Teel ja mujal.

Juba mitmendat päeva on sitt ilm. Sajab ja on pilves.  Aga meie kohalikud eestlased oleme sellega harjunud ja ei nuta.Ühel õhtul oli selline äike, et püksid hakkasid maisijahu sõeluma. Ja sadas terve öö ning hommiku veel takkaotsa. Nagu ma olen kirjutanud siis vihmahood on siin tõeliselt karmid. Ei kuule isegi kui naabrinaine lapsi peksab.. Täielik stiihia. Kui müristab , siis on taevas nii valge nagu oleks põlema pandud miljon lampi. Kohalikud ise ka ütlevad, et praegune vihmaperiood on üsna karm ja valitsus on andud kohalikele omavalitsustele üsna suuri summasid, et ära hoida inimohvreid ja muid katastroofe kui peaks sellised vihmaperioodid jätkuma. Ennustatakse et sajab veel ka detsembris ning prognoos on üsna nutune. Terve aasta kõige suurem sademete hulk. Samas on ka selliseid päevi, kus päike kõrvetab otse lagipähe ning kuumakraade on varjus üle 30. Selline oli näiteks möödunud pühapäev, kui me Kaiega külastasime  ümbruskonna koolide lapsi, kes on Mondo toetusgrupis ning saavad Eesti sponsorite abiga kooliharidust omandada. Need koolid kõik on kaugemal ja seetõttu kasutasime liiklemiseks boda-bodat ehk siis mototaksot.  Lapsed olid kutsud kokku kohalike naisgruppide juhtide juurde.  Üldiselt on mul siin igapäev palju avastamist ja imestamist,aga seda heas mõttes. Nagu ma olen juba varasemates postitustesmaininud, et külas olles pakutakse alati süüa või siis vähemalt teed. Seekord siis pakuti meile kakaod ja keedumuna. Iseenesest üsna originaalne ning seda ideed ma hakkan heameelega eestis juurutama. Ei mingit kohvi ega võileibu. Käia oli vaja üsna mitmes kohas ning külad asusid üsna kaugel Shiandast. Viimane koht,kust me motikaga tagasi sõitsime oli Eesti mõistes ikka karuperses. Teekond koju kestis rohkem kui pool tundi. Ja see polnud mitte sõit mööda asfalteed vaid külavaheteel. Kui keegi kujutab ette millised on Keenias külavaheteed ja eriti praegu vihmaperioodil,siis on hästi.Vihmaajal on need teed enamaltjaolt läbimatud ning tõesti ainukeseks edasiliikumiseks on oma isiklik kondimootor. Liskas sellele raputas see korralikult sisikonna ka läbi. Pärast seda pisikest motoseiklust ei erinenugi me enam nii väga kohalikest sest meie katmata kehaosad olid kaetud ühtlase punase tolmuga.

Vaatamata sellele, et sõit oli üsna vaevarikas juhtus ka ikka naljakaid asju. Mõnes külas laste näod vajusid nii pikaks mzungsid nähes et hakkas lausa hirm ,ega nad nüüd  ometi halvatud ole. Paljudes kohtades saatis meid ka kisakoor. Muidugi me saime aru, sest kaks mzungut kahel boda bodal on mõnes külas terve aasta kultuurisündmus ning seda lugu hakatakse edasi pärandma põlvest põlve, kuni ta omandab hoomamatud mõõtmed ja kõlapinna. Üleüldse kui rääkida valgetest, siis neid on siin üsna palju. Eriti Kakamegas. Samas kui uskuda Lonely Planet’i infot, siis see on üks mõttetu linn, mis mulle mingil põhusel tundub kodune. Saab vähemalt korraks rutiinist välja.

Õmblemine on käima läinud täie rauaga. Kahjuks kvaliteet pole kõige parem, aga “õmblusmemmed “õpivad kiiresti ning varsti on nad oma oskustega nagu vanad kalad.

Praeguseks on valmis umbes pooled kleidid. Üks harjumatu asi on see, et nad ei kasuta siin overlokki,vaid õmblevad lihtsalt detailid omavahel kokku. Servad jäävad hargnema.

Alguses oli raskusi arusaamisega kui palju on 1 cm ja ikka nad õmblesid laiemalt.Aga kui nad olid paar korda harutanud ja nutnud, siis hakkasid õigesti tegema. Ja nüüd lasevad juba nagu “vanad mehed”. 

Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis järgmine nädal ootavad meid poiste pluusid ning see järel lühikesed püksid. Lõpuks saime ka overloki tööle ning nüüd ootab “memmesid “ees karm koolitus overloki kasutamise kohta. Nagu öeldakse Keenias, siis higi, verd ja pisaraid pole kunagi küllalt. Tsiteerides Keenia vanasõna, siis ega ilma pisarateta tule  ka armastust  töö vastu. 

Oleme Kaiega pälvinud ka kohaliku chipsimüüja poolehoiu, kes kinkis meile kummalegi pool liitrit pudelivett lisades, et me oleme nende parimad kliendid. Jah, olgu öeldud, et see kohalik lõunasöök-taldrikutäis chipse ketshupiga ja cocaga maksab 100 shillingit. Sööme seda iga päev lõunaks. Ja nii nad tapsid Ferdinandi :)

Paar päeva tagasi hakkasid Kakamega Ülikoolis rahutused, mille käigus sai ka üks õliõpilane surma. Põhjuse selleks andis üks arst, kelle süü läbi suri üks tüdruk. Üliõpilased läksid arstilt polikliinikusse aru pärima ning siis vallanduski massipsühoos. Kohale kutsuti politsei ning üks üliõpilane suri, kui politsei hakkas meeleavaldajaid laiali ajama. Peale seda intsidenti on ülikool juba paar päeva suletud. 

Seni kuni inimene suudab iseenast veel üllatada pole kõik siin maailmas veel kadunud. Asi nimelt selles, et hakkasin käima korra nädalas body pumpi trennis. Ise ka imestan. Aga mitte see pole kõige tähtsam vaid ikka see millistes tingimustes meie treening toimus.Nagu ikka juba kombeks olid elektril meiega omad plaanid  ja vahetult enne tööpäeva lõppu ta lasi jalga. Õnneks olid tööasjad selleks korraks ühel pool ning jäi lootus, et Mumiases on kõik korras. Aga oh ei!!! Ka Mumiase elekter tegi omi asju. Keenias ei jää kunagi mitte midagi toimumata, eriti selle pärast et elektrit pole. Trenni jõudes oli juba pime võiks öelda.  Kaheksa inimest trotisid pimedust ning treenisd omi lihaseid. Treeninsaali valgustas üksildane küünal, mille võbelev leek tahtis meie pekkide tuultes pidevalt kustuda. See mida treener tegi oli ainult aimatav ning,et meid oli vähe kohal sii saime ennast nii positsioneerida, et mitte kellegile jalaga või käega äiata. Olgu öeldudt, et treeningsaal on jaoataud pooleks: ühel pool on igasugu trenazööre ning teinepool kuulus meie valdusesse. Samal ajal trimmisid ka kohalikud jõujunnid omi kehi vormi. :)  Minu arust võiks siit välja arendada uue teenuse Euroopa jaoks. On ju olemas igasugu pimekohtingud ja pimeda söömised, miks siis mitte hakata tegema pimedas trenni või parimasl juhul küünlavalgel. Muusikaliseks kujunduseks võiks ainult kasutada treeneri häält kes kähiseva häälega loeb rütmi. Igatahes oli see meeli avaav kogemus ning järgmine kord trenni minnes loodan, et juhtub sama. Lõpetuseks lisan keenia vanasõna, mis ütleb et kunagi pole liiga pime, et midagi võiks tegemata jääda! Elekter on nõrkadele :)