Lapsed on elu õied.

Keenias kõlab selline lause üsna marginaalselt. Ei saa väita, et keenialased ei armastaks oma lapsi, aga siin on sellel armastusel hoopis teine tähendus ja väljund. Kui Eestis enamalt jaolt lapsi kasvatakse ja hoitakse vati sees, siis siin on hoopis teised kriteeriumid, et lapsest kasvaks normaalne ühiskonnaliige. Laps peab hakkama varakult enda eest seisma. Kindlasti on suurlinnades ka juurdunud euroopalikud kasvatuse põhimõtted, kuid ma lähtun ikkagi sellest, mida ma siin näen ja kogen. Olen oma varasemates blogides kirjutanud üsna põgusalt lastest ja nende kasvatamisest. Mul on hea vaatlus materjal olemas,kuna naabrinaisel on kokku 4 last. Kaks üsna pisikesed, kes käivad algkoolis ning kaks suuremat, kellest üks käib arvatavasti kas kolldezis või ülikoolis ja teine gümnaasiumis. Selle aja peale kui meie üles ärkame umbes 7.30(mis on kohalikus mõistes hilja), siis naabrilapsed on juba ammu üleval ja pesevad pesu. Olgu lisatud, et pesumasin puudub ning kõike pestakse käsitsi. Pesu pestud, siis on nõude  pesu käsil ja seejärel koristamine. Nõnda kordub selline rutiin päevast päeva. Ma pole näinud sellist asja nagu mängimine või kui, üsna minimaalselt. Õhtul läheb vara pimedaks ning siis kolitakse ära tuppa. Magama minnakse ka tavaliselt üsna varakult. Kui meie tiksume üleval ümbes keskööni, siis kohalikud keeravad sellel ajal juba ammu rahulikult teist külge. Kui Eestis tehakse kampaaniad, et ära löö last, vaid räägi temaga, siis siin on vastupidi. Alul peksa ja kui aega üle jääb siis räägi. Muidugi on ka erandeid. Kui esimene kord aru ei saa, kui oled tappa andnud, siis anna veel Lõpuks jõuab kohale. Karm reaalsus nagu öeldakse! 

Lapsed on siin pigem projekt oma vanaduse kindlustamiseks, mis on ka arusaadav, aga kas seda peab tegema peksuga on iseasi. Mõnikord võibolla kulub mõni hele laks ka ära.

Füüsiline karistamine on üks asi, aga hoopis tihedamalt kohtab ka seelliseid olukordi, mida kaine mõistus tõrgub uskumast.

Hiljaaegu suri  kolmest lapsest üks laps siin nälga, sest ema on ammu jalga lasknud ning kasvatab neid ainult isa, kes aga armastas ka napsuklaasi kummutada. Ühe jätkuva joomatuuri käigus “unustas” isa lapsed lihtsalt pikemaks ajaks ilma söömata koju. Ning kõige väiksem ja noorem surigi alatoitumise tagajärjel. Tihti juhtub ka seda, et ema annab oma lapse hoida mõnele naabrinaisele või oma vanematele, et korraks on vaja ära käia. See korraks on mõnel puhul veninud juba rohkem kui kümneks aastaks. See on konkreetne näide ühest kohalikust poisist, keda kasvatab ema endine töökaaslane. Ema lihtsalt läks korraks kuhugi on seal juba neliteist aastat. Keegi ei tea kas ta on elus või surnud. Pois on muideks üsna tubli ja asjalik. Käib meil kontoris arvutimänge mängimas ning tasuks selle eest aitab koristada ja hoiab ja teistel tüüpidel silma peal. Või olukord, mida ma krjeldasin ka varem, kui naine abiellub uuesti. Juhtub, et sellises olukorras jäetakse lapsed oma vanemate hoolde või siis lihtsalt “unustatakse” maha. Lapsi ei taheta uude suhtesse kaasa võtta, sest see võib häirida tulevast abikaasat ning uued lapsed sünnivad ju nagunii. Hiljaaegu tuli meile kontorisse laps, kes polnud kaks päeva söönud, sest ta elab vanaemaga, kes on voodihaige. Kohale tuli ta naaberkülast, mis on umbes 10 km kaugusel. Väitis see tüdruk ise, et käib 6ndas klassi, aga välja nägi küll pigem selline kes on 3-4 klass. 

Samas on siin ka olemas teine variant, kus kogukond hoolitseb ja võtab kasvatada orvuks jäänud lapse. Ma ei taha olla küll küüniline, aga mulle tundub see pigem sellise omakasupüüdliku trikina, et kasutada tasuta tööjõudu. Kuigi kas samas oleks parem, et see laps sureks nälga või hakkaks oma keha müüma. Lapsprostituute  on üsna palju ning ka perverte samal hulgal. Üleüldse on prostitutsioon Keenias laialt levinud ja seda isegi meie külas.