Kultuuride erinevus.

Viimastel päevadel on mind vaevanud kohutav unekas. Kogu aeg tahaks magada, ei tea, kas see on seotud selle vihmaperioodiga või on mind hammaustanud tsetsekärbes, kes siis suuremal hulgal unerohtu mu ihusse on puistanud. Jätkuvalt sajab, küll seda õnneks päeva teises pooles ja võibolla see ongi selle unisuse põhjus. 

Täna,kui Kaiega kõlava nimega hotellis lõunat käisime söömas, siis sattus meie teel paar purjus tüüpi. Üks oli kohe nii heldinud, et näe mzungud. Et küll temale ikka mzungud meeldivad ja Nairobis ta nägi neid ka,aga et siin omapisikeses külas-oh üllatust( pisike on see Keenia mõistes 30000 elanikku :) ).

Ükskord kui sõitsin matatuga Kakamegasse, siis mingi tüüp suhtles minuga täitsa vabalt omas keeles nii, et meil jätkus juttu kohe kauemaks. Mina kohalikku keelt ei oska ja ka mitte suhaiili keelt,aga mingid sõnad olid inglise keels nii et kõik toimis. Tihtipeale on keenialased väga suhtlemisaldid. Aga tihti peale piirdub vestlus kas mõne viisakus valjendi vahetamisega(pikapeale on see üsan tüütuks muutunud) või siis raha küsimisega ja seda eriti laste puhul. Seda raha küsimist tuleb meie külas siin vähem ette, sest ollakse meiega juba harjunud ja nad teavad, et niisama lihtsalt me oma rahakoti raudasid ei ava. 

Tüpaazide konsentratsioon meie külas on ka hämmastav. Põhiliseks liikumistrajektooriks on kodu -kontor-kodu. Kogu elu on koondudnu maanteeäärde, mis ühendab Kakamegat Mumiasega. Siin on puuviljamüüjate letid,kalapraadijad, kohalikud ärid,postkontor.apteek jne.  Ühesõnaga peatänav ja elu tuiksoon. See teekond on üsna lühike kuskil 10 min. jalutada. JA selle aja jooksul kohtab nii mõndagi lahedat kuju. Mulle meeldib kuidas keenia naised hoolitsevad enda eest. Eriti siis kui on turupäev. Suurem turg on kaks korda nädalas,kolmapäev ja laupäev. Siis pannakse paremad riided selga ja tullakse küla ainukesele peatänavale patseerima. Naised on ennast ikka korralikult üles löönud. Uhked soengud ja veel uhkemad riided ning jalanõud. Keenia naine ei tule kunagi kodunt välja triikimata riietega, ennem tulgu või veeuputus. Liskas veel keenia naiste soengud mis on vaatamisväärsus omaette. Teadupärast on neegrite juuksed väga traatjad ning kasvavad heal juhul ainult õlgadeni Selleks, et saada pikki juukseid ostetakse siis erinevaid juuksepikendusi,mis siis pähe liimitakse(no nii see päris ei ole ,aga mina ütlen et kleebivad endale juuksed pähe). Tegelikult on kõik see juustevärk üks petukaup. Ja nüüd ma olen juba aru saanud,kellel on oma juuksed ja kelle pähe liimitud. Esimestel päevadel vaatasin, et mis neil vanematel provvadel on nii ühtemoodi imeliku fasongiga soengud, aga saladus tuli üsna ruttu ilmsiks. Sama asja kasutavad ka mehed. Tegelikult on mustadel kadestamisväärselt ilus peakuju. Muideks koolilastel pole valejuuksed lubatud,või siiski-erakoolides on. On näiteks tead ka juhtumeid, kus neil kellel pole ersatsi peas neid teised narrivad. Nii et koolikiusamist on ka siin.

Kui rääkida üldse keenia lastest siis keenia lasped armastavad tööd teha. Kui Pipi rääkis, et valged lapsed lähevad peast segi kui nad ei saa 2x2 õppida, siis keenia laste puhul on see töö tegemine. Tegelikult on see natuke liialdatud. Lihtsamalt öeldes peavad lapsed siin tegema kõike. Ei ole nii et chillime ja hängime niisama. Üsna varakult peavad lapsed hakkama enda eest seisma ja kodused toimetused on paljuski laste teha. Meie naabrimutt, kellel on kolm last just selle põhimõtte järgi toimibgi. Kõige vane tütar käib keskoolis ja kas väiksemat on algkoolis. Kõik kodused toimetused on laste kanda. Pesu pesemine, koristamine, nõude pesemine ja ei ole sellist asja, et ei tee või ei taha. Siis hakkavad kohe heledad laksud käima ja ikka tehakse. Pole sellist õpitud abitust, et ei saada millegiga hakkama. Nendes peredes kus on olemas oma maalapp või kariloomad, siis tavaliselt lapsed hoolitsevad selle eest, et asi toimiks.

Vahemärkusena olgu öeldud, et täna oli mu reisikaaslaseks kaks kana.

Mida teevad mehed siis kui naised teevad tööd. Mehed on ilusad. Tegelikkus näeb välja selline et osad mehed kogunevad peatänavaäärde, kuhu on püsti pandud puust sara ning istuvad ja arutavad seal maailma asju. Niikaua kui pimedaks läheb. Ja uskuge või mitte ,peale seda kui nad on seal päev läbi maailma paremkas muutund läbi oma juttude ongi maailm parem paik.