Töised väljakutsed.

Kes ütles, et kerge peab olema. Eriti siis, kui sa oled kodust rohkem, kui 6000 km kaugusel ning püüad oma loogilist arusaama kohandada kohalikele tavadele vastavaks. Aga kõigest järgemööda. Nagu ma olen juba maininud, siis õmblustöö läheb nagu lepase reega. Nagu ka eestlastele kombeks, et alul ei saa vedama ja pärast pidama, siis siin on samamoodi. Äkki eestlased ongi siit pärit :) Ühesõnaga koolivormide õmblemine käib täie hooga. Kleidid on ilusti valmis ja ootavad oma uusi kandjaid. 53 kleiti õmblesid 4 õmblejat valmis 10 päevaga. See üllatas isegi mind, sest olin arvestanud et ega nad üle kahe kleidi päevas küll teha ei jõua, aga võta näpust, vingemad memmed tegid  4 kleiti päevas. Eks muidugi kvaliteedi kallal saab nuriseda aga ausalt kätt südamele pannes võin öelda, et see polegi kõige hullem. Eriti arvestades seda, siis praeguseks olen ma teinud neile spetsiaalselt lõiked kolmes suuruses:S; M; L. Ja seda nii poiste pluusidele kui ka lühikestele pükstele. Tähistasin ka lõiked vastavate tingmärkidega, nii nagu meie oleme harjunud tegema, aga siis see ei toimi. Pole oluline mis pidi sa välja lõikad, oluline et kangast kuluks vähem. Ometi me arvestasime kangakulu nii nagu peab. Natuke ikkagi valmistab raskusi neil arusaamine kui palju on 1 cm !!! Aga minu valvas kullipilk jälgib kõike ning 1 cm õmblusvaru on mu silmi sööbinud nii, et mind ei peta. Üldiselt on memmed kõik toredad ja neist võiks pajatada nii mõnegi lõbusa loo. Selles suhtes olen ma rahul, et mul õnnestus kokku panna selline meeskond, kellega on tore koos töötada ning keda on lust  õpetada. On toimunud  kolm  õmblusalast koolitust. Esimene oli siis kui hakkasime kleite õmblema. Teine oli pluusidega ja kolmas pükstele.  Pluuside puhul ma ajasin asja natuke keerulisemaks ning palusin kasutada kappõmblust. Seda oskas teha ainult üks toreda nimega õmbleja -Mwanarabu. Aga oh häda,häda,häda..... See nõuab üsna täpset kätt ja silma. Täpsus siinsetele õmblejatele ei istu. Panen siia ka ühe pildi, kuidas kappõmblus välja näeb, et ka võhikud saaks aru :)

Esimesel päeval suutsid nad õmmelda ainult 3 pluusi, aga siis hakkas asi  minema ja nüüdseks on juba pooled pluusid valmis. Olgu öeldud et kokku on 105 komplekti.  Vaja on veel nööbid õmmelda ja nööpaugud teha Käsitsi!!! Kui ausalt öelda, siis mulle väga meeldib siinsete koolide vorm.  Need on hästi värvilised ja rõõmsad. Enamustel koolivormidel kasutakse kahte värvi materjali: põhivärv ja lisavärv või nagu nad siin ütlevad contrast. Tavaliselt on lisavärvina detailid: kraed, varrukate mansetid, kleidi vööd jne.  Hiljem kui kõik koolivormid valmis saavad teeme ka kohalike võimaluste piires pildistamise, et siis hiljem oleks kergem seda kupatust hallata ning ei peaks jalgratast leiutama. Praegu on olnud olukordi, kus on tekkinud väikeseid möödapanekuid just nende kontrastide osas. Koole muideks on kokku 24. Nii et piisav kogus segaduse tekkimiseks. 

Praegu käib ka hange keskkooli koolivormide õmblemiseks. Oleme taotlused sisse andnud ja nüüd lähipäevil peaks selguma kas meil õnnestub ka mõni hange võita. Kui meil õnnestub saada isegi üks hange , siis tähendab see ränka tööd ja põhjalikku planeerimist.  Hange tuleb täielikult ise finantseerida ning alles 2-3 kuu möödudes tasustakse, kui haridusministeerium kannab koolidele rahad üle.  Sellist asja nagu Eestis siin pole. Kuigi ka mingid asjad on sarnased ja seda just dokumentatsiooni osas.

Viimane ülesanne, mille ma endale võtsin oli õmbluse käsiraamatu koostamine WEFOCO naistele. See peaks tulema selline lihtne variant, kus on sees põhitõed.  Alustades vajalikest töövahenditest ning kangastest ja nende tähistest ning lõpetades lihtsamte õmblusnippidega. Kuigi paljud naised siin õmblevad, siis nende oskused on üsna primitiivsed. Siin oleks ka õmbluskooli kõige halvem õpilane kõva kunn :) Vaatame kuidas siis asi lõpeb. 

Lisaks õmblusmemmedele on mul ka mutid, kes teevad käevõrusid. Just nimelt mutid, sest nad igal võimalikul juhul valetavad ja tahavad raha välja petta.  Kuigi tegu on üsna heal järjel olevate naistega. See, kes kogu seda kremplit juhib on üsna kaval ja igal võimalikul juhul püüab märku anda, et ta teeb sinu jaoks igasugu head, eriti nende käevõrude tegemisega. Küll nad püüavad väita, et materjal on otsas, küll miskit muud. Muideks ükskord oligi, aga siis tellisin selle NAirobist.  Kui olime ilusti kõik kokku leppinud, millal ma kogu kupatuse kätte saan siis selle asemel et mulle mingist probleemist teada anda nad helistasid Estherile ja väitsid, et materjal on otsas. Kui ma hakkasin asja kontrollima väitis see proua, et nad tahavad raha kuna naised on näljas. Ütlesin otse, et mul suva, me leppisime kokku millal käevõrudele järgi tulen. Ja materjal ei saa mitte kuidagi otsas olla, sest varusin seda parasjagu palju. Sellised nihverdamised ajavad närvi ning tekitavad eelarvamusi. Vaatame, kuidas nad oma ülesandega on hakkama saanud. Pean kõik käevõrud ka üle lugema, sest esimesel partiil ma usaldasin neide arvu, aga hiljem kodus ise üle lugedes oli 2 tükki vähem No ütleme, siis et loomulik kadu.

Lapsed on elu õied.

Keenias kõlab selline lause üsna marginaalselt. Ei saa väita, et keenialased ei armastaks oma lapsi, aga siin on sellel armastusel hoopis teine tähendus ja väljund. Kui Eestis enamalt jaolt lapsi kasvatakse ja hoitakse vati sees, siis siin on hoopis teised kriteeriumid, et lapsest kasvaks normaalne ühiskonnaliige. Laps peab hakkama varakult enda eest seisma. Kindlasti on suurlinnades ka juurdunud euroopalikud kasvatuse põhimõtted, kuid ma lähtun ikkagi sellest, mida ma siin näen ja kogen. Olen oma varasemates blogides kirjutanud üsna põgusalt lastest ja nende kasvatamisest. Mul on hea vaatlus materjal olemas,kuna naabrinaisel on kokku 4 last. Kaks üsna pisikesed, kes käivad algkoolis ning kaks suuremat, kellest üks käib arvatavasti kas kolldezis või ülikoolis ja teine gümnaasiumis. Selle aja peale kui meie üles ärkame umbes 7.30(mis on kohalikus mõistes hilja), siis naabrilapsed on juba ammu üleval ja pesevad pesu. Olgu lisatud, et pesumasin puudub ning kõike pestakse käsitsi. Pesu pestud, siis on nõude  pesu käsil ja seejärel koristamine. Nõnda kordub selline rutiin päevast päeva. Ma pole näinud sellist asja nagu mängimine või kui, üsna minimaalselt. Õhtul läheb vara pimedaks ning siis kolitakse ära tuppa. Magama minnakse ka tavaliselt üsna varakult. Kui meie tiksume üleval ümbes keskööni, siis kohalikud keeravad sellel ajal juba ammu rahulikult teist külge. Kui Eestis tehakse kampaaniad, et ära löö last, vaid räägi temaga, siis siin on vastupidi. Alul peksa ja kui aega üle jääb siis räägi. Muidugi on ka erandeid. Kui esimene kord aru ei saa, kui oled tappa andnud, siis anna veel Lõpuks jõuab kohale. Karm reaalsus nagu öeldakse! 

Lapsed on siin pigem projekt oma vanaduse kindlustamiseks, mis on ka arusaadav, aga kas seda peab tegema peksuga on iseasi. Mõnikord võibolla kulub mõni hele laks ka ära.

Füüsiline karistamine on üks asi, aga hoopis tihedamalt kohtab ka seelliseid olukordi, mida kaine mõistus tõrgub uskumast.

Hiljaaegu suri  kolmest lapsest üks laps siin nälga, sest ema on ammu jalga lasknud ning kasvatab neid ainult isa, kes aga armastas ka napsuklaasi kummutada. Ühe jätkuva joomatuuri käigus “unustas” isa lapsed lihtsalt pikemaks ajaks ilma söömata koju. Ning kõige väiksem ja noorem surigi alatoitumise tagajärjel. Tihti juhtub ka seda, et ema annab oma lapse hoida mõnele naabrinaisele või oma vanematele, et korraks on vaja ära käia. See korraks on mõnel puhul veninud juba rohkem kui kümneks aastaks. See on konkreetne näide ühest kohalikust poisist, keda kasvatab ema endine töökaaslane. Ema lihtsalt läks korraks kuhugi on seal juba neliteist aastat. Keegi ei tea kas ta on elus või surnud. Pois on muideks üsna tubli ja asjalik. Käib meil kontoris arvutimänge mängimas ning tasuks selle eest aitab koristada ja hoiab ja teistel tüüpidel silma peal. Või olukord, mida ma krjeldasin ka varem, kui naine abiellub uuesti. Juhtub, et sellises olukorras jäetakse lapsed oma vanemate hoolde või siis lihtsalt “unustatakse” maha. Lapsi ei taheta uude suhtesse kaasa võtta, sest see võib häirida tulevast abikaasat ning uued lapsed sünnivad ju nagunii. Hiljaaegu tuli meile kontorisse laps, kes polnud kaks päeva söönud, sest ta elab vanaemaga, kes on voodihaige. Kohale tuli ta naaberkülast, mis on umbes 10 km kaugusel. Väitis see tüdruk ise, et käib 6ndas klassi, aga välja nägi küll pigem selline kes on 3-4 klass. 

Samas on siin ka olemas teine variant, kus kogukond hoolitseb ja võtab kasvatada orvuks jäänud lapse. Ma ei taha olla küll küüniline, aga mulle tundub see pigem sellise omakasupüüdliku trikina, et kasutada tasuta tööjõudu. Kuigi kas samas oleks parem, et see laps sureks nälga või hakkaks oma keha müüma. Lapsprostituute  on üsna palju ning ka perverte samal hulgal. Üleüldse on prostitutsioon Keenias laialt levinud ja seda isegi meie külas.

Tähelepanekuid elust enesest.

Otsustasin korraldada väikese eksperimendi. Üritan 5 tööpäeva jooksul hakkama saada nii vähesega kui võimalik ja see puudutab just toitu ja lõbustusi. Kursiks on 1EURO= 100 KES

ESMASPÄEV 23.november.

1. Eilne tatrapuder (tatar on eestist kaasa toodud ning selle hind ei lähe siin arvesse)

  Praetud muna 10 KES

  Coca-cola 40 KES

Kõneaeg 50KES

Puuviljasalat 50 KES

2. TEISIPÄEV 24.november

Kaks keedetud muna 20 KES

Banaan 10 KES

Koristaja 200 KES

        Mandasi 10 KES

Chapati ja oad 30 KES

Coca-cola 30 KES

Puuvilja salat 50 KES

Rohelised banaanid 50 KES

3. KOLMAPÄEV 25.november

Hommikupuder 30 KES

Tomatid 20 KES

Puuvilja salat 50 KES

Sprite 30 KES

4. NELJAPÄEV 25. november

Hommikusöök 10 KES

Lõunasöök 100 KES

Avokaado 30 KES

Mandasi 20 KES

5. REEDE  26.november

Hommikusöök 50 KES

Lõunasöök 90 KES

Transport 100 KES

Treening 150 KES

Vesi 60 KES

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kõik kokku : 1290 KES

Kui siit nüüd maha võtta transport,pesupesija, treening ja telefoni kõneaeg, siis jääb järgi 790 KESi nädala toiduraha. Sealjuures käime igapäev väljas söömas.Pole paha ma ütleks. Nojah aga natuke üksluiseks läheb,aga samas on värske kraam kogu aeg võtta. Kuna külmkappi pole ja seda vist ei saaksigi kasutada, sest elekter on tihti ära,siis ostame turult täpselt nii palju toidukraami kui vaja.Liha on siis pidupäevade söök või kui täpsem olla nädalavahetustel. Aga üldiselt ma lihast puudust ei tunne. Minu vaieldamatud lemmikud on avokaadod ja need on siin üsna pirakad. Igatahes tegin meile üks õhtu avokaado salati, millest piisas kahele.

Lihtne ja kiiresti valmiv:

Avokaado

Sibul

Paar küünt küüslauku

Paar tomatit

2 keedumuna

Soola, pipart, sojakastet, 

Maitses vapustavalt mandasidega. Kõhutäis missugune. Selline salat läks meile maksama alla 1 euro.

Mune me ostame tavaliselt terve resti ja restitäis maksab 300 KES.

Teine toit mida Kaie tegi oli matoke. Need on rohelistest banaanidest valmistatud. Põhimõtteliselt maitseb nagu kartul aga parem. Võib lihtsalt keeta pehmeks ja süüa mingi kastmega , kuid võib ka pudru teha. Matoke on üsna toitev ning kõht on korralikult täis terveks päevaks. Sellise portsu kahele saab kätte umbes ühe euroga. Liskas veel tomatit, küüslauku, sibulat, maitseaineid ning õhtusöök parim kui peenetes gurmee restoranides.

Elu pakub siin meeldejäävaid seiku igapäev. Lähtudes professionaalsest kretinismist on minu erilise tähelepanu all muidugi inimeste riietusstiil.. See on kirju nagu mustlasseelik. Ja erineb see piirkonniti ikka üsna palju. Meie “auulis” on selline second hand stiil. Mulle üldse tundub et paljud keenialased käivad riides euroopast saadetud teise või kolmanda ringi riietes. Siin pole meestel mingi probleem panna selga meie mõistes see mis on mõeldud naistele. Ma ei räägi siin seelikutest ja kleitidest vaid seda, et me oleme harjundu jälgima kummale poole käivad nööbid kinni. Boda-boda juhtide puhul on tavaline, et neil on seljas euroopa või ameerika naise seljas oma aja ära elanud jakk. Pole oluline kuhu poole nööbid kinni käivad ja rinnasissevõtted  pole probleemiks, peaasi, et sooja annab. Või pannakse jope tagurpidi selga nii, et lukk on seljapeal. EI tea kas selline variant aitab paremini sooja hoida, kui motikaga sõita.  Tavaliselt näevad ikka sellised miksitud tüübid üsna khuulid välja. Nädalavahetusel õhtuse matatuga koju sõites näeb ikka igasugu “fashionit” :) Istub mees koos teiste kambajõmmidega bussipeatuses ja esmapilgul tundub nagu oleks kuskilt moeajakirjast välja astunud- seljas ilus erkroheline dress, mille külge ehib kaks erkkollast triipu.  Mzungu loogika ütleb, et jalas võiks tal olla varbavahe plätud või toss, aga oh ei tema jalgu kaunistavad ilusad ja üsna uued hõbedased baleriinad. Ju oli siis mingi suurekasvuline valge naine need saatnud humanitaarabi korras siia.  Või teine tüüp, kes on kohalikus mõistes riides üsna stiilselt ( fittitud teksad, T-särk ja kaabu), aga tema kannab hõbedaste litritega pisikest diskokotti risti üle rinna.Sellist millega eesti peiped linna peal ringi traavivad. Samas kõrval oli korralikus kontorikostüümis naine, kelle aksessuaariks on karvane karukott, umbes selline nagu meil kannavad väiksed tüdrukud kui ema isaga parki jalutama lähevad. Siin ei vaadata seda kas naiste või meeste jope,peaasi, et meeldib ja paras on ning pannakse selga, see viimane puudutab just mehi. Omaette suursaavutused on muidugi keenia naiste soengud. Väga popp on endale pähe “kleepida” soeng, sest see näitab ka seisust ja kuuluvust. Vaesematel pole selleks võimalusi. Üleüldse on riietumistavasid siin lahe järgida. Paljud naised õmblevad ka ise ning teenivad ka sellega endale elatist.

Hoopis teine ooper on Kakamegas Golf hotellis, kus käib jõukam rahvas. Sinna tullakse kas siis lastega ja ise passitakse samala jal basseini veeres või kui on suuremad lapsed siis need tulevad kambakesi ja nad hängivad niisama. Teevad endast enekaid, suhtlevad omavahel ning demonstreerivad vettehüppeoskuseid.Riides on kõik tunduvalt paremini ning  näha on, et nendes peredes on raha. Sissepääs basseini maksab 200 KES. Pühapäeval, kui enamus keenialasi on kirikus on basseini vallutanud kohalik hindude kogukond. Isad lastega. Isad ajavad omi isade asju baaris ja lapsed on basseini veeres ja ajavad omi asju. Olgu öeldud, et hindude kogukond on Kakamegas üsna suur. Ja paistab , et kõik on üsna heal järjel. Nagu ma olen tähelepannud, siis paljusid ärisid juhivadgi hindud. Nagu mulle tundub on neil lihtsalt rohkem ettevõtlikust ja ärivaistu. Ja olgem ausad kohalikke peetakse ka tihtipeale laiskadeks ja mugavateks. Et usk on väga tugev, siis ongi suhtumine, et küll jumal annab, kui vaja ja muidugi võtab ka.  Pealelõunasel ajal, kui kirikutrall on lõppenud hakkavad saabuma uhkelt ehitud keenialased, et koos perega lõunat süüa.Kohati meenutab kogu see krempel mõnda halva stsenaariumiga odavat Hollywoodi filmi. Kõigil on seljas oma parimad hilbud ja selliseid rääbakotte nagu meil siin külas ei lasta väravast kaugemale. Nojah eks üks korralik lõunasöök hotellis neljale maksab ka umbes 2000 KES ringis. Meie külakeses võib tihtipeale kohata ka selliseid tüüpe kelle seljas olev riideriba ka suurema ettekujutuse puhul ei meenuta midagi, millele võiks kehakatte nimetuse anda.

Üldiselt on Keenia ja üleüldse Aafrika ühiskonnad väga patriarhaalsed. Seda näeb kas või juba sellestki, kuidas on jaotatud meeste ja naiste tegevused ühiskonnas. Samas kindlasti suurtes linnades on olukord parem aga ma ikkagi räägin meie omast Shaindast. Ei mingit võrdsust. Naine räägib siis ja avaldab oma arvamust kui kana kuseb !!! Samas on naised palju algatusvõimelisemad ning vastustustundlikumad. Kohalikul turul on müüjateks naised, mehed lihtsalt passivad niisama. Keenialaste üheks harukordseks omaduseks on ka lihtsalt istuda ühe koha peal ilma midagi tegema ja seda tunde. Üldse on meeste osakaal arvuliselt väiksem, sest paljud on surnud( HIV ja AIDS) või joomatülide käigus teise ilma saadetud. Seda meestekesksust näitab kas või seegi kuidas suhtutakse üksikusse naisesse,kes liigub omapäi. Teine suhtumine on siis, kui naisel on meessoost saatja. Ära jäävad igasugused kahemõttelised komplimendid ja kutsumised. Valge naine on selles suhtes veel eriti tähelepanu all.

See piirkond, kus meie asume on, siin on kõige kõrgem HIV protsent elanikkonnas. 

Viis päeva oli täiesti taluatv ilm,palav küll, aga ilma sajuta. Nüüd siis kallab juba viiendat tundi jutti ning peaks vist hakkama Noa laeva ehitama.

Nüüd siis oli võimalus ka valges trenni teha ja näha näost näkku omi trennikaaslaseid. Mina ei tea, minul oli ikka pooletunniga võhm väljas ja tatt ripakil aga kohalikud panid vapralt tund aega jutti. Igatahes kummutasin enda jaoks ka ühe müüdi, sest arvasin, et kõik mustanahalised võivad oma perset sheikida nii nagu tahavad ning neil on ideaalne rütmitunnetus, Aga võta näpust mõnele trennitüübile oli küll vanaise puujalaga kõrva peale astunud ning minu rütmitunnetus oli igati parem. Igatahes otsustasin ma oma trennikoormust suurendada kahele korrale nädalas. 

Tähelepanekuid elust enesest.

Otsustasin korraldada väikese eksperimendi. Üritan 5 tööpäeva jooksul hakkama saada nii vähesega kui võimalik ja see puudutab just toitu ja lõbustusi. Kursiks on 1EURO= 100 KES

ESMASPÄEV 23.november.

1. Eilne tatrapuder (tatar on eestist kaasa toodud ning selle hind ei lähe siin arvesse)

  Praetud muna 10 KES

  Coca-cola 40 KES

Kõneaeg 50KES

Puuviljasalat 50 KES

2. TEISIPÄEV 24.november

Kaks keedetud muna 20 KES

Banaan 10 KES

Koristaja 200 KES

        Mandasi 10 KES

Chapati ja oad 30 KES

Coca-cola 30 KES

Puuvilja salat 50 KES

Rohelised banaanid 50 KES

3. KOLMAPÄEV 25.november

Hommikupuder 30 KES

Tomatid 20 KES

Puuvilja salat 50 KES

Sprite 30 KES

4. NELJAPÄEV 25. november

Hommikusöök 10 KES

Lõunasöök 100 KES

Avokaado 30 KES

Mandasi 20 KES

5. REEDE  26.november

Hommikusöök 50 KES

Lõunasöök 90 KES

Transport 100 KES

Treening 150 KES

Vesi 60 KES

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kõik kokku : 1290 KES

Kui siit nüüd maha võtta transport,pesupesija, treening ja telefoni kõneaeg, siis jääb järgi 790 KESi nädala toiduraha. Sealjuures käime igapäev väljas söömas.Pole paha ma ütleks. Nojah aga natuke üksluiseks läheb,aga samas on värske kraam kogu aeg võtta. Kuna külmkappi pole ja seda vist ei saaksigi kasutada, sest elekter on tihti ära,siis ostame turult täpselt nii palju toidukraami kui vaja.Liha on siis pidupäevade söök või kui täpsem olla nädalavahetustel. Aga üldiselt ma lihast puudust ei tunne. Minu vaieldamatud lemmikud on avokaadod ja need on siin üsna pirakad. Igatahes tegin meile üks õhtu avokaado salati, millest piisas kahele.

Lihtne ja kiiresti valmiv:

Avokaado

Sibul

Paar küünt küüslauku

Paar tomatit

2 keedumuna

Soola, pipart, sojakastet, 

Maitses vapustavalt mandasidega. Kõhutäis missugune. Selline salat läks meile maksama alla 1 euro.

Mune me ostame tavaliselt terve resti ja restitäis maksab 300 KES.

Teine toit mida Kaie tegi oli matoke. Need on rohelistest banaanidest valmistatud. Põhimõtteliselt maitseb nagu kartul aga parem. Võib lihtsalt keeta pehmeks ja süüa mingi kastmega , kuid võib ka pudru teha. Matoke on üsna toitev ning kõht on korralikult täis terveks päevaks. Sellise portsu kahele saab kätte umbes ühe euroga. Liskas veel tomatit, küüslauku, sibulat, maitseaineid ning õhtusöök parim kui peenetes gurmee restoranides.

Elu pakub siin meeldejäävaid seiku igapäev. Lähtudes professionaalsest kretinismist on minu erilise tähelepanu all muidugi inimeste riietusstiil.. See on kirju nagu mustlasseelik. Ja erineb see piirkonniti ikka üsna palju. Meie “auulis” on selline second hand stiil. Mulle üldse tundub et paljud keenialased käivad riides euroopast saadetud teise või kolmanda ringi riietes. Siin pole meestel mingi probleem panna selga meie mõistes see mis on mõeldud naistele. Ma ei räägi siin seelikutest ja kleitidest vaid seda, et me oleme harjundu jälgima kummale poole käivad nööbid kinni. Boda-boda juhtide puhul on tavaline, et neil on seljas euroopa või ameerika naise seljas oma aja ära elanud jakk. Pole oluline kuhu poole nööbid kinni käivad ja rinnasissevõtted  pole probleemiks, peaasi, et sooja annab. Või pannakse jope tagurpidi selga nii, et lukk on seljapeal. EI tea kas selline variant aitab paremini sooja hoida, kui motikaga sõita.  Tavaliselt näevad ikka sellised miksitud tüübid üsna khuulid välja. Nädalavahetusel õhtuse matatuga koju sõites näeb ikka igasugu “fashionit” :) Istub mees koos teiste kambajõmmidega bussipeatuses ja esmapilgul tundub nagu oleks kuskilt moeajakirjast välja astunud- seljas ilus erkroheline dress, mille külge ehib kaks erkkollast triipu.  Mzungu loogika ütleb, et jalas võiks tal olla varbavahe plätud või toss, aga oh ei tema jalgu kaunistavad ilusad ja üsna uued hõbedased baleriinad. Ju oli siis mingi suurekasvuline valge naine need saatnud humanitaarabi korras siia.  Või teine tüüp, kes on kohalikus mõistes riides üsna stiilselt ( fittitud teksad, T-särk ja kaabu), aga tema kannab hõbedaste litritega pisikest diskokotti risti üle rinna.Sellist millega eesti peiped linna peal ringi traavivad. Samas kõrval oli korralikus kontorikostüümis naine, kelle aksessuaariks on karvane karukott, umbes selline nagu meil kannavad väiksed tüdrukud kui ema isaga parki jalutama lähevad. Siin ei vaadata seda kas naiste või meeste jope,peaasi, et meeldib ja paras on ning pannakse selga, see viimane puudutab just mehi. Omaette suursaavutused on muidugi keenia naiste soengud. Väga popp on endale pähe “kleepida” soeng, sest see näitab ka seisust ja kuuluvust. Vaesematel pole selleks võimalusi. Üleüldse on riietumistavasid siin lahe järgida. Paljud naised õmblevad ka ise ning teenivad ka sellega endale elatist.

Hoopis teine ooper on Kakamegas Golf hotellis, kus käib jõukam rahvas. Sinna tullakse kas siis lastega ja ise passitakse samala jal basseini veeres või kui on suuremad lapsed siis need tulevad kambakesi ja nad hängivad niisama. Teevad endast enekaid, suhtlevad omavahel ning demonstreerivad vettehüppeoskuseid.Riides on kõik tunduvalt paremini ning  näha on, et nendes peredes on raha. Sissepääs basseini maksab 200 KES. Pühapäeval, kui enamus keenialasi on kirikus on basseini vallutanud kohalik hindude kogukond. Isad lastega. Isad ajavad omi isade asju baaris ja lapsed on basseini veeres ja ajavad omi asju. Olgu öeldud, et hindude kogukond on Kakamegas üsna suur. Ja paistab , et kõik on üsna heal järjel. Nagu ma olen tähelepannud, siis paljusid ärisid juhivadgi hindud. Nagu mulle tundub on neil lihtsalt rohkem ettevõtlikust ja ärivaistu. Ja olgem ausad kohalikke peetakse ka tihtipeale laiskadeks ja mugavateks. Et usk on väga tugev, siis ongi suhtumine, et küll jumal annab, kui vaja ja muidugi võtab ka.  Pealelõunasel ajal, kui kirikutrall on lõppenud hakkavad saabuma uhkelt ehitud keenialased, et koos perega lõunat süüa.Kohati meenutab kogu see krempel mõnda halva stsenaariumiga odavat Hollywoodi filmi. Kõigil on seljas oma parimad hilbud ja selliseid rääbakotte nagu meil siin külas ei lasta väravast kaugemale. Nojah eks üks korralik lõunasöök hotellis neljale maksab ka umbes 2000 KES ringis. Meie külakeses võib tihtipeale kohata ka selliseid tüüpe kelle seljas olev riideriba ka suurema ettekujutuse puhul ei meenuta midagi, millele võiks kehakatte nimetuse anda.

Üldiselt on Keenia ja üleüldse Aafrika ühiskonnad väga patriarhaalsed. Seda näeb kas või juba sellestki, kuidas on jaotatud meeste ja naiste tegevused ühiskonnas. Samas kindlasti suurtes linnades on olukord parem aga ma ikkagi räägin meie omast Shaindast. Ei mingit võrdsust. Naine räägib siis ja avaldab oma arvamust kui kana kuseb !!! Samas on naised palju algatusvõimelisemad ning vastustustundlikumad. Kohalikul turul on müüjateks naised, mehed lihtsalt passivad niisama. Keenialaste üheks harukordseks omaduseks on ka lihtsalt istuda ühe koha peal ilma midagi tegema ja seda tunde. Üldse on meeste osakaal arvuliselt väiksem, sest paljud on surnud( HIV ja AIDS) või joomatülide käigus teise ilma saadetud. Seda meestekesksust näitab kas või seegi kuidas suhtutakse üksikusse naisesse,kes liigub omapäi. Teine suhtumine on siis, kui naisel on meessoost saatja. Ära jäävad igasugused kahemõttelised komplimendid ja kutsumised. Valge naine on selles suhtes veel eriti tähelepanu all.

See piirkond, kus meie asume on, siin on kõige kõrgem HIV protsent elanikkonnas. 

Viis päeva oli täiesti taluatv ilm,palav küll, aga ilma sajuta. Nüüd siis kallab juba viiendat tundi jutti ning peaks vist hakkama Noa laeva ehitama.

Nüüd siis oli võimalus ka valges trenni teha ja näha näost näkku omi trennikaaslaseid. Mina ei tea, minul oli ikka pooletunniga võhm väljas ja tatt ripakil aga kohalikud panid vapralt tund aega jutti. Igatahes kummutasin enda jaoks ka ühe müüdi, sest arvasin, et kõik mustanahalised võivad oma perset sheikida nii nagu tahavad ning neil on ideaalne rütmitunnetus, Aga võta näpust mõnele trennitüübile oli küll vanaise puujalaga kõrva peale astunud ning minu rütmitunnetus oli igati parem. Igatahes otsustasin ma oma trennikoormust suurendada kahele korrale nädalas. 

Teel ja mujal.

Juba mitmendat päeva on sitt ilm. Sajab ja on pilves.  Aga meie kohalikud eestlased oleme sellega harjunud ja ei nuta.Ühel õhtul oli selline äike, et püksid hakkasid maisijahu sõeluma. Ja sadas terve öö ning hommiku veel takkaotsa. Nagu ma olen kirjutanud siis vihmahood on siin tõeliselt karmid. Ei kuule isegi kui naabrinaine lapsi peksab.. Täielik stiihia. Kui müristab , siis on taevas nii valge nagu oleks põlema pandud miljon lampi. Kohalikud ise ka ütlevad, et praegune vihmaperiood on üsna karm ja valitsus on andud kohalikele omavalitsustele üsna suuri summasid, et ära hoida inimohvreid ja muid katastroofe kui peaks sellised vihmaperioodid jätkuma. Ennustatakse et sajab veel ka detsembris ning prognoos on üsna nutune. Terve aasta kõige suurem sademete hulk. Samas on ka selliseid päevi, kus päike kõrvetab otse lagipähe ning kuumakraade on varjus üle 30. Selline oli näiteks möödunud pühapäev, kui me Kaiega külastasime  ümbruskonna koolide lapsi, kes on Mondo toetusgrupis ning saavad Eesti sponsorite abiga kooliharidust omandada. Need koolid kõik on kaugemal ja seetõttu kasutasime liiklemiseks boda-bodat ehk siis mototaksot.  Lapsed olid kutsud kokku kohalike naisgruppide juhtide juurde.  Üldiselt on mul siin igapäev palju avastamist ja imestamist,aga seda heas mõttes. Nagu ma olen juba varasemates postitustesmaininud, et külas olles pakutakse alati süüa või siis vähemalt teed. Seekord siis pakuti meile kakaod ja keedumuna. Iseenesest üsna originaalne ning seda ideed ma hakkan heameelega eestis juurutama. Ei mingit kohvi ega võileibu. Käia oli vaja üsna mitmes kohas ning külad asusid üsna kaugel Shiandast. Viimane koht,kust me motikaga tagasi sõitsime oli Eesti mõistes ikka karuperses. Teekond koju kestis rohkem kui pool tundi. Ja see polnud mitte sõit mööda asfalteed vaid külavaheteel. Kui keegi kujutab ette millised on Keenias külavaheteed ja eriti praegu vihmaperioodil,siis on hästi.Vihmaajal on need teed enamaltjaolt läbimatud ning tõesti ainukeseks edasiliikumiseks on oma isiklik kondimootor. Liskas sellele raputas see korralikult sisikonna ka läbi. Pärast seda pisikest motoseiklust ei erinenugi me enam nii väga kohalikest sest meie katmata kehaosad olid kaetud ühtlase punase tolmuga.

Vaatamata sellele, et sõit oli üsna vaevarikas juhtus ka ikka naljakaid asju. Mõnes külas laste näod vajusid nii pikaks mzungsid nähes et hakkas lausa hirm ,ega nad nüüd  ometi halvatud ole. Paljudes kohtades saatis meid ka kisakoor. Muidugi me saime aru, sest kaks mzungut kahel boda bodal on mõnes külas terve aasta kultuurisündmus ning seda lugu hakatakse edasi pärandma põlvest põlve, kuni ta omandab hoomamatud mõõtmed ja kõlapinna. Üleüldse kui rääkida valgetest, siis neid on siin üsna palju. Eriti Kakamegas. Samas kui uskuda Lonely Planet’i infot, siis see on üks mõttetu linn, mis mulle mingil põhusel tundub kodune. Saab vähemalt korraks rutiinist välja.

Õmblemine on käima läinud täie rauaga. Kahjuks kvaliteet pole kõige parem, aga “õmblusmemmed “õpivad kiiresti ning varsti on nad oma oskustega nagu vanad kalad.

Praeguseks on valmis umbes pooled kleidid. Üks harjumatu asi on see, et nad ei kasuta siin overlokki,vaid õmblevad lihtsalt detailid omavahel kokku. Servad jäävad hargnema.

Alguses oli raskusi arusaamisega kui palju on 1 cm ja ikka nad õmblesid laiemalt.Aga kui nad olid paar korda harutanud ja nutnud, siis hakkasid õigesti tegema. Ja nüüd lasevad juba nagu “vanad mehed”. 

Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis järgmine nädal ootavad meid poiste pluusid ning see järel lühikesed püksid. Lõpuks saime ka overloki tööle ning nüüd ootab “memmesid “ees karm koolitus overloki kasutamise kohta. Nagu öeldakse Keenias, siis higi, verd ja pisaraid pole kunagi küllalt. Tsiteerides Keenia vanasõna, siis ega ilma pisarateta tule  ka armastust  töö vastu. 

Oleme Kaiega pälvinud ka kohaliku chipsimüüja poolehoiu, kes kinkis meile kummalegi pool liitrit pudelivett lisades, et me oleme nende parimad kliendid. Jah, olgu öeldud, et see kohalik lõunasöök-taldrikutäis chipse ketshupiga ja cocaga maksab 100 shillingit. Sööme seda iga päev lõunaks. Ja nii nad tapsid Ferdinandi :)

Paar päeva tagasi hakkasid Kakamega Ülikoolis rahutused, mille käigus sai ka üks õliõpilane surma. Põhjuse selleks andis üks arst, kelle süü läbi suri üks tüdruk. Üliõpilased läksid arstilt polikliinikusse aru pärima ning siis vallanduski massipsühoos. Kohale kutsuti politsei ning üks üliõpilane suri, kui politsei hakkas meeleavaldajaid laiali ajama. Peale seda intsidenti on ülikool juba paar päeva suletud. 

Seni kuni inimene suudab iseenast veel üllatada pole kõik siin maailmas veel kadunud. Asi nimelt selles, et hakkasin käima korra nädalas body pumpi trennis. Ise ka imestan. Aga mitte see pole kõige tähtsam vaid ikka see millistes tingimustes meie treening toimus.Nagu ikka juba kombeks olid elektril meiega omad plaanid  ja vahetult enne tööpäeva lõppu ta lasi jalga. Õnneks olid tööasjad selleks korraks ühel pool ning jäi lootus, et Mumiases on kõik korras. Aga oh ei!!! Ka Mumiase elekter tegi omi asju. Keenias ei jää kunagi mitte midagi toimumata, eriti selle pärast et elektrit pole. Trenni jõudes oli juba pime võiks öelda.  Kaheksa inimest trotisid pimedust ning treenisd omi lihaseid. Treeninsaali valgustas üksildane küünal, mille võbelev leek tahtis meie pekkide tuultes pidevalt kustuda. See mida treener tegi oli ainult aimatav ning,et meid oli vähe kohal sii saime ennast nii positsioneerida, et mitte kellegile jalaga või käega äiata. Olgu öeldudt, et treeningsaal on jaoataud pooleks: ühel pool on igasugu trenazööre ning teinepool kuulus meie valdusesse. Samal ajal trimmisid ka kohalikud jõujunnid omi kehi vormi. :)  Minu arust võiks siit välja arendada uue teenuse Euroopa jaoks. On ju olemas igasugu pimekohtingud ja pimeda söömised, miks siis mitte hakata tegema pimedas trenni või parimasl juhul küünlavalgel. Muusikaliseks kujunduseks võiks ainult kasutada treeneri häält kes kähiseva häälega loeb rütmi. Igatahes oli see meeli avaav kogemus ning järgmine kord trenni minnes loodan, et juhtub sama. Lõpetuseks lisan keenia vanasõna, mis ütleb et kunagi pole liiga pime, et midagi võiks tegemata jääda! Elekter on nõrkadele :)

Kohalikud matused.

Kust saab ikka  parimat absurdihuumorit, kui elust enesest,eriti Keenia elust :)Olen palju kuulnud legende kohalikest matustest, aga see mida ma nägi oli ikka väga deep. Istusime just parasjagu oma kontoris, kui tänaval hakkas kohutav lärm. Esialgu me ei pööranud sellele tähelepanu, aga lõpuks sundis uudishimu meid ikkagi jalad tagumiku alt välja ajama ning minema uurima, mis värk on. 

Kõigepealt nägime suurt veoautot, mille kast olid täis noorukeid ning kes muusika rütmis kaasa õõtsusid ja laulsid. Muusika meenutas natuke sellist rasta värki. Kõigil olid käes mulle tundmatu lehtpuuoksad millega muusikale kaasa lehvitati.. Lisaks terve kamp noorukeid, kes karglesid niisama ümber veoauto. Ja siis see ilmus: matatu ja katusele oli seotud kirst. Asi tundus nii absurdne, et mitte olla tõsi, aga täpselt nii see ongi. Mida absurdsem situatsioon seda rohkem elust enesest. Matus pole siin itk ja hala, vaid suur pidu, mis tavaliselt kestab kolm päeva.  Juuakse ja tantsitakse kadunukese terviseks. Matuse tagajärjed on näha 9 kuu pärast, kui sündivus kohalike hulgas on plahvatuslik. Mul hakkas kohe kujutlusvõime tööle, et mis juhtuks kui nöörid, millega kirst oli matatu katusele soeotud juhuslikult puruneks. Meenus millegipärast hea inglise komöödia “Surm matustel”. Ju inglased ongi oma hea absurdihuumori omandanud mingil määral siit, sest Keenia on ju endine asumaa.

Üks tähelepanek veel,mis on selline absurdimaiguline. Tihtipeale juhtub, et kohalikud pätakad tulevad vahtima kuidas mzungud tööd teevad ning lihtsalt passivad ukseavas. Täna üks natuke suurem teismeline oli isegi nii julge et karjus Kaiele läbi ükseava I LOVE YOU :) peale mida ta kadus nii kiiresti et isegi polnud aru saada kas see oli unes või ilmsi. 

Lõbus siin on ja veel lõbusamaks läheb!!!!

Kasutasin ka kohaliku juuksuri teenuseid ning kogu tänav tuli vaatama kuidas mzungut pügatakse :)

Täna vist siis olid matuste teine päev aga üldse mitte enam nii lõbus. Rongkäik liikus mööda küla peatänavat pannes ülejäänud liikluse totaalselt kinni. Trompetid mängisid tõeliselt kaeblikku kurba meloodiat, mis aga ei seganud rongkäigus osalejatel tunda ennast ikka chillit ning naerda ja tantsida.

Muideks kadunuke maetakse majakõrvale.

Tööst ja leivast.

No kuu aega on lennanud nii, et polegi aru saanud. Ärgu keegi solvugu, aga Eesti tundub küll tundmatus kauguses ja seda enam, et ilmad on vist juba üsna sügisesed ning talvevammused on välja otsitud. Meil on siin vihmaperiood ning me Kaiega teeme nalja, et nüüd lõpuks jõudis ka eestimaa suvi Keeniasse. Sajab ikka üsna korralikult igapäev pluss veel öö takkaotsa ning müristab nii, et hirrrrrmus kole hakkab :). Peale sadu ja äikest on üsna jahe, eriti öösel Kui alguses kasutasin magamisel ainult lina siis nüüd olen ka teki muretsenud ja mõtlen mõni õhtu, et ka teine tekk ei teeks paha. Inimene harjub ju ruttu kõige heaga.

Lõpuks on ka asjad kulgenud nii kaugele, et alustame koolivormide õmblemisega. Kangad on olemas,minul on lõiked tehtud ning juurdelõikaja on esimest päeva tööl. Ma ei saa aru kuidas nad varem neid koolivorme õmblesid, sest pole ühtegi mõõtu,ühtegi lõiget ühesõnaga mitte midagi ainult masinad. Aga nüüd on see viga parandatud. Nad saavad ise ka nüüd aru, et see lõigete asi on väga oluline. Esmaspäevaks on kutsutud ka õmblejad ja eks siis paistab, kuidas kujuneb. Kõik hoiatasid mind et ega siin kellaaegadest kinni ei peeta. Aga oh üllatust-Judith oli täpselt kell 10.00 kohal nii nagu kokku leppisime. Vaatame kuidas õmblejatega läheb.

Kui muu ei aita siis mängin kurja paksu valget pealikut:)

Õmblusmasinate parandaja käis ka ja kontrollis kõik üle ning tegi,mida vaja. Tundus üsna asjalik tegelane mitte mingi isehakanud inseneeeer :) Miks ma sellise irooniaga sest overlokile oli vaja üks vidin ehitada juurde ning see mis välja tuli oli üsna kentsakas. Aga noh eks ma siis teen ise täiendan ning orgunnin nii, et asi toimiks. Vidin oli üsna lihtne-niidihoidja, mis laseb vabalt niitidel joosta masinasse. Eile kuis siin Estheriga asju ja värke arutasime kargas siia sisse kohalik tüüp, kes tahab endale korralikult fittitud triiksärki. Nii et esimene tellimus on olemas Hakkan esimeseks mzunguks, kes hakkab kohalikele riideid õmblema. Muideks siin on väga raske saada, selliseid fittituid riideid. Nairobis jah, aga see on ikkagi 500 km ja selleks kulub terve päev et sinna jõuda. Eks paistab, mis sellest diilist saab, ma küll eriti ei panusta, aga eks paistab kui tüüp peale käib võiks ju proovida :)

Kui me Kaiega tegime seda tabelit, et paika panna, mis värvi vorm mis koolis on siis oli see üsna keeruline. Neil on viis erinevat sinist: Tblue, royal blue, Cheked navy blue,sky blue, navy blue ja light blue. Milline on milline on üsna raske aru saada. Loogika siin ei aita. Aga nagu ikka on meil Kaiega alti varuks plaan B ja nii saime kõik asjad sobima. Näiteks royal blue ja navy blue erinevus on nii väike, et seda on peaaegu võimatu märgata. Kuidgi mitte igakord ei toimi ka plaan B vaid on vaja veel umbes 25 erinevat plaani :)

Et peale koolivormi pean tegelema ka ehetega, siis see on omaette ooper, aga jälle sujub üsna valutult(praegu sülitasin kolm korda üle vasaku õla ning koputasin parema jala suure varbaga vastu puidust lauda ). Ehted on väga lihtsad: peenikese kumminööri otsa aetud pisikesed helmed. Nairobis olles ostsin vajaminevad materjalid ära aga kahjuks ma ei arvestanud niidikogusega mida vaja läheb :) Kokku on vaja lasta teha 1500 tükki. Praeguses seisuga on valmis 490, aga töö seisab sest niit sai otsa. Ja seda pole siit kuskilt võtta.Lähim koht selleks on Nairobi.Aga antaku mulle andeks siit Shiandast ei tõmba mind mingi nipiga Nairobisse makse või peale, aga ennem hüppan ojasse. Käisime kõik ümbruses olevad suuremad linnad läbi kuskil pole ja nii läkski käiku ma ei tea mitmes plaan. Et mul on siginenud Nairobis juba üsna mitmeid tuttavaid, siis kasutan nende abi. Ostavad vajaliku stuffi ära ja saadavad bussiga siia. See saatmine on samalaadne nagu meie Cargobus. Raha saadame neile MPESA kaudu. See on selline alternatiivne pangandus, aga kahjuks ma ei tea kuidas see toimib ning ei oska täpsemat infot anda.

Naised, kes neid käevõrusid teevad on väga lõbusad ja seltsivad. Kui käisin esimesel osal järgi siis kingiti mulle ananass. Neil on komme anda isegi siis kui see peaks olema nende viimane söök. Pärast saatsid naesed mind ilusti ka suure tee äärde, et saaksin matatu peale. Aga õnneks oli see matatu pungil täis kalu siis ma ei mahtunud. Tegin ettepaneku, et lähen jala, aga seda nad ei lubanud. See 7 km oleks just olnud paras õhtune jalutuskäik enne pimeduse saabumist.

Kodus ootas aga suur üllatus,elektrit polnud ega paistnud teist kuskil, nii et keerasin magama ja põõnasin ühtejuttu 12 tundi.