tegin pika jalutuskäigu. Vaatepilt polnud üldse rõõmustav kogu teekond oli prügi täis. Tõesti inimesed vist elavad siin selle põhimõtte järgi, et mis käest maha kukub, see sinna ka jääb. Sattusin eile ka suhtlema ühe alzeeria naisega, kes mind natuke aitas kohaliku transpordi osas. Kahjuks oli see üsna põgus, sest keelebärjäär oli suur. Tema ei rääkinud peale araabia keele ja umbes 10 sõna prantuse keelt, mina aga ei oska araabia keelt. Aga naisterahvas oli väga abivalmis ja saime ikkagi kuidagi kommunikeeritud. Kui tulla tagasi Tuneesia teema juurde, siis on see ideaalne koht kaugtöö tegemiseks. Näiteks hotellis,kus ma peatun, siin on minu jaoks piisav internet, rand on 600 meetri kaugusel, uksest välja astudes on söögikohti jalaga segada. Hommikul söön kõhu täis, siis lähen võtan lähedal asuvas kohvikus kohvi ning peale seda võib paar tundi rannas vedeleda ja meres hulpida, sest vesi on nii soolane, et suurt midagi tegema ei pea. Reisimisel on minu jaoks hotelli valikul oluline, et oleks koht, kus saaks pesta, kusta ja kammida, kui need tingimused on täidetud, siis on ok. Olen siin veel paar päeva, aga ei suuda otsustada, kes minna tagasi Tunisesse või planeerida nii, et siit otse lennukile. Minu lend Tunisest on 4 oktoobril kohe peale keskööd, poole ühe ajal. Samas tahaks väisata Bardo muuseumi Tunises, aga see eeldab seda, et pean vedelema mitmeid tunde kuskil suvaliselt. Aga ei viitsi stressata, nii kuidas kujuneb nii ka teen. Ma tulin siia nautlema ja lihtsalt olema, et lasta päiksel ja mereveel endasse koguneda. Muideks, eile õhtul käisin ka hammamis, kuid sellest ma kirjutan juba hiljem.

 Tuneesia II

Täna hommikul kui hotellis vedelesin klõpsutasin ka telekanaleid ning üsna palju oli juttu Itaaliasse saabuvatest illegaalidest. Mingi nädal tuli neid lausa 10000 nädalas ning Itaalia ei tule enam toime sellega. Ülejäänud Euroopa vaatab lihtsalt pealt. Paar nädalat tagasi enne reisile tulekut räägiti ka Eestis sellest ja Tuneesia on transiitmaa Euroopasse ihkajatele. Asi on selles, et Lampedusa saar on kõige lähem EU territoorium ning illegaalne ränne toimub aprillist kuni okt-now. Peale seda muutub olukord ohtlikumaks.

Nagu selgus, siis põhimass tuleb lõunapoolt, mitte Tuneesiast. Suurem seltskond on Sahara tagustelt aladelt. Kuna ma töötan ka asüülitaotlejatega, siis vesteldes nii mõnegi õnneotsijaga selgus, et ühe inimese keskmine smugeldamine maksab keskeltläbi 5000USD. Mõnikord saab ka odavamalt, aga need summad on meeletud. Ja nüüd pakub EU valitsus Tuneesiale meeletuid summasid et seda kõike ohjata. See migratsiooniteema on üsna masendust tekitav, kui hakata sellesse süüvima. Eesti puhul on suureks eeliseks see, et me pole atraktiivne ma, sest meil puuduvad vastavad kogukonnad. Samas on ka neid, kelle teadlik valik on Eesti ning ka nemad integreeruvad, leiavad töö ja suudavad isegi keele ära õppida. Enamus tahab ikka Saksamaale, Prantsusmaale, Inglismaale või veel mõnda muuse Euroopa riiki. Ja see seltskond kellega ma olen kokku puutunud on üsna kirju. On Inimesi, kes peale oma emakeele ei räägi ühtegi teist keelt ja isegi Eestis puudub selle võimekusga tõlk, kes võib teenust osutada. Keel on veel kõige väiksem mure, aga on olnud ka selliseid, kes ei oska isegi oma nime kirjutada vaid panevad selle asemel kolm risti. Ma mõtlesin, et see on legend, aga kahjuks mitte.Tegelikult on olukord üsna masendust tekitav, aga jah paraku sellest nii avalikult ei räägita. Aga et natuke positiivsemalt lõpetada, siis vedelesin täna rannas ja hõljusin samas vees, kus need inimsed proovivad üle tulla. Vesi on soe ja ilgelt soolane.

Tuneesia I

Eelmisel aastal, kui olin ära käinud Marokos, siis tekkis mõte, et põikaks ka Tuneesiasse millalgi. Nagu ikka mõte sai õhku visatud ja tulidki müüki hea hinnaga lennupiletid. Seekord küll mitte Tallinnast, vaid algusega Riiast. Pole midagi tulebki mugavustsoonist välja tulla ja kunagi on ikka esimene kord teha midagi uut. Ning polnud need öised sõidud ja lennud midagi nii hullud. Luxexpressi buss oli ukr täis, kes sõitsid edasi Vilniusesse ning sealt juba koju. Naised pandi bussi ja mehed jäid ise Eestisse kodumaad kaitsma. Aga see pole oluline.Esmased muljed Tuneesiast on kahetised. Jõudsin pühapäeval, kui enamus inimesi ka siin puhkab ning seetõttu oli hea lihtsalt linnas kohalikku vaibi endasse lasta ja vaadata kuidas asjad kulgevad. Mis mulle meeldib, et on soe. Kuna ma viimased rohkem kui pool aastat olen olnud nagu orav rattas, siis selline mõnus päikese variant sobib mulle. Mis mind häirib on see räpasus. See on silmiriivav ja teeb haiget. Aga inimesed on jälle selle eest meeldivamad. Pole sellist agressiivsust nagu Marokos, kus kogu aeg pidi olema valvel, et mõni jurakas sulle teenimise eesmärgil külje alla ei uju. Millega pole enam harjunud on suitsetamine, seda tehakse siin igal pool ning kohati on tunne nagu heljuks tubakapilves. Aga kuna ilm on soe, siis saab olla väljas. Pean just silmas kohvikuid. Täna külastasin ka Medinas asuvad kohalikku turgu ning see on hämmastav, kui palju jama ikka müüakse. Mul läks tükk aega enne, kui leidsin üles kohaliku käsitöö. Aga kahjuks oli see osa nii väike ja ostma midagi ei hakanud. Olen ju ainult seljakotiga. Plaanisin minna täna Bardo muuseumisse, kuid esmaspäeviti on see suletud. Homme põrutan Hammameti, kus on Tuneesia parimad rannad. Ja eks siis vaatan edasi. Kohustuslikult lähen veel juuksurisse ning hammami.Vaatame kuidas õnnestub, sest sellised asjad ütlevad kohaliku elu kohta päris palju. Mis mind tõeliselt inspireerib siin on nende mosaiik ja mustrid. Püüan sellised elemente võimalikult palju jäädvustada, sest disaineri ja loomingulise inimesena on neil oma tähendus minu elus.

Seiklused Kisumus ja selle ümbruses.

Asjalood on nüüd niikaugel, et ühe viisa aeg hakkas läbi saama ning mul oli vaja saada uus viisa või täpsemalt öeldes saada viisapikendus. Tavaliselt on seda võimalik teha järgmiseks kolmeks kuuks nii, et kokku toimib see pool aasta. Peale seda peab riigist lahkuma ja soovitavalt ka Ida-Aafrika bloki riikidest. Viisat saab pikendada kõgis suuremates linnades sh. ka Kisumus.  Valisin Kisumu juba selle pärast et see linn meeldib mulle. Nairobisse minek on üsna tülikas ettevõtmine ning paraku pean selle teekonna ette võtma kui hakkan kodu poole liikuma. Kui ma Keenias kuskil elada tahaks siis oleks see just Kisumu. Mulle meeldib see, et ta on parja suurusega ning muidugi et asub Victoria järve ääres. Ja kuidagi see linna õhustik on hea energeetikaga. 

Kisumusse sõit toimub Kakamegast ja mitte matatuga vaid bussiga, aga ikka peab ootama kuni buss täis topitakse sest bussis on vähemalt rohkem ruumi ja  näeb ka midagi. Seekord oli bussijuht väga emotsionaalne tüüp ning terve tee ajas oma kõrvalistuvale mehele kärbseid pähe. Sinna juurde muidugi vehkis ta ka ka kätega ning unustas ära et vaja oleks ka bussi juhtida. Igatahes oli meil väga lõbus ning raske oli jääda tõsiseks kogu seda komejanti jälgides. Aga sellist tsirkust vaadates läks teekond üsna ruttu ning suurlinna tuled olidgi paistmas. Et Kisumu on üsna pisike ja vahemaad pole pikad, siis otsustasin, et matatu stationist võib ka jala minna migratsiooni ametisse, sest oli ju kogu info vaadanud Lonely Planetist ning kindel et midagi pole muutunud. Aga jah asjalood olid muutunud ning viisa pikendamiseks vajalik ametkond oli kolinud uude kohta. Leidsime ka selle hõlpsasti üles. Mulle pole kunagi meeldinud mingite ametnikega asju ajada ning tean juba ette, et mina olen see tüüp inimesi keda ametnikele meeldib peetida. Nii ka seekord. Tavalise kolme kuu asmel pikendati minu viisat ainult kuu ja seda ka läbi suure häda. Ametnik nagu ikka tahtis altkäemaksu saada, aga mina lolli mzunguna ei saanud ju vihjetest aru. Igatahes seletasin talle üsna pikalt , kus Eesti asub ja miks ma ei taha kohe sinna tagasi minna ning milline näeb välja lumi ning näitasin talle isegi fotosid FB oma sõprade kontodelt “ilusatest “ talvistest vaadetest. Sellepeale tüüp leebus ning ma sain oma uue viisa kätte. Aga nii lihtne see ka polnud, sest ootasin ikka umbes 45 minutit koridoris kui samal ajal inimesed tulid seest välja üsna rahulolevate nägudega. Et endas veel kindel olla siis ametnik kutsus ka Eveli oma passi näitama ning pidi veenduma, et Eesti nimeline riik ikka eksisteerib ja see pole mitte Ameerikas ja meie pole mitte John ja Jane. Viisa käes hakkasime otsime hotelli. Õnneks oli see bronnitud teejuhiseid jälgides läks ööbismiskoha leidmine üsna valutult. 

Olen ka varem kirjutanud, et keenialased armastavad kõlavadi nimesid, sama kehtis ka hotelli puhul-New Victoria Hotel. Uut polnud küll selles hotellis midagi, aga hind on soodne ja asukoht ülemiselt rõdult vaatega Victoria järvele. Mulle igatahes meeldis ja ma ei pea elama 5* hotellis. Isegi WIFI toimis aga ainult hilistel või väga varastel öötundidel. Igates kui olime natuke toibunud ja keha kinnitanud seadsime sammud linna peale. 

Muidugi esimene koht oli kohalik käsitööturg ja ausalt öeldes olime me Eveliga sellel päeval seal esimesed mzungud ja seda oli ka kohe tunda, sest müüjad kargasid meile kallale nagu kari näljaseid hüaane, kes igaüks tahtis seda shillingit meie rahakotist enda taskusse saada. Eveli läks juhe üsna ruttu kokku ning lahkusime sealt üsna kiirelt. Samas ikkagi mingite ostudega. Kesklinna vantsides leidsin kohaliku kangamüüja, kelle valik võttis mind silamde eest üsna kirjuks.Putka mis oli sama mõõtu meie välipedlikuga oli maest laani erinevaid kangaid täis ning te võite ette kujutada, mis toimus mu hinges kui ma kõike seda ilu oma silme ees virvendamas nägin. Nagu ikka sai kaubeldud ja minna jälle hunniku  shillingite võrra vaesem aga müüja rikkam ja õnnelikum.

Õhtuks ostsime ühe korraliku pudeli Mohiitot ning keerasime selle endale keresse. Smal ajal nautisme vaadet Victoria järvele ning jälgides tänavaelu. Ühesõnaga joodud alkohol tegi oma töö ning voodi tundus peale päevaseid sekeldusi üsna kustuva kohana. Aga oh ei minu rahutu hing ihkas seiklusi ja mis Keenia see on ilma ööklubis käimata. Uurides hotelli registratuurist kuhu võiks sammud seada, siis suunati mind kohe kohalikku stripiklubisse, mis asus hotellis umbes 50 meetri kaugusel. Jah aga kaua sa ikka vaatad tumedanahalisi naisi pimedas toas :) Õnneks järgimene klubi polnud eriti kaugel ning stripiklubi turvamees talutas mind sinna isiklikult käekõrval ja mitte sellepärast, et ma meeldivalt svipsus olin vaid kartuses, et äkki mzungu läheb kaduma. Teate ju küll mis juhtub tagasihoidliku maapoisiga , kes satub üksi suurde linna. Siganture, nii on selle peene klubi nimi üllatas mind oma euroopalikkusega. Väga meeldiv teenindus palju ruumi ning hea muusika. Liskas veel see et enamus ööklubisid asuvad majade viimastel korrustel See siis kas 4-5 koorus. Naabruses asuv klubi, mille nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud oli täiesti tühi ning baaridaam magas hamabad laial diivanil. Vahepeal suhtlesin ka kanamüüjaga, kes oli oma lõkke teinud praktiliselt ööklubi sissekäigu ette. Nii nagu meilgi siis rahvas tuli alles 11-12 vahel ning õige pidu läks lahti  pisut hiljem Tantsiti ja tarbiti alkoholi nagu meilgi. Hotelli targu tagasi läksin bodaga, sest ei tahaks ärgata dokumentideta võõras linnas. 

Järgmine päev külastasime Rusinag saart , mis asub Victoria järves. Kisumus kolm tundi matatuga Uyomasse ning sealt kas praami või paadiga pooltundi saarele. Saarel üldiselt midagi suurt teha pole aga kui teil on plaanis mesinädalaid veeta või abielluda, siis selleks on see parim Nimelt asub seal tore hotell, mille omanikuks on norra härrasmees koos oma abikaasaga, kes on kohalik. Väga euroopalik ning ning meeldiv koht. Muidugi sulpsasime ka järvevette, mis oli soojem kui Kalevi ujulas ning lasime ka ennast jõehobudel tagumikust näksida. Küll mitte tugevalt, sest muidu poleks me ühes tükis tagasi jõudnud. Tagasisõit Kisumusse ei läinud nii sujuvalt sest matatu topiti nii täis, et polnud aru saada kui palju rahvast seal täpselt on . Vahepeal vaatasime kuidas kõrvalseisva matatu kontuktor andis paarile reisijale jalaga tagumikku et need paremini siise mahuksid. Aga oh õnnetust, paraku ei pidanud bussi uks sellele survele bvastu ning lendas eest ära. Aga nagu ikka pole Keenias olemas ületamatuid probleeme sest üks monteeriti uuesti ette ning reisjatele, kelle ahter kahtlaselt ukseaugust välja upitasid said jälle kontuktorilt paar vopsu, et ennast koomale tõmmata. Tagasi jõudsime pimedas ning et istme maitse oli juba suus siis hüppasime kohe üsna linnapiiril bussist välja et bodaga hoteeli jõuda. Aga noh Keenias tuleb alati enne asjad kokku leppida, kui uisapäisa kellegi transpordi vahendi peale istuda. Ühesõnaga kui olime üsna pikalt sõitnud siis ma sain aru et meie teekond ei vii üldse mitte hotelli vaid teadmata suunas. Muidugi jõudis bodajuht uurida kas ma ka oskan swuahiili keelt. Ümbrus oli pime ja tundmatu.Ähmaselt olid näha ainult mingid ubrikud ja onnid. Tegelikult oli asi selles et Kisumus oli kaks samanimelist hotelli ja nad arvasid, et teine variant on meie hotell. Õnneks seekord meid ei tahetudki ümber lükata. 

Järgmine päev põrutasime tagasi kodukülla ning mina juba targa ja tervana keeldusin tahapoole esiismest ennast paigutamast. Eveli seevastu sai muljutud nii mõnegi suuretagumikulise neegrinaise poolt.

Aeg hakkab ka vaikselt ka otsa saama ning viimased postitused tulevad õige pea.