AJAL ON MEIEGA OMAD PLAANID

Marokos ei ole päevi sellises loendavas tähenduses, nagu mina olen harjunud aega enda jaoks lahti mõtestama. Siin – ja eriti Essaouiras – on lihtsalt aeg. Aeg, mis kulgeb omasoodu ja allub ainult sellele, kuidas sa lased tal liikuda. Minu ajaarvamine on lihtne: saabumise ja lahkumise vaheline ruum. Pole tähtis, kas on esmaspäev või pühapäev. See on nagu üksainus pikk päev, kus vahepeal päike tõuseb ja siis jälle loojub. Mingit ajalist pressi ei ole. On vaid kulgemine.

Ma sain sellest eriti selgelt aru ühel õhtul, kui jalutasin enne päikeseloojangut mööda Essaouira randa. Aeg ei kiirustanud mind kuskile. Selline Marokole omane ajataju teeb mu meele alati kuidagi kergemaks ja vabamaks. Kindlasti elavad kohalikud oma rütmi ja kohustuste järgi, aga minu jaoks – turistina – kaotab see kõik tähenduse. Ma teen oma tavapäraseid  marokolikke asju, lihtsalt palju aeglasemas tempos.

Lõpuks on ka ilm hakanud käituma nii, nagu ma Marokost ootama olen harjunud: sinine taevas, päikesepaiste ja briis, mis aeg-ajalt kananaha ihule toob. Täitsa ausalt – meenutab keskmist Eesti suve. Varem pole ma Marokos nii hilisel talvel viibinud ja see teeb kogu kogemuse kuidagi teistsuguseks. Tavaliselt olen oma reisid sättinud novembrisse, kuusse, mil Maroko elu tundub mulle kõige loomulikum.

Mõned päevad tagasi, ühel tuulisel ja sombusel päeval, jalutasin sadama kandis ja sattusin täiesti juhuslikult kokku ühe oma Maroko sõbraga. Ta elas varem Essaouiras, kuid on nüüd kolinud tagasi vanemate juurde Agadiri lähistele. Sellised kohtumised on alati eriliselt toredad – Eestis juhtub seda tihti, aga Marokos on see pigem haruldus. Leppisime kokku, et järgmisel korral sõidan talle külla.

Minu igapäevane elu siin on lihtne ja stressivaba. Hommikusöök riadis, siis hea kohv ja viimastel päevadel juba edasi randa, et end laadida. Kohvi osas olen ma üsna valiv ja eelistan kohti, kus see on tõesti hea. Alles hiljuti avati Essaouiras restoran Ombu, mis teeb uksed lahti juba kell 8.30. Nimi pole juhuslik – restorani hoovis kasvab linna suurim ombu. See puu on pärit Lõuna-Ameerikast ja tuntud oma vastupidavuse poolest. Täpselt nagu Maroko ilmgi, mis võib olla seinast seina: Atlase mägedes sajab paksu lund, samal ajal kui rannikul paistab päike või möllab torm. Ombu hinnaklass on Eestile üsna lähedane, kuid toit ja teenindus on seda igati väärt.

Pärast päikese käes olemist veedan aega oma ööbimiskohas – kas lesin niisama, loen või panen mõtteid ja pilte mällu, et need hiljem kaasa võtta. Seekord jätsin raamatu koju, kuid kuulan hoopis Valerie Perrini „Lilledele värsket vett“, mille on sisse lugenud Anu Lamp. Perrini detailirohke ja sügav psühholoogia sobib Anu Lambi häälega imeliselt ning juba esimestest hetkedest alates hakkas mul silme ees jooksma film. Raamatus on ka palju viiteid kaasaegsele muusikale ja Spotify’s on lausa eraldi playlist – paraku siin regioonis pole ma seda veel kuulata saanud.

Ühel õhtul sattusin Apple TV-s filmi All of You peale. Selle meeleolu haakus kummaliselt hästi Perrini raamatuga. Mõlemas on suhted, mis ei ehita, vaid lõhuvad – aeglaselt ja seestpoolt, nagu nähtamatu olend.

Ja nii need päevad siin mööduvadki. Vaikselt, märkamatult, kuni ühel hetkel hakkab lähenema ärasõidupäev. Ühest reaalsusest teise üleminek saab kindlasti olema konarlik, aga ma tean, et kui kohe töösse sukelduda, elab selle aja üle. Ja siis… saab hakata planeerima uut põgenemist Maroko aega.

Ombu pakub varju nii päikese kui ka tuule eest.

Mõnikord ongi see kõik, mida vaja.

UUESTISÜND MAROKO MOODI.

Alustama peaksin sellest, et ilmad on seekord siin täiesti pekkis. Õhutemperatuur on iseenesest okei, aga sajab. Ja ütlen ausalt – minu Marokos käimiste ajal on see esimene kord, kus vihma tuleb praktiliselt iga päev. Eelmisel aastal, kui olin Rabatis, sain ka väikese vihmasutsaka, aga see oli pigem kerge ehmatus keset palavat päeva. Nüüd on aga lood üsna hullud.

Kohalikke uudiseid lugedes on olukord juba katastroofi mõõtmeid võtmas. Siit Essaouirast umbes paaritunnise autosõidu kaugusel asub rannikulinn Safi, mis jäi paar ööd tagasi tormide ja üleujutuste meelevalda. Hukkunute arv on juba ligi nelikümmend, rääkimata tohutust majanduslikust kahjust. Essaouiras õnneks nii hull ei ole, aga ilm on kapriisne: sajab, siis paistab päike ja siis jälle sajab. Õnneks on soe, kuigi niiske.

Aga tulles tagasi igapäevaste tegevuste juurde – naudin siinset vaibi täiel rinnal. Olen teinud oma meesteasju: käinud hammamis, ajanud habet ning lihtsalt linna peal jalutanud. Vahelduseks ka natuke lugemist ja mõned kiired visandid kohalikust eluolust.

Hammam on muidugi see, millest ma ei saa ega suuda üle ega ümber minna – see on asi, mida peab kogema. Hammami kohta võiks kirjutada pikki traktaate või lausa oode. Essaouiras on neid palju ning leidub ka SPA-tüüpi hammame, mis on suunatud eelkõige turistidele. Tõeliselt hea kogemuse saamiseks tuleb aga minna sinna, kus käivad kohalikud. See on palju autentsem ning hoolimata keelebarjäärist saab ka kohalikega juttu ajada.

Kui varasemalt olen kasutanud Medinas asuvate hammami teenust siis seekord leidsin koha, mis jääb veidi eemale. Tegemist on suure ja puhta saunaga, kus vaatamata päevasele ajale on rahvast piisavalt. Hammami pilet maksab 15 kohalikku dirhamit, aga soovi korral saab juurde osta vajalikud vahendid ja pesija – kokku 160 dirhamit ehk umbes 16 eurot. Sinu ainus ülesanne on lebada soojal kivipõrandal ja lülitada ajutegevus täielikult välja.

Kohalikus kultuuris kutsutakse pesijaid kessal või tayab – see on inimene, kes sind jõuliselt peseb ja koorib. Ja koorimise all mõeldakse siin seda, et sult kooritakse maha seitse musta nahka. Pole ime, et öeldakse: pärast hammami külastust on tunne nagu oleks uuesti sündinud. Meeste ja naiste pesijad on loomulikult eraldi ning üks huvitav erinevus meie saunaga võrreldes on see, et aluspesu tuleb jalga jätta. Eelistatult bokserid – mitte mingid stringid või muud vaevu genitaale katvad ribad. Pärast hammami on tunne, nagu oleks puhastatud nii keha kui ka vaim.

Käin alati ka kohaliku habemeajajaga. Tavaliselt lasen habemel kasvada kolm-neli päeva, et oleks mida maha võtta. Essaouiras on mul juba oma tüüp, kelle juurde alati lähen. Kui kodus käib habemeajamine kiirelt siuh-siuh, siis siin on see terve rituaal, mis kestab üle poole tunni. Lõug ja põsed kraabitakse nii puhtaks, et jääb tunne – näopiirkonnas ei kasva enam kunagi karvu.

Marokos on meeste juuksurisalong pigem sotsiaalne klubi ning mehi, kes seda tööd teevad, kutsutakse hallaq. Minu hallaq on seda ametit pidanud pikka aega. Tal on suur pere: neli last – kolm poissi ja üks tüdruk. Naine on kodune ja hoolitseb majapidamise eest. Ühesõnaga: kui satute Marokosse, soovitan soojalt kasutada hallaqi teenuseid.

Ja nii need päevad mööduvadki – märkamatult on hommikust saanud õhtu. Tavaliselt veedan tunni või paar oma lemmikkohas, LA MAMAsse, kus naudin Maroko viskit ja kuulan kohalike esituses erinevat muusikat. Ja olgu täpsustatud: Maroko viski ei ole alkohol, vaid kohalik traditsiooniline piparmünditee.

Fotol mina peale uuesti sündi:)

MINUST ON SAANUD VANA HIPI

Pärast YSL-i muuseumi külastust seadsime sammud MACAALI, Aafrika kaasaegse kunsti muuseumi, mis asub linna servas. Kuigi muuseum on tegutsenud juba pea kümme aastat, kuulsin ma sellest alles hiljuti. Pean ütlema, et pärast Majorelle’i aedade külastamist mõjus MACAAL kui sõõm värsket õhku läppunud linnakäras. Näitus ise on väga hea ning annab sisuka ülevaate Aafrika kaasaegsest kunstist. Oma töid eksponeerivad loojad on pärit Aafrika eri riikidest ja kogukondadest üle maailma. Põhiteemadeks on Aafrika inimese identiteet, ajalugu ja tänapäev laiemalt. Erinevad kunstilised tehnikad ja materjalid annavad näitusele rahvusvahelise ja mitmekihilise ilme. See mõjub kui dialoog erinevate maailmade vahel, sest tavapäraselt oleme harjunud nägema kaasaegset kunsti peamiselt Lääne kultuuriruumis looduna. MACAALi näitus laiendab seda arusaama ning sunnib avardama piire kaasaegse kunsti globaalsete ilmingute mõtestamisel.

Pärastlõunal sai linnas ringi uidatud. Juhuslikult kohtusime kahe kohaliku mehega, kes valmistavad vanadest rattakummidest ehteid. Need on nii filigraanselt vormistatud, et esmapilgul jääb mulje, nagu oleks tegu nahast esemetega. Üldse on siin olnud mitmeid selliseid põgusaid kohtumisi, mis panevad tundma, et maailm on justkui suur küla, kus inimesed elavad eri majades. Näiteks tekkis vestlus ühe poepidajaga, kes teadis Eestist pärit naist, kes peab Meknesis võõrastemaja. Kahjuks ei osanud ma seda kommenteerida, sest ei tea kuigi palju eestlasi, kes oleksid Marokos kanda kinnitanud – esialgu tuleb meelde vaid kolm-neli inimest.

Hiljem, kui olin kõhu täis söönud, hakkas minuga vestlema üks kohalik, kes uuris, mida minusugune „vana hipi“ Marrakechis teeb, sest tema arvates peaksin olema hoopis Essaouiras, kus on rahulikum ja elu saab mõnusalt chill’ilt võtta. Vastasin, et olengi teel sinna, kuid alles järgmisel päeval. Põhiküsimus, mis kohalikke vestluses huvitab, ongi see, kas olen Marokos esimest korda ja kuidas mulle see maa meeldib. Kui nad kuulevad, et olen siin juba viiendat korda, saavad nad kiiresti aru, et minuga pole mõtet jamada ning et oskan nende pealetükkivust läbi näha.

Marrakeshist lahkumise hommikul külastasin veel ka Bahia paleed, mida küll osaliselt restaureeritakse, kuid mis on suuremas osas külastajatele avatud. Bahia paleed peetakse üheks Marrakechi kaunimaks ajalooliseks rajatiseks. See ehitati 19. sajandi lõpus ning eriliseks teevad selle peened puidust nikerdused, kaunid mosaiigid ja avarad siseõued. Siin on oskuslikult ühendatud traditsioonilised Maroko käsitööoskused, mis sümboliseerivad võimu ja jõukust. Ajalooliselt on palee olnud suurvesiiri residents. Mina sattusin sinna hommikul enne kümmet, mis osutus parimaks ajaks – juba pool tundi hiljem oli koht paksult turiste täis ning igasugune rahulikkus kadunud. Sissepääs sellesse imelisse paika maksab 100 kohalikku rahaühikut.

Lõunast sai starditud Essaouira poole ning jäi vaid loota, et sombune ilm ei tule meiega Marrakeshist kaasa. Kuigi jah viimasel päeval tuli ka päike välja ning tratsiooniline Marrakeshi ilm näitas oma tõelist paelt. Essaouira võttis meid vastu särava päikesega, kuid ilm oli tuuline ja mõnusast briisist polnud jälgegi. See ei seganud mind siiski esimese asjana jalutamast linnamüüril ja nautimast mäslevat ookeani.

Üks foto ak Bahia palee laest, mis on väike osa sellest ilus, mida sealt leida võib.

KUIDAS MA KOHTASIN YSL VAIMU

Nende aastate jooksul, mil ma olen Marokos käinud, on seal tavaliselt olnud soe ja mõnusalt päikeseline ilm. Seekord aga on kõik vastupidi. Poolteist päeva on olnud pilvine ja olen saanud ka vihma – mis on minu jaoks esmakordne kogemus. Ilm on selline pisut sombune ja meenutab natukene meie keskmist suve. Ei ole külm ega soe, kuid ringi liikumiseks ning Marrakeši vaatamisväärsuste nautimiseks on see igati mõnus. Ja esimest korda naudin ma Marrakešis olemist tõeliselt, sest mulle isegi meeldib rahvarohkus ja pidev, katkematu inimeste vool.

Marrakesh on nagu aarete laegas, mis avaneb järk-järgult. Olles siin linnas lugematuid kordi ringi uitanud, avastan ma ikka ja jälle enda jaoks uusi kohti ning kohati on tunne, nagu oleksin siia linna saabunud alles esmakordselt. Neid pisikesi tänavaid, mis Medinas võivad viia mitte kuhugi ning lõppeda sama ootamatult, kui algavad, on siin mustmiljon.

Marrakeshi peaväljak üllatas mind seekord suurte ümberkorraldustega ning igal pool oli näha uute tänavakivide paigaldamist. See ei seganud aga inimesi osa saamast tavapärasest õhtusest melust, mida see koht alati pakub. Kuna päev oli pikk ja Tallinnast sai starditud juba natuke pärast kuut hommikul, võttis väsimus õige pea võimust ning sammud said seatud tagasi riadi. Kes veel ei tea, siis riad on tüüpiline Maroko elamu, mille keskel on avatud katusega siseõu ning toad paiknevad erinevatel korrustel. Minule sobib selline majutus väga hästi, sest see on tihtipeale soodsam ning reisil olles on põhimureks see, et saaks pesta, süüa ja kammida. Ja seda kõike siin pakutakse. Lisaks muidugi ka traditsioonilist Maroko hommikusööki, mis koosneb praemunast, erinevatest saiakestest, Maroko „viskist“ ehk piparmünditeest ning klaasist apelsinimahlast. Kõhu saab täis ja järgmise suurema lõunasöögini peab ilusti vastu.

Seekord otsustasin külastada ka YSL-i muuseumi ning Majorelle’i aedu. Majorelle’i aiad meenutavad pigem nõukogudeaegset järjekorras seismist, sest tung sinna on suur.  Aed ise on ilus, kuid see tung  võtab kogu selle nautimise mõnu ning tahaks sealt kiiremas korras jalga lasta. Liikuda tuleb põhiliselt üksteise sabas ning etteantud trajektoorilt kõrvale astuda ei ole lubatud. Sinu teekonda jälgivad valvsalt kohalikud silmapaarid, et sind vajaduse korral õigele rajale suunata. Iseenesest on see aed tore ja külastamist väärt. Berberi muuseum, mis samuti sinna kuulub, on aga pisike ja pime ruum ning kui tahta süveneda, siis selleks erilisi võimalusi pole – tagant tulijad pressivad peale ja valgust on nii vähe, et võimalik on vaid aimata seda rikkalikku pärandit, mida berberi kultuur pakub.

YSL-i nimi ei vaja inimestele tutvustamist, sest tegu on ühe mõjukama 20. sajandi moelooja ja visionääriga. Tema looming on nii rikkalik, et kui tsiteerida Köstrit „Kevadest“, siis läheb päike enne loojakarja, kui me sellega lõpule jõuame. Muuseum asub umbes 100 meetri kaugusel aedadest ning soovitav on pilet internetist ette osta, et vältida mõttetut järjekorras seismist. Vahepeal on toimunud ka ekspositsiooni muutus ning eraldi näitus on pühendatud YSL-ile ja tema koertele. Samuti on muudetud põhiekspositsiooni ning erinevalt eelmistest kordadest on seal nüüd pildistamine keelatud. Kindlasti soovitan külastada ka muuseumi kohvikut, kus saab tellida head kohvi ja maitsvat toitu, kuigi hinnad on Maroko kohta tavapärasest kõrgemad.

Tulles tagasi YSL-i juurde – ta on tõepoolest üks mõjukamaid moeloojaid, kelle loomingu järgijaid on maailmas tuhandeid, kui mitte rohkem. Termin „visionäär“ sobib tema iseloomustamiseks täiuslikult, sest ta ei loonud lihtsalt uusi rõivaid, vaid nägi ette ja kujundas ümber ühiskondlikke ning ärilisi struktuure, mille alusel mood tänaseni toimib. YSL-i elukaaslane ja äripartner on tema kohta tabavalt öelnud: „Coco Chanel vabastas naised, Yves Saint Laurent andis neile võimu.“

Edasi viis tee meid MACAAL-i, kaasaegse Aafrika kunsti muuseumisse, mis asub linnast väljas ja kuhu on kõige mugavam sõita taksoga. Takso leiab hõlpsasti tänavalt ning mõistlik on hind eelnevalt kokku leppida. Ühesõnaga – palju emotsioone ning püüan kõigest juba järjekorras rääkida oma järgmises postituses. Fotoks lisan meenutuse Majorelli aiast, kus ma kohtusin YSL vaimuga.

PÕGENEMINE REAALSUSEST

Istun Frankfurdi lennujaamas ja ootan oma lendu Marrakeshi. Varsti saan jälle põgeneda oma man cave’i — lõpuks ometi. Viimasest reisist on möödas kolm kuud, Marokost juba üle poole aasta. See on minu viies “põgenemine”. Juba septembris hakkasin päevi lugema: alguses kuid, siis nädalaid, lõpuks päevi. Viimased kümme päeva venisid nagu kaameli tatt ja tundus, et ärasõidupäev ei taha kuidagi kätte jõuda. Aga nüüd on jäänud ainult koera saba ületada ja viie tunni pärast naudin juba Maroko maitseid ja emotsioone.

Tegelikult tuli see põgenemine täpselt õigel ajal. Eestis hakkas kõik vaikselt närvidele käima — ilm, mis on hommikust õhtuni hall ja vajub sulle justkui kaela. Inimesed, kes räägivad liiga kõvasti või venivad poesabas nagu aegluubis. Tundsin, et kui veel natuke peale tuleb, siis plahvatan miljoniks killuks nagu visatud peegel. Isegi mu terapeudirollis koer ei suutnud enam neid emotsioone maandada.

Aga Marokos ootab mind kõik see, mis mu peas ja hinges korda loob. Esmalt korralik kõhutäis Maroko toitu. Esimesed päevad veedan Marrakeshis, rahulikult kohanedes. Plaanis on YSL-i muuseum ja MACAAL — viimasesse polegi varem jõudnud. Pärast paari päeva liigun edasi Essaouirasse, mis ongi minu päris man cave. Seal saan toimetada täpselt omas tempos: barberi juures habet ajada, hammamit nautida, juua oma igapäevast harira’t lemmikkohas. Võtsin kaasa ka joonistustarbed ja lubasin endale, et joonistan iga päev vähemalt midagi — või teen väikse visandi. Ka kolm lugemata Müürilehte on kaasas, rannas päikese ja briisi käes lugemiseks ideaalne kraam.

Praegu vist rohkem polegi. Eks näis, kuidas elu-olu kohapeal kulgeb.

PÖFF ON LÄBI, ELAGU PÖFF

Selleks korraks on PÖFF läbi ning kui tsiteerida klassikuid — sai nutta ja sai naerda, kuigi rohkem ikka naerda. Minu jaoks pani festivalile väärika punkti ehe briti huumoriga film LADY. Vaimukas, terane eneseiroonia, suurepärased näitlejatööd ning visuaalselt nauditavad interjöörid ja kostüümid — kõik see pani saali elama.

Lisaks õnnestus mul ära näha NULLKLUBI. Üks minu tänavustest lemmikutest, just oma visuaalse keele poolest. Samas on selles filmis minu jaoks kõik hea — näitlejatööst kuni tehnilise teostuseni. Teema ise on ajatu: manipuleerimine ja ärakasutamine pole kahjuks kunagi kadunud. Seda filmi vaadates kerkis mälusügavustest esile kunagi nähtud Belgia filmilavastaja Chantal Akermani linateos Jeanne Dielmann.

I SWEAR oli film, mis pani mind läbi pisarate naeratama ja kaasa elama. Silmad olid vahepeal lausa pidevalt märjad, sest lugu oli nii ehe ja eluline. Film põhineb tõsielusündmustel ning peategelaseks on Tourettes’ sündroomiga poiss, kellel haigus avaldus 80ndate alguses teismelisena. See, mida ta pidi läbi elama ja kuidas ta õppis toime tulema nii iseenda kui ümbritsevaga, oli kui üks pikk Kolgata tee. Ausalt öeldes sattusin filmi vaatama täiesti juhuslikult — plaan oli minna hoopis teist linateost vaatama, kuid piletid sellele filmile olid välja müüdud. Nii valisingi filmi, mis rääkis ühe teismelise poisi võitlusest Tourettes’ sündroomiga.

Olen alati dokkide suur austaja, sest need pakuvad reaalsust nii, nagu see on. Tihti tunnen pärast dokumentaali vaatamist, et minu elu on tegelikult kui linnukesel oksal — sest probleemid, millega teised inimesed igapäevaselt rinda pistavad, on minu muredest tõeliselt väikesed. Muidugi leidus dokkides ka naljakaid ja helgemaid hetki, kuid lõpuks jäi neist kõlama sügav igatsus ja soov parema homse järele.

KABUL oli dokumentaalfilm, mis jälgib kolme venna elu tänapäeva Kabulis. Keskmes on vanema ja keskmise venna paralleelsed lood, tuues selgelt välja, kuidas meid mõjutavad meie eeskujud. Film mõjus õõvastavalt, sest ideoloogia, milles vennad kasvavad, on meie kultuuriruumis raske mõista. Filmitegijad ei lasku Afganistani ajalukku, vaid dokumenteerivad elu praegusel kujul.

Vanem vend, 23-aastane Talibani sõdur, veedab päevad püss õlal valvates või kodutalus tööd tehes. Tema jaoks on kõige olulisemaks mantraks Talibani ideoloogia ja märtrisurma valinud võitlejate ülistamine. Tema isiklikku ellu saab piiluda telefonikõnede kaudu, kus ta suhtleb oma naisega — ja ka sealt on tunda tumedamaid toone, mida kujundab tugev surve saada järeltulija. Filmi keskmes on ka noorem vend, kelle jaoks vanem vend on iidol. Näeme teda tegemas täiesti tavalisi asju — mängimas eakaaslastega, unistamas, askeldamas noorema vennaga. Kuid kui jutuks tulevad tema mõtted, kumab neist läbi vägivald ja ideoloogiline radikaalsus, ent tunda on ka lapselikku kohmetust ja siirust.

Mitmel hetkel tabasin end mõttelt, kui väga mul on vedanud, et saan elada riigis, kus väärtused on teistsugused ja kus ma ei pea tõestama oma olemasolu läbi vägivalla.

Kui kellelgi satuvad ette filmid OCANA ja TALV, siis soovitan soojalt. Kaks täiesti eriilmelist dokumentaali — üks elujanust ja elupõletamisest, teine teismelise tüdruku igapäevaelust Iraagi mägedes koos karjakasvatajast isa ja noorema õega. Ometi pole need omavahel nii erinevad, kui esmalt võiks arvata.

SIRAT mõjus kui 21. sajandi tõlgendus Kerouaci kultusteosest Teel.

ÜHESKOOS ÜKSI oli hea näide sellest, kuidas tänapäeva maailmas võivad digitaalsed illusioonid meiega manipuleerida — eriti olukorras, kus lähedane inimene on jõudnud punkti, kust tagasiteed enam pole. Film keskendub perele, kus poeg on haigestunud vähki ning peidab oma igapäevaelu virtuaalsesse reaalsusse, samal ajal kui ema ja isa otsivad meeleheitlikult võimalusi poja haiguse leevendamiseks. Öeldakse, et lootus sureb viimaks — see film oli selle mõtte valus kinnitus.

Leedukate AKTIVIST mõjus kainestavalt. Usaldus on kui õhkõrn niit, mis seob meid mõttekaaslastega, kuid see võib katketa kõige ootamatumal hetkel ja kõige ootamatumal põhjusel.

Filme sai kokku vaadatud rohkem, kuid keskendusin pigem kvaliteedile kui kvantiteedile — tahan, et nähtu hoiaks mind veel kaua enda embuses ega läheks segi nagu pudru ja kapsad.

Nüüd jään juba suure kannatamatusega ootama uut PÖFFi, sest kinokunst on suur ja võimas. Ära sai vaadatud 12 filmi ning lõpetuseks ongi hea soovida kogu PÖFF'i meeskonnale jõudu ja jaksu, et uus 30ndat juubelit tähisatv filmigurmaanide lemmiküritus jõuaks ikka vaatajani.

Illustreerivaks fotoks lisan pildi oma Maroko kõrbeseiklustest — igatsus selle maa järele on praegu veres. Õnneks kolme nädala pärast saan jälle põgeneda oma man cave’i ja lülitada end täiesti teisele lainele.

   

KÄES ON PÖFFI AEG

Kui sügisene pimedus on minu jaoks tavaliselt pigem depressiivne aeg, siis november on erand – see on PÖFF’i kuu. Head filmid on minu jaoks alati olnud olulised ning ongi tore, et kogu aastane filminälg saab mahutatud veidi rohkem kui kahte nädalasse.

Minu armastus liikuvate piltide vastu algas keskkooli lõpus, kui sai aeg-ajalt Tartusse põigatud. Seal tegutses ülikooli filmiklubi, kus kord nädalas näidati praeguses zooloogiamuuseumi auditooriumis filme, mis tavalisse kinolevisse ei jõudnud. Ma ei mäleta enam kõiki filme, mida seal vaatasin, kuid nimekiri on pikk ja aukartustäratav. Bergman, Fellini, Jarman – need on vaid mõned režissöörid, kelle loominguga mul õnnestus tollel ajal tutvuda. Hiljem, kui filmide levik muutus laiemaks, ei olnud enam nende kättesaadavusega probleeme.

Mind on alati köitnud linateosed, mis ei kuulu peavoolu kinomaailma. Samuti naudin erinevate maade režissööride loomingut – Tai, Egiptus, Maroko jne. Selle nn eksootiliste riikide filmipisikuga nakatusin Indias, kui olin seal lühiajaliselt õppimas. Hotellis, kus peatusin, oli kaks filmikanalit: ühel näidati väärtfilme, teisel tutvustati erinevate riikide filmiloomingut. Nii, et pikad õhtud kodust kaugel möödusid teleka seltsis.

Selles mõttes on PÖFF ideaalne paik filmigurmaanidele, sest filme leidub igale maitsele. Kohati on isegi stressirohke teha valik nii paljude linateoste hulgast, kuid võin öelda, et iga kulutatud minut valiku tegemiseks on seda väärt.

Kui varasematel aastatel olen välja valinud umbes 6–8 filmi, siis seekord ostsin Hundipassi ja võtsin eesmärgiks vaadata iga päev vähemalt ühe filmi. Miks nii vähe? Põhjus on väga pragmaatiline – ma tahan, et need filmid jääksid mulle meelde ning et saaksin neid hiljem meenutada. Ma ei soovi, et nad sulanduksid ühte segasesse pudru ja kapsaste kogumisse, kus puudub isiklik suhe nähtud linateostega.

Siin on minu tänavune valik:

1. Kabul palvete vahel

2. Eile õhtul vallutasin Teeba linna

3. Nulliklubi

4. Sirat

5. Ma vannun

6. Hädaväljapääs

7. Talv

8. Pühi, lõuna, mees, naine

9. Ocana, katkendlik portree

10. Aktivist

11. Oh mis rõõm

12. Üheskoos üksi

13. Parunessid

14. Töötuna poissmeestele

15. Leekiv maja

16. Nad tolmuks saavad

Tegelikult võiks see nimekiri olla palju pikem, kuid pigem pööran rõhku kvaliteedile kui kvantiteedile.

Sellest nimekirjast olen juba vaadanud kaks esimest. Mõlemad meeldisid mulle, kuigi nende lood on täiesti erinevad. Kabul palvete vahel keskendub sõjapidamisele läbi erinevate põlvkondade: noorem poiss imetleb oma vanemat venda, kes on džihadi sõdur. Ta soovib saada samasuguseks, kuid pole veel minetanud oma lapselikkust ja siirust. Eile õhtul vallutasin Teeba linna käsitleb aga mehelikkuse teemat, kus oluline osa on sümbolitel ja märgilisel tähendusväljal.

Kui festival on läbi, teen kindlasti ka väikese kokkuvõtte. Illustreerivaks fotoks lisan ühe meenuste India päevilt.

O

VÄHEM GLAMUURI – ROHKEM GRAFFITIT

Tallinna Moenädal on selleks korraks möödas ning pärjatud on ka järjekordne Kuldnõela omanik. Palju õnne Kirill Safonovile! Vaadates aga kogu seda melu, mis moe ümber toimub, tekib paratamatult rida küsimusi – mitte ainult Eesti moe, vaid ka globaalse moemaailma kohta.

Tänapäeval, kus ei pea enam trügima rahvahulkades, vaid saab kogu pakutavat melu kogeda turvaliselt koduse ekraani taga, tekib küsimus: kui paljusid huvitab veel tõeliselt moekunsti sisu ja areng? Kas me oskame märgata mõtet ja kontseptsiooni, kui tähelepanu hajub lõputu visuaalse voolu keskel?

Telliskivi linnakus Tallinnas seisab suurel nõukogudeaegsel tellisseinal robustne graffiti – EESTI MOOD! Selle iseloom on toores, vabakäeline, isegi primitiivne. Pind, millele see on tehtud, on ebaühtlane ja visuaalselt inetu, ent just see toorus kannab endas jõudu. See graffiti võib olla metafoor: Eesti mood ei pruugi olla sile ega luksuslik, vaid ehe, ebamugavalt aus ja oma. See on sõnum, mis ei püüdle täiuslikkuse poole, vaid peegeldab päriselt seda, kust me tuleme ja kes me oleme.

Elame ajas, kus inforuum on lakkamatult muutuv ja lärmakas. Loovhinged – olgu nad moekunstnikud, muusikud või kirjanikud – püüavad selles müras pildile pääseda, kasutades selleks üha uusi ja tihti väsitavaid strateegiaid. Müra, mida see loob, on kurnav. Vahel tekib tunne, et tahaks lihtsalt pea padja alla peita ja vaikust kuulata. Selles kontekstis võib moodi mõista hoopis teisiti – mitte kui uute vormide loomist, vaid kui oskust eemaldada liigne.

Lihtsus ja klassika võivadki olla kõige radikaalsemad teod maailmas, kus kõik püüavad üksteist üle karjuda. Kui eelmisel sajandil olid moekunstnikud superstaarid, kes dikteerisid trende, siis tänapäeval on nende roll hajunud. Uueks “diktatuuriks” on saanud algoritmid, nähtavuse majandus ja turunduse seaduspärad. Soov eristuda on tugevam kui kunagi varem, aga vahel unustatakse, et tõeline mõju ei sünni mürast, vaid vaikusest ja autentsusest.

Kas Eesti moel on üldse kohta maailmas, kus edu määravad ressursid ja nähtavus? Kas meil on piisavalt jõudu ja enesekindlust, et kõneleda oma häälega maailmas, mis hindab pigem suurt tootmist ja glamuurset pinda? Need on küsimused, millel pole lihtsaid vastuseid. Aga võib-olla peitubki meie jõud just selles, et oleme väikesed ja juurtega seotud.

Hiljuti avati Narva Kunstiresidentuuris näitus „Hõimulõim“, kus on eksponeeritud soome-ugri rahvaste pärimusest inspireeritud mood. See pani taas mõtlema, et ehk peaksimegi pöörduma tagasi oma juurte poole – mitte nostalgia, vaid identiteedi taastamise eesmärgil. Rahvarõivaste kihilisus, sümboolika ja käsitöötraditsioonid on midagi, milles on tunda aegade tarkust ja järjepidevust. Nendes koodides võib peituda inspiratsioon, mis ei allu trendidele, vaid loob täiesti uue mõttelise kihi moekunsti.

Eesti mood – olgu ta graffiti seinal või tikand varruka serval – võibki tähendada ausust, ebatäiuslikkust ja otsingut. Mitte püüdu sulanduda maailma, vaid julgust jääda nähtavaks omal moel.

Ausus iseenda vastu on ka ausus oma loomingu austaja suhtes.

KÕIK RÄÄGIVAD MOEST, AGA KES KUULAB?

Vanarahvas nimetab oktoobrit viinakuuks, kuid parafraseerides võiks öelda, et oktoober on ka moekuu — Tallinna õhk on sel ajal moekunstist lausa paks. Alles hiljuti lõppes nädal aega kestnud Disainiöö, kus oli esindatud ka moedisain oma mitmekesistes vormides.

Disainiöö ja noored moeloojad

Disainiöö raames sai näha moetenduse “Finissage” järellainetust, mille väljapanek asus Solaris Keskus 0. korruse aatriumis. Näitusel osales kamp noori Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna selleaastaseid lõpetajaid, kes panid oma õpingutele punkti ühise teatraalse moeetendusega augustikuus. Nüüd toodi osa kostüüme laiema publiku ette, sest kõigil ei olnud võimalust etendust kohapeal näha.

Minu jaoks jäi see väljapanek aga nõrgaks — lõpetajate potentsiaal ei tulnud piisavalt esile. Töödes oli palju tsitaate tuntud moeloojate loomingust, kuid nende isiklik tõlgendus jäi hägusaks.

Ron Verlini poeetiline kõduesteetika

Mõni nädal tagasi avati Draakoni galeriis Ron Verlini moeinstallatsioon “Kes olin elus, selleks jään ka surmas”. Autor kuulub samasse seltskonda Solarise näituse tegijatega, ent otsustas oma loomingut eksponeerida individuaalselt — isikunäituse vormis. See on oluline ja küps samm. Disainer on öelnud, et sai inspiratsiooni unenäost, milles tekkisid paralleelid Dante Alighieri loominguga. Näitus mõjus väga terviklikult ning allegooria reaalse maailma ja unenäolisuse vahel oli tajutav.

Mina näen noore moekunstniku loomingus pigem viiteid Jaapani kõdufilosoofiale, mida võib seostada Wabi-sabi esteetikaga. Näitusel ei olnud lagunevaid, oma aja ära elanud esemeid, vaid täiesti reaalseid rõivaid ja objekte, mille keskel viibimine edastas jaapanlaste mõtte kaduvuse ilust. Tekkis tunne, nagu viibiks lemmikrõivaste surnuaial, kus omaniku kondine käsi püüab meeleheitlikult möödapääsmatut kaduvust tagasi hoida.

Hea on tõdeda, et nii kontseptsioon kui ka teostus olid tugevad. Minu jaoks tekitas siiski küsimusi kahvlitest loodud tiibade motiiv, mis veidi lõhkus üldist tervikut. Tekib tunne, et Eesti moekunsti tulevik ei ole sugugi tume. Loodetavasti jätkub noorel loojal nii jõudu kui ka materiaalseid vahendeid oma valitud teekonda jätkata — et kivile tekkinud jälg muutuks ajas sügavamaks ja märgatavamaks.

Moekunstikino — väike juubel

Minu selle kuu oodatuimaks sündmuseks on Moekunstikino. Helen Saluveer, kes Moekunstikino korraldab, on seda teinud juba aastaid ning seekordne üritus tähistab väikest juubelit — tegemist on juba kümnenda korraga. Olen Moekunstikino pikaaegne fänn ning pean ütlema, et Heleni valitud filmides ei ole ma kunagi pidanud pettuma.

Avalöögi andis kodumaine moedokumentaal Mania Grandiosa. Film keskendub grupile moeentusiastide teekonnale Tallinnast Pariisi — milleks on samanimeline külake Lääne-Virumaal. Intriig oli õhku visatud, kuid minu jaoks see kahjuks õhku jäigi. Olles filmi ära vaadanud, tekkis paralleel Anton Tšehhovi kuulsale põhimõttele: kui laval on püss, peab see ka pauku tegema. Püss küll oli, aga pauk jäi tulemata.

Filmi ülesehitus oli siiski huvitav: loo jutustamiseks kasutati kolme liini. Esimene keskendus teekonnale, teine moeekspertide hinnangutele ning kolmas Eesti moekunstnikele, kes on otsustanud oma tuleviku siduda moepealinn Pariisga. Siit ka seos Pariis–Pariisi. Minu jaoks jäi aga teekonna narratiiv nõrgaks — see ei loonud lisandväärtust. Näidati küll kauneid droonikaadreid Eestimaa suvest ning rahvariietes tantsivaid prouasid, kuid mida see teekond osalejatele tähendas ja kuidas nad sellega toime tulid, see ei kajastunud.

Mõned kaadrid suutsid siiski põnevust tekitada, kuid vaid hetkeks. Näiteks stseen, kus üks osaleja püüab üle purde liikuda ning tekib tunne, et kohe plärtsatab ta vette. Või teine stseen, kus üks osaleja langeb pikali ja teatab, et ta ei jaksa enam — kaadrisse ilmuvad käed, mis teda lihtsalt edasi lohistavad. Alustatud tuleb lõpule viia. See stseen jäi pikemalt meelde, kuid ei päästnud tervikut.

Filmi kõige tugevamaks mõtteks jäi Katrin Aasmaa väljaöeldud tõdemus: kui tahad moemaailma minna, unusta olnu ja alusta nullist, sest kedagi ei huvita, mida sa oled teinud — oluline on see, milleks sa oled võimeline. Hea meel on, et filmi loojad võtsid ette sellise ambitsioonika teekonna kajastamise, ning loodan, et järgmine Eesti moedokumentaal jõuab ka rahvusvahelise publikuni.

Twiggy ja briti moe lugu

Moekunstikino teiseks filmiks — ja minu isiklikuks lemmikuks — kujunes Sadie Frosti dokumentaal Twiggy, mis keskendub kuuekümnendate moeikoonile Twiggyle. Režissöör on varem loonud ka linateose briti moedisainerist Mary Quantist. Kuna briti mood on minu jaoks väga oluline ja London olulisem moepealinn kui Pariis, ootasin seda dokumentaali eriti suure huviga.

Mulle meeldis juba Mary Quanti filmi puhul see, et režissöör jutustas lugu ega andnud hinnanguid. Twiggy-filmis oli rohkelt filmimaterjali ja kaadreid tema ikoonistaatuse kujunemise algusest. Androgüünne, kõhn ja suurte silmadega Twiggy mõjus kuuekümnendate kodanlikus maailmas kui punane rätik härjale.

Suureks avastuseks oli ka see, et Twiggy on olnud edukas laulja ja näitleja — tõeline multitalent, kes tegi omal ajal oma elus õiged valikud. Õhtul läbi pimeda linna koju sõites oli kuidagi kerge ja hea olla — film jättis hinge sooja ja positiivse tunde.

Oktoober on juba poole peal ning nüüd jääb üle oodata vaid Tallinn Fashion Weeki, mis algab natuke rohkem kui nädala pärast.

DISAIN ON MOES

Oktoobri esimene nädal on Tallinnas disaininädal. Kakskümmend aastat järjest on Disainiöö meeskond koos vabatahtlikega korraldanud üritust, et inimesed saaksid osa sellest, mis meid igapäevaselt ümbritseb. Disain on kõikjal meie ümber, kuigi sageli me seda endale ei teadvusta.

Briti disainer Terence Conran on öelnud, et disaini roll on meie elu paremaks muuta – ja see puudutab kõiki eluvaldkondi. Lisaks funktsionaalsusele on disainil minu jaoks ka esteetiline väärtus: vaadeldav ese peab olema visuaalselt nauditav. Seetõttu sobitub kaasaegne disain hästi Krulli kvartali poollagunenud tööstushoonetesse, tekitades tugeva kontrasti oleviku ja mineviku vahel.

Disainiöö raames toimus palju erinevaid üritusi, ent ausalt tunnistades sain osaleda vaid väikesel osal neist. Minu selleaastase Disainiöö kõrghetk oli keraamikanäitus „Järelelu tule järel“, mis avati Krulli kvartali vanas elektrijaamas ühe esimesena festivali programmis. Tegemist on omamoodi juubeliväljapanekuga, kus on esitatud 25 aasta jooksul Kohila sümpoosionil osalenud kunstnike looming.

Kuraator Cristopher Siniväli on koos oma meeskonnaga loonud ruumi, kus vana elektrijaama arhitektuur ja keraamilised objektid loovad seletamatu sünergia. Näitust täiendab spetsiaalselt selle väljapaneku jaoks loodud heliinstallatsioon. Kui tavaliselt seostame keraamikat millegi igapäevaselt kasutatavaga, siis siin on tegu objektidega, mis lummavad juba esimesest hetkest, kui ruumi siseneda.

Üks näitust mitmel korral külastanud sõber ütles tabavalt: „See on nagu sisenemine võlukoopasse, kus elutud objektid ärkavad ellu ja hakkavad külastajaga suhtlema oma salapärases märgikeeles.  Tõepoolest – tuleb lihtsalt võtta tool, istuda nurka ja lasta endal osa saada sellest võlumaailmast.

Olles ise samuti näitust mitu korda külastanud, pean oma sõbraga nõustuma. See kogemus mõjub kui teraapia – pärast lahkumist on kuidagi hea ja kerge olla.

Disaininädala avab traditsiooniliselt suurepäraselt lavastatud etendus, milles seekord olid ühendatud laul, tants ja mood. Kogu lavaline etteaste oli mõnusalt ajaviiteline, ent samas hoidis õhus teravust – ükski osapool ei domineerinud, kõik toimus sujuvalt ja vastastikuse austuse vormis. Reet Ausi rõivadisainile andsid tähenduse Päär Pärenson aka J.O.C.  ning TÜVKA tudengid, kes esitasid vaatemängu, mis lahkas igavest dilemmat: kuidas olla nähtav, kes me oleme ja mida teha, kui meid vaadatakse? Avaetendus oli tõeliselt nauditav.

Minu jaoks oli selleaastase disainifestivali kõige oodatum üritus DOM ehk Disain on moes. Seekord esitlesid oma loomingut kolm moedisainibrändi: B. MOR Stuudio, Franz Raver ja Kairi Lentsius. Ühiseks nimetajaks kõigil oli kaasatus kaasaegsesse moedisaini ja keskkonnasõbralikkus.

B. MOR Stuudio kasutab oma loomingus materjale, mis on pärit disaineri vanemate üle 25 aasta tegutsenud meesterõivaste poest. Iseenesest väga tänuväärne ettevõtmine – maailmas on juba niigi tohutult palju asju, eriti rõivaid. Taaskasutus ja vanast uue loomine on tänapäeval omaette moetööstuse haru, mille võimalused on peaaegu ammendamatud. Siiski jäi minu jaoks see kollektsioon pisut nõrgaks – puudus tugev kontseptsioon, mis tooks välja selle eristumise üldisest massist..

Franz Raver esitles koostöökollektsiooni SEB pangaga, mis oli mõeldud panga personalile. Mulle meeldib, kui mõne asutuse töötajad eristuvad tavakliendist maitseka ja väljapeetud riietusega – see peegeldab organisatsiooni kultuuri. Hea meel on tõdeda, et järjest rohkem pööratakse tähelepanu välimusele ja imagole, sest rõivastus on oluline osa ettevõtte identiteedist.

Viimaseks esinejaks oli Kairi Lentsius, kes on antud kolmikust kõige tugevama ja läbimõelduma kontseptsiooniga autor. Kuigi kõik oli peaaegu ideaalne, oleksin siiski tahtnud näha mõnd hullumeelset ideed, mida selline taaskasutus võimaldaks. Mulle kerkis silme ette ajakirja Siluett vanad moeseeriad, mis olid pühendatud tööriietele – ehk olnuks see väike kiiks just see, mis lisab vürtsi.

Eraldi tooksin välja etenduse lavastaja, kes oli oskuslikult sidunud iga looja esituse ühtseks tervikuks. Igale kollektsioonile oli lähenetud individuaalselt ning sellest sündis ühtne kooskõla kõigi nii eriilmeliste loojate vahel.

Disainifestivali lõpetas traditsiooniliselt Disainitänav, kus oma loomingut müüvad paljud Eestis tegutsevad ettevõtted. Hea meel on tõdeda, et valik oli tänavu väga rikkalik ning ei jää millegi poolest alla maailma moe- ja disainipealinnade tasemele.

Soovin Ilonale ja tema meeskonnale jõudu ja inspiratsiooni, et ka järgmise aasta disainigurmaanidele mõeldud festival tuleks sama meeldejääv. Nii saab juba varakult hakata planeerima, kuidas taas osa saada nädalast, mis on täis loomingut, ilu ja ideid.

JA NII NAD TAPSID FERDINANDI.

Selle lausega algab Jaroslav Hašeki kuulus romaan Vahva sõdur Švejk. Lugedes täna Delfist uudist, mis teatas Eesti moe kunagise lipulaeva Baltika pankrotist, tuli see lause mulle kohe meelde. Kunagisest hiiglasest ei ole enam midagi järgi. Ka Ivo Nikkolo bränd, mis pidas viimasena vastu   ja oli Baltika uppuva vraki päästerõngaks, on nüüd ajaloo prügikastis.

See pani mind meenutama üht teist moeajaloo peatükki – Taani dokumentaalfilmi Punk Royal – et brand på røven (2006). Film räägib noorest moebrändist, mis kerkis kiiresti ja langes sama kiiresti. Loo peamine õppetund on lihtne: hea disainer ei ole ilma hea juhita midagi – ja vastupidi. Sama võib öelda Baltika saatuse kohta.

Delfi artikkel tabas tuuma:

„Sügavamaks põhjuseks on tema sõnul see, et Baltika pikaaegne juht Meelis Milder ei ole tooteinimene ega disainer. Ta on väga intelligentne ja kena inimene, aga selleks et äris eristuda, pead sa olema heas mõttes tooteinimene. Pead suhtuma põhitegevusse kirega. Siis sa ei jää maha, lähed sügavuti ja oled turul parim,“ märkis Raava. Tagantjärele tarkusena oleks olnud parim see, kui Milder oleks leidnud mantlipärijaks disaineri ja ise jäänud nõukogus suurosanikuks.

Baltika kadumine ei ole ainult ühe ettevõtte lõpp – sellega kaovad järjepidevus ja traditsioonid. Eesti rõiva- ja moetööstus on olnud hukkumise äärel juba kaks korda: esiteks Nõukogude okupatsiooni saabudes, kui hävitati noor tööstus; teiseks Nõukogude Liidu lagunemise järel, kui plaanimajanduse asemele tuli turumajandus. Disainerist pidi üleöö saama ka äriinimene – looja ja ellujääja samal ajal.

Nüüd on see ring taas täis saanud. Baltika lugu näitab, kui habras võib olla tasakaal loovuse ja juhtimise vahel. Küsimus ei ole disainerite töö kvaliteedis, vaid juhtimisvigades, mida üks osapool ei suutnud endale tunnistada.

Mis saab Eesti moes edasi? Kas tänase päevaga võime panna kuupäeva, mis tähistab Eesti moe surma? Seda ma ei tea. Samas on meil palju andekaid sõltumatuid brände, kuid kas nad suudavad selles karmis ülemaailmses moekonkurentsis püsida, on raske ennustada. Loodame, et need traditsioonid, mis on tekkinud sõltumatute moeloojatega, ei lenda samamoodi prügikasti ning me võime uhkusega välja öelda sõnapaari:  EESTI MOOD!

Lisan siia ka ühe foto Baltika meesterõivaste kollektsioonist, mille netiavarustest leidsin. Mõtteainet on palju ning sünergia tekib ainult teineteist austavast koostööst.

DISAINIÖÖ FESTIVAL

Täna algas nädala aega kestev DISAIN festival, mida võib õigusega pidada Eesti suurimaks kaasaegset disaini tutvustavaks ürituseks. Kõik see leiab aset Krulli kvartalis ning vaatamist ja avastamisrõõmu jagub seal igale maitsele ja vanusele.

Programmist leiab näitusi, töötubasid, loenguid, etendusi ja installatsioone, mis avavad disaini eri tahke – alates mööblist ja sisekujundusest kuni tehnoloogia, moe ja jätkusuutliku mõtlemiseni.

Festivali ametlik programm on kättesaadav ürituse kodulehel. Minu soovitus on varuda aega ja kannatust, sest hea disain on midagi, mida tasub tähelepanelikult kogeda ja nautida. 

Briti disainer Conran Terence on öelnud, et disaini roll on meie elu rikastada ning paremaks muuta. Just nii võib lühidalt kokku võtta tänase avaürituse. Siin mõned fotod tänasest avaüritusest.

EPILOOG- ISLANDI IME JA VIIMASED MULJED

Kui ma neid ridu kirjutan olen ma juba kodus ning oma tavapärase elu juures. Siin on väike kokkuvõte kogu reisist ning kulutustest, mis reisiga kaasnesid.

Kuna Air Baltic, mida ma omavahel hellitavalt hakkasime Air Peldikuks kutsuma otsustas meie laupäevase lennu tühistada ning võimalik oli tagasi lennata alles pühapäeval. Aga nagu öeldakse pole halba ilma heata ning saime lisapäeva pealinnas chillimiseks, mis läks täitsa asja ette, vähemalt minul.

Pühapäeva hommik tervitas meid vihmase ilmaga ning tuul oli selline, et hea, et mu kunsthambad suhu jäid. Linnas olles ei saanud arugi, et see tuul nii tugev on kuid kuskil lagedal maanteel liikudes oli tunda kuidas buss kõikus. Viimaseks päevaks olid jäetud meile nn Golden Circle, mis tähendab, need vaatamisväärsused on kõik turistikad ning rahvast rohkem kui meres kalu. Golden Circle moodustavad  kolm põhilist turismiobjekti Reykjaviku ümbruses, mis jäävad lõunapoolsetele kõrgustikele- Gulfossi kosk, Pingvelliri rahvuspark ja Geisrite org. Need moodustavad kohustusliku atraktsiooni neile inimestele, kes saabuvad Islandile paariks kolmeks päevaks. Ütleme nii, et kaugemale minekuks ei jätku lihtsalt aega. 

Island on turiste paksult täis, kuid meie marsruut oli seatud nii, et sellesse turistilõksu jõudsime  viimasena. Tõesti inimesi oli meeletult. Suurte bussidega toodi inimesed kohale, anti konkreetne aeg, et siis pärast jälle bussid need endasse neelaks ning järgmisse kohta viiks. 

Island näitas oma tõelist palet, vihma sadas, tuul piitsutas seda erinevatest suundadest inimeste pihta justkui karistades neid kõigi oma pattude eest. Kõigis neis kolmes kohas olid ka sildid väljas, mis hoiatasid taskuvaraste eest. kui mujal Islandil võisid vabalt oma asjad jätta luksutamata tuppa, siis siin pidi neist kahe käega kinni hoidma. Hiljem selgus, et neid kastrolööre on palju, sest lennupiletid on odavad- hommikul saabuvad ning öise lennuga lendavad järgmisse kohta puhast tööd tegema.

Õhtu lõpetas Blue Lagooni külastus, mis on tõeline turistiatrakstioon. Aga jah, meil vedas. Isegi ei tea, kas tegu oli halva ilma, pühapäeva õhtu või mõlema asjaoluga, aga selles looduslikus spaas oli vähe külastajaid ning ei pidanud basseinis ega saunades endale küünarnukkidega teed rajama. Blue Lagooni külastus oli kui kirss tordil enne üisele lennule suundumist. Vaatamata sellele. et tegu on väga poipulaarse kohaga ning tihtipeale on turistikatega see probleem, et hinna ja kvaliteedi suhe võib olla paigast ära. Islandil see väide paika ei pea. Islandil osatakse raha küsida , kuid selle eest saab ka full service, mis on iga oma senti väärt. Ega ilmaasjata ei pea sinna piletid varasemalt broneerima. Meil oli kõige odavam variant, ning selle eest me saime rätikud, ühe tasuta joogi baarist ja ka mudamaski endale näkku lasta määrida. See turistikas asub aktiivse vulkaani läheduses ning seetõttu on kogu aeg oht ka vulkaanipurskeks. Grindaviki linn, mis asub vulkaani kõrval ning peale 2023 aasta purset on inimtühi. Linnast läbisõites tekkis tunne nagu oleks attunud kuhugi apokalüptilisse maailma. Tühjad majad, mõned üksikud autod ning  kuskil helendamas üksik tuli, mis andis märku, et kõik inimsed ei ole soovinud lahkuda. 

Rääkides numbritest, siis reis kestis 12 päeva ning selle ajaga me läbisime 3200 kilomeetrit. Minu kogu reisi maksumuseks kujunes 2500 eurot ning ma ütlen ausalt, et iga kulutatud sent oli oma hinda väärt. Island on kallis riik aj midagi pole teha, sest eraldatus ning väikene rahvaarv on üks põhjus selleks. Söögi hinnaks kujunes 119 eurot selle aja eest ning nii doavalt saime me tänu sellele, et tegime ise süüa. Eestis tagasi olles ma arutasin enda peas, et kas 12 päeva eest on võimalik kulutada 119 eurot. Meie toiduhindasid arvestades peaks see summa olema küll suurem.

Lõpetuseks lisan, et neid emotsioone ja mõtteid, msi Islandit külastades tekksid on mustmiljon. Kirja panin need, mis tahtsid seest välja pursata nagu laava maapinnast. Muidugi meil medas kohutavalt reisifirmaga, milleks oli Metaltravel ning selle juhi Rihoga, kes oli organiseerinud marsruudi nii, et mitte hetkeksi ei tekkinud tunned nagu oleks millestki puudus. Minu hirm see 12 päaeva olla täiesti mulle võõraste inimestega oli asjatu, sest kõik olid väga toredad. Ei olnud vingatseid ega egotrippi pealesundivaid inimesi.

Illustreerivaks pildiks lisan lõpetuseks jäädvsutsie Geisrite orust, kus inimsed ootavad veepurset. Islandile tuledki imet otsima ning see ime ei lase ennast kaua oodata. Sa leiad selle!