Tähelepanekuid elust enesest.

Otsustasin korraldada väikese eksperimendi. Üritan 5 tööpäeva jooksul hakkama saada nii vähesega kui võimalik ja see puudutab just toitu ja lõbustusi. Kursiks on 1EURO= 100 KES

ESMASPÄEV 23.november.

1. Eilne tatrapuder (tatar on eestist kaasa toodud ning selle hind ei lähe siin arvesse)

  Praetud muna 10 KES

  Coca-cola 40 KES

Kõneaeg 50KES

Puuviljasalat 50 KES

2. TEISIPÄEV 24.november

Kaks keedetud muna 20 KES

Banaan 10 KES

Koristaja 200 KES

        Mandasi 10 KES

Chapati ja oad 30 KES

Coca-cola 30 KES

Puuvilja salat 50 KES

Rohelised banaanid 50 KES

3. KOLMAPÄEV 25.november

Hommikupuder 30 KES

Tomatid 20 KES

Puuvilja salat 50 KES

Sprite 30 KES

4. NELJAPÄEV 25. november

Hommikusöök 10 KES

Lõunasöök 100 KES

Avokaado 30 KES

Mandasi 20 KES

5. REEDE  26.november

Hommikusöök 50 KES

Lõunasöök 90 KES

Transport 100 KES

Treening 150 KES

Vesi 60 KES

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kõik kokku : 1290 KES

Kui siit nüüd maha võtta transport,pesupesija, treening ja telefoni kõneaeg, siis jääb järgi 790 KESi nädala toiduraha. Sealjuures käime igapäev väljas söömas.Pole paha ma ütleks. Nojah aga natuke üksluiseks läheb,aga samas on värske kraam kogu aeg võtta. Kuna külmkappi pole ja seda vist ei saaksigi kasutada, sest elekter on tihti ära,siis ostame turult täpselt nii palju toidukraami kui vaja.Liha on siis pidupäevade söök või kui täpsem olla nädalavahetustel. Aga üldiselt ma lihast puudust ei tunne. Minu vaieldamatud lemmikud on avokaadod ja need on siin üsna pirakad. Igatahes tegin meile üks õhtu avokaado salati, millest piisas kahele.

Lihtne ja kiiresti valmiv:

Avokaado

Sibul

Paar küünt küüslauku

Paar tomatit

2 keedumuna

Soola, pipart, sojakastet, 

Maitses vapustavalt mandasidega. Kõhutäis missugune. Selline salat läks meile maksama alla 1 euro.

Mune me ostame tavaliselt terve resti ja restitäis maksab 300 KES.

Teine toit mida Kaie tegi oli matoke. Need on rohelistest banaanidest valmistatud. Põhimõtteliselt maitseb nagu kartul aga parem. Võib lihtsalt keeta pehmeks ja süüa mingi kastmega , kuid võib ka pudru teha. Matoke on üsna toitev ning kõht on korralikult täis terveks päevaks. Sellise portsu kahele saab kätte umbes ühe euroga. Liskas veel tomatit, küüslauku, sibulat, maitseaineid ning õhtusöök parim kui peenetes gurmee restoranides.

Elu pakub siin meeldejäävaid seiku igapäev. Lähtudes professionaalsest kretinismist on minu erilise tähelepanu all muidugi inimeste riietusstiil.. See on kirju nagu mustlasseelik. Ja erineb see piirkonniti ikka üsna palju. Meie “auulis” on selline second hand stiil. Mulle üldse tundub et paljud keenialased käivad riides euroopast saadetud teise või kolmanda ringi riietes. Siin pole meestel mingi probleem panna selga meie mõistes see mis on mõeldud naistele. Ma ei räägi siin seelikutest ja kleitidest vaid seda, et me oleme harjundu jälgima kummale poole käivad nööbid kinni. Boda-boda juhtide puhul on tavaline, et neil on seljas euroopa või ameerika naise seljas oma aja ära elanud jakk. Pole oluline kuhu poole nööbid kinni käivad ja rinnasissevõtted  pole probleemiks, peaasi, et sooja annab. Või pannakse jope tagurpidi selga nii, et lukk on seljapeal. EI tea kas selline variant aitab paremini sooja hoida, kui motikaga sõita.  Tavaliselt näevad ikka sellised miksitud tüübid üsna khuulid välja. Nädalavahetusel õhtuse matatuga koju sõites näeb ikka igasugu “fashionit” :) Istub mees koos teiste kambajõmmidega bussipeatuses ja esmapilgul tundub nagu oleks kuskilt moeajakirjast välja astunud- seljas ilus erkroheline dress, mille külge ehib kaks erkkollast triipu.  Mzungu loogika ütleb, et jalas võiks tal olla varbavahe plätud või toss, aga oh ei tema jalgu kaunistavad ilusad ja üsna uued hõbedased baleriinad. Ju oli siis mingi suurekasvuline valge naine need saatnud humanitaarabi korras siia.  Või teine tüüp, kes on kohalikus mõistes riides üsna stiilselt ( fittitud teksad, T-särk ja kaabu), aga tema kannab hõbedaste litritega pisikest diskokotti risti üle rinna.Sellist millega eesti peiped linna peal ringi traavivad. Samas kõrval oli korralikus kontorikostüümis naine, kelle aksessuaariks on karvane karukott, umbes selline nagu meil kannavad väiksed tüdrukud kui ema isaga parki jalutama lähevad. Siin ei vaadata seda kas naiste või meeste jope,peaasi, et meeldib ja paras on ning pannakse selga, see viimane puudutab just mehi. Omaette suursaavutused on muidugi keenia naiste soengud. Väga popp on endale pähe “kleepida” soeng, sest see näitab ka seisust ja kuuluvust. Vaesematel pole selleks võimalusi. Üleüldse on riietumistavasid siin lahe järgida. Paljud naised õmblevad ka ise ning teenivad ka sellega endale elatist.

Hoopis teine ooper on Kakamegas Golf hotellis, kus käib jõukam rahvas. Sinna tullakse kas siis lastega ja ise passitakse samala jal basseini veeres või kui on suuremad lapsed siis need tulevad kambakesi ja nad hängivad niisama. Teevad endast enekaid, suhtlevad omavahel ning demonstreerivad vettehüppeoskuseid.Riides on kõik tunduvalt paremini ning  näha on, et nendes peredes on raha. Sissepääs basseini maksab 200 KES. Pühapäeval, kui enamus keenialasi on kirikus on basseini vallutanud kohalik hindude kogukond. Isad lastega. Isad ajavad omi isade asju baaris ja lapsed on basseini veeres ja ajavad omi asju. Olgu öeldud, et hindude kogukond on Kakamegas üsna suur. Ja paistab , et kõik on üsna heal järjel. Nagu ma olen tähelepannud, siis paljusid ärisid juhivadgi hindud. Nagu mulle tundub on neil lihtsalt rohkem ettevõtlikust ja ärivaistu. Ja olgem ausad kohalikke peetakse ka tihtipeale laiskadeks ja mugavateks. Et usk on väga tugev, siis ongi suhtumine, et küll jumal annab, kui vaja ja muidugi võtab ka.  Pealelõunasel ajal, kui kirikutrall on lõppenud hakkavad saabuma uhkelt ehitud keenialased, et koos perega lõunat süüa.Kohati meenutab kogu see krempel mõnda halva stsenaariumiga odavat Hollywoodi filmi. Kõigil on seljas oma parimad hilbud ja selliseid rääbakotte nagu meil siin külas ei lasta väravast kaugemale. Nojah eks üks korralik lõunasöök hotellis neljale maksab ka umbes 2000 KES ringis. Meie külakeses võib tihtipeale kohata ka selliseid tüüpe kelle seljas olev riideriba ka suurema ettekujutuse puhul ei meenuta midagi, millele võiks kehakatte nimetuse anda.

Üldiselt on Keenia ja üleüldse Aafrika ühiskonnad väga patriarhaalsed. Seda näeb kas või juba sellestki, kuidas on jaotatud meeste ja naiste tegevused ühiskonnas. Samas kindlasti suurtes linnades on olukord parem aga ma ikkagi räägin meie omast Shaindast. Ei mingit võrdsust. Naine räägib siis ja avaldab oma arvamust kui kana kuseb !!! Samas on naised palju algatusvõimelisemad ning vastustustundlikumad. Kohalikul turul on müüjateks naised, mehed lihtsalt passivad niisama. Keenialaste üheks harukordseks omaduseks on ka lihtsalt istuda ühe koha peal ilma midagi tegema ja seda tunde. Üldse on meeste osakaal arvuliselt väiksem, sest paljud on surnud( HIV ja AIDS) või joomatülide käigus teise ilma saadetud. Seda meestekesksust näitab kas või seegi kuidas suhtutakse üksikusse naisesse,kes liigub omapäi. Teine suhtumine on siis, kui naisel on meessoost saatja. Ära jäävad igasugused kahemõttelised komplimendid ja kutsumised. Valge naine on selles suhtes veel eriti tähelepanu all.

See piirkond, kus meie asume on, siin on kõige kõrgem HIV protsent elanikkonnas. 

Viis päeva oli täiesti taluatv ilm,palav küll, aga ilma sajuta. Nüüd siis kallab juba viiendat tundi jutti ning peaks vist hakkama Noa laeva ehitama.

Nüüd siis oli võimalus ka valges trenni teha ja näha näost näkku omi trennikaaslaseid. Mina ei tea, minul oli ikka pooletunniga võhm väljas ja tatt ripakil aga kohalikud panid vapralt tund aega jutti. Igatahes kummutasin enda jaoks ka ühe müüdi, sest arvasin, et kõik mustanahalised võivad oma perset sheikida nii nagu tahavad ning neil on ideaalne rütmitunnetus, Aga võta näpust mõnele trennitüübile oli küll vanaise puujalaga kõrva peale astunud ning minu rütmitunnetus oli igati parem. Igatahes otsustasin ma oma trennikoormust suurendada kahele korrale nädalas.