Mzungud tegid tünga:

Nüüd on asjalood niikaugele läinud, et käisime koolivormide jaoks kangaid ostmas Bungomas. Bungoma on meie kodunt umbes natuke üle tunni matatuga. Startisime normaalsel ajal, kell 9.00.

Olin ennast valmis pannud umbes kahetunniseks sõiduks, aga õnneks piirdus asi  tunniajase bussisveetmisega. Mumiasest saime normaalse bussi peale,aga see topitakse samamoodi täis. Kahe pingirea vahele pannakse veel plangutükid ning sinna omakorda veel kaks inimest. Topitakse samamoodi täis,nagu meri pungil täis kalu.

Bungoma on natuke suurem kui Kakamega ja seda on ka kohe tunda. Palju on erinevaid supermarketeid ja ka üsna suur turg. 

Kangapoes läks üsna kaua aega,sest osasid kangaid käidi toomas teistest poodidest, mida neil ei olnud. Kangapoe omanik pärast ütles, et mzungud on kavalad,sest meil oli Esther kaasas. Kui poleks olnud oleks nad meile vähemalt 100 eurot otsa keevitanud arvele- Aga said hoopis ise tünga. Kui kohalik on kaasas, siis tünga ei saa teha. Ja samas kangaste hinnad on enam vähem ühesugused igalpool.

Teinekord sai kohalik meilt tünga kui hakkasime kodupoole sõitma. Siin käib igakliendi pärast ilge rabelemine. Ükskord Kakamegast kodupoole tulles taheti mind vägisi toppida Kisumu poole minevasse bussi. Bungoma matatu peatuses oli meil kohe kärbseparv ümber,kes hakkasid meid igaüks oma bussi poole tirima. Õnneks oli koju sõitev matatu kohe ees ja ka üsna täis. Meie suur kangakott laaditi katusele. Samal ajal need tüübid,kes meie kotte katusel laadisid ja juht vestlesid omavahel, et mzungude käest võtame 500KESi kuigi üks ots maksab 100. Seda kuulis Esther ja ütles, et mzungud maksavd sampalju kui teisedki . Selle peale venis vennikese alumine mokk nii töllakile et terve tee ei saanud ta seda kord. Kuna aga matatau oli nii täis siis karistuseks höörus ta ennast pool teed Estheri vastu.See oli nagu karistus temale tünga tegemise eest.

Eile oli Estheri sünniipäev ja otsustasime seda tähistada natuke. Kõigepealt pakkus Esther meile omas kodus kohalikku toitu. See on nagu meie mõistes pilaff, aga teise nimega. Pärast läksime kohalikku Hollikasse, millel on väga kõlav ja pretensioonikas nimi: PRINCE PALACE RESORT. Üleüldse keenialased armastavad kõlavaid nimesid, näiteks Teel Shiandast Kakamegasse kohtab neid üsna palju. Minu lemmikuks on WORLD ILLUMINATION CENTRE. Ma küll ei tea mis seal sees tegutseb,aga arvan et kirik. See on tavaline plekist kuur umbes nagu meie mõistes oleks mingi laohoone.Tulles tagasi selle kohaliku hollika juurde siis jah, see on siin külas nagu mingi oaas:viisakas,puhas ja meie mõistes selline euroopalikele standartitele vastav Aga vaatamata reedeõhtule oli seal pelae meie veel umbes 10 inimest+teenindajad. enamus kliente olid mehed va. Esther ja Kaie ning paar teenindajat. Koht iseenesest on tõesti lahe ja suure potensiaaliga aga jah, mida pole on inimesed. Eks ta on kohalike mõistes üsna kallis. Tavaline Smirnoffi õudus plekkpurgis 300ml maksab 200 shillingit. See on üsna kallis siinses kontekstis. Ja maitseb ka nagu oleks purgi pesuvalgendit hinge alla keeranud. Aga tõeliselt mõnus oli istuda väljas,mängimas tempokad aafrika rütmid ning nautida sooja õhtut. Põhimõtelsiselt võiks seda võrrelda Tallinas Kalasadamas asuva kohvikuga, ainult et merevaade on puudu.

Nii mõnigi sõber ja tuttav on uurinud, et kas mul koduigatsust pole, siis vastan, et ei. Olen siin alles kuu aega olnud ja sellist tunnet pole veel olnud. Siin on soe ja päike. Ja mis vaanainimese kontidele ikka muud vaja.