Mitte ainult head.

Mõtlesin, et vahelduseks kirjutan ka negatiivsetsest kogemustest ja olukordadest. Oo jaa, neid jagub siia üksjagu. Õnneks pole kõik seotud mzungudega vaid on üleüldse mõned tähelepanekud kohalikust ja kohalike elust, mida ma olen siin kuulnud või ise märganud.

Esimene asi on muidugi petmine, sest kohalike peas on selline arusaam,kui on valge tuleb teda kohe tüssata. Nende arust on kõik valged rikkad ning peavad oma rahanatukest jagama,olgu see siis vabatahtlikult või väikese pettusega.

Oleme Kaiega harjunud ikka lõunat käima söömas kohalikes “pubides ja restoranides” :) Ikka tahaks ju päeval midagi sooja näksida. Meie üks lemmikkoht on kohe kontori vastas asuv friikate koht, kus siiani oleme kokku einestanud 3x. Esimene kord olid hind üsna ok,järgmine kord oli juba natuke kallim ja kolmas kord veel kallim. Siis viskas üle. Samas ega see 50 senti mind ei tapa, aga kysimus on põhimõttes. Teine koht kus oleme käinud pakub chapatit ja ube ning selline ports maksab 40KESi. Igatpidi OK. Samas kui me läksime Estheriga sinna sööma, siis langes kohe hind 30KESini. Esther on kohalik ning meie projekti siinpoolne kordinaator. Eks neid selliseid pisikesi tüssamis tuleb ette, aga üldiselt ma ei viitsi ennast vaevata selliste asjdega. Siinkohal tahaks tsiteerida klassikuid ja ma ütlen alati, et lase vabaks. Aga kui nad liiga ülbeks lähevad ja mul ikka kopa ette visakb siis sõiman serbo-horvaadi keeles nad läbi ja vaatame, kes siis kunn on :) Need on sellised pisiasjad,millest tegelikult püüan üle olla.

Ühel päeval jäime Kakamegast tulekuga natuke hilisemaks ja matatu väljus siis kui väljas oli juba pime. Üldiselt matatud lõpetavad sõitmise kuskil 7 ajal, sest hiljem on see üsna ohtlik. Täna sain ka mina sellest aru. Esiteks kõik sõidavad kaugtuledega ja suva et see vastutulevat juhti pimestab,mul pohhui peaasi et endal hea on. Kui mujal maailmas on oluline kanda helkurit või midagi mis pimedas helendab, siis siin pole seda kellelgi. Maanteäär on täis koju ruttvaid inimesi,naisi,lapsi,noori, vanu. Ja neid märkab alle siis kui sa oled mõne sammu kaugusel. Mõned kõnnivad õigel teepoole mõned seal kus meeldib. See on jalakäijatega nii. Lisaks on veel jalgratturid,kes siis vänderdavad oma ajast ja arust trandulettidega kõikjal. Mis te arvate kas mõnel on ka tule moodi asi, oh ei. Ilmselt on see eluhinnast kallim ja pole tarvis muretseda.Kuigi jah ausalt pean tunnistam, et paar jalgratturit siiski olid,kes seda kasutasid. Vaadates neid kõiki jalgsi liikujaid ja teedel vänderdajid, siis oli tunne nagi oleks sattunud enesetapjate klubi keskele. Võidab see, kes jääb kõige kiiremini mõne auto alla. Siin lähedal külas sai just üks koolipoiss nädal tagasi niimoodi surma.Ta läks hommikul kooli ja tast sõitis üle suhruroo traktor. Traktoril ei põlenud esituled ning nii see õnnetus juhtuski. Valgeks läheb siin seitsme ajal,aga kui on pikem tee kooli minna siis alustavad lapsed seda üsna vara ja pimedas.

Valetamine on keenialstel veres. Eriti siis kui sa tahad mingit konkreetset vastust. Pole probleemi saad selle, aga lihtsalt vale tuleb neil nii kergelt üle huulte. 

1. vahemärkus: Tänasest olen ma kohalike jaoks JOHN, see on see klishee, et kõik valged on ameeriklased ning nende nimed on Johnid :) John lase vesi välja, loll autol !

Valetamise alla käivad ka igasusgused vabandused,mida tuleb nagu Vändrast saelaudu. Tavaliselt nad vastavad täiesti umbmääraselt stiilis : “Kak nebo goluboe.” Aga no ütlen ausalt,ei viitsi stressata. Tuleb niikaua peale käia kuni tuleb mingi konkreetne vastus.

Liskas valetamisel armastavad keenialased ka kuulujutte. Ma ei tahaks küll üldistada, aga siin külas vähemalt. Alati kui tuleb uus mzungu on ta varsti pandud kohalike kuulujuttude sisse ja välja sealt enam ei saa.

Liskas on siin ka selliseid lugusid, mille toimumist terve inimese mõistus tõrgub uskumast. No näiteks kui naine abiellub uuesti, siis tavaline on see, et lapsed jäetakse saatusehoolde. Hea, kui neil on olemas keegi kes võtab nende kasvatamise endale. Enamalt jaolt on need siis vanavanemad. Juhul kui lapsed võetaksegi uude abiellu kaasa, siis on tavaline et kasuisa neid peksab või on teada juhtumid kus on toimunud seksuaalset ärakasutamist. 

See on vaid pisike osa sellest, mis siin tegelikult on toimub. Päris äärmuslikkeja koledaid lugusid ei hakka kirja panema. Kes tõesti tahab Keeniast ja siinsetest inimestest rohkem teada saada, siis soovitan lugeda kolme raamatut:

Janika Tamm- Minu Keenia

Corinne Hoffmann- Valge masai

Mirjam Link- Kolm aastata kolmkümmend kolm.

Tegelikult ega esmasel lugemistel need asjad eriti ära ei ühendu. Olen neid kõiki raamatuid lugenud enne ja pärast siia tulekut. Ütlen ausalt, et ega Eestis lugedes jäid paljud asjad arusaamatuks Olles ise nüüd nende inimeste ja olukordade keskel saan aru et ega läbi raamatu on ikkagi raske mõista isegi kui su ettekujutusvõime ja fantaasia on laia lennuga.

2.vähemärkus: Lõpuks on meil elekter tagasi peale kahe poole päevast eemalolekut :) Aga nagu ikka heade asjadega saavad nad kord jälle otsa, nii ka elektriga.