Mitte ainult jõuludest.

Selleks korraks on siis jõuludega ühel pool ning õnneks poe neid enne järgmise aasta lõppu enam oodata. Minu jõulud olid parimad, mis mul üldse olla said. Seda siin Keenias natukene oma koduauulist eemale reisides.

 24 detsembri hommikul võtsin ette teekonna Eldoretti ja Iteni. Iten on asula 2400 m kõrgusel merepinnast,  kus treenivad Euroopa jooksjad, sh. ka Eesti omad. Aga kõigest järgemööda.

Pean ütlema, et kes pole Keenias matatuga sõitnud pole ka õiget Keeniat näinud. 

Eldoret asub Shiandast umbes 130 km kaugusel, aga sõit sinna võttis aega umbes neli tundi või natuke rohkem. Esimene ots Shiandast Kakamegasse on mul juba pähe kulunud ning tavaliselt möödub see ilma eriliste vahejuhtumisteta. Eldoreti matatu täistoppimine võttis aega umbes pool tundi, aga õnneks ma sain koha esistmel ning ei pidanud taga kügelema. Sõidu hind on 300 shillingit aga noh loll saab ka kirikus peksa. Alati tuleb enne kõik kokku leppida , et hiljem poleks üllatusi. Mina maksin seekord sõidu eest 400 shillingit aga no jõuluaeg ja las vaene matatu konduktor tunneb ka ennast hästi. Teekond oli üsna paljulubav  ning paistis et kõik sujub aga ei, umbes tunnike peale starti vajusime pooledi kraavi ning välja ei saanud. Asi nimelt selles, et ühel teelõigul on teeremont ,mis võib vihmadega olla läbimiseks üsna keeruline. Lihtsalt juht vist tahtis näidata oma vilumust ning selle asemel, et rahulikult võtta sõitis vastasuunavõõndisse ning sealt oste kinni mutta, kust omal jõul enam välja ei saanud. Mis siis ikka, kogu reisiseltskond koos killavoori ja 20 kanaga kupati matatust välja ning kamandati oma füüsilist jõudu kasutama. Õnneks polnudki palju vaja pingutada, kui buss võttis tuurid üles ning elegantselt väljus mudalombist nagu poleks midagi olnud. Kogu kupatus laaditi peale( osad kanad olid selleksajaks minestusse langenud )ning sõit võis jätkuda. See sitem teeosa sai üsna varsti läbi ning meie buss pööras Nairobi- Kampala maanteele, mis on Keenia kohta väga hea ja korralikku teekattega. Aga ega sellepärast sõit kiiremini ei läinud, sest iga küla kuseposti juures oli vaja keegi peale võtta või välja lasta. Igatahes kaotasin ma järje palju meid seal matatus mõni hetk kokku oli. Kuigi vahemaa on natuke üle  100 km siis asõit venis ja venis ning minu küsimuse peale kaua veel vastati filosoofilise rahuga-varsti, natuke veel. Kuigi mul istmemaitse tungis tagumiku kaudu juba suust välja siis tegelikult oli huvitav . Esiteks juba looduse vaheldimine pakkus vaatepilte, mida telekas ei paku. Ning inimesed. Lahe oli vaadata nende reaktsioone, kuidas nad riides, kuidas käituvad, millised majad jne. Mulle vähemalt tundus, et eluolu on palju puhtam ja korras kui siin minu külakeses. Aga eks selles mängi ka rolli maantee, mis on rahvusvahelise tähtusega. Ühesõnaga Eldoretti ma jõudsin 4 tundi peale oma teekonna algust, kurnatuna aga rahul, et see Kolgata tee läbi sai. Eldoret on Keenia suuruselt viies linn ning ega seal teha midagi ei ole. Selline vahepeatus jõukogumiseks, et liikuda edasi. Aga õnneks Eldoretist umbes tunni sõidu kaugusel asub asula Iten. Iteni külastus oligi meil plaanis ning see oli ka põhjus miks selline reis sai ette võetud. Aga Eldoretis oli bronnitud hotell ning sellega vedas. Siin on selline tore sait nagu www.jovago.com kus siis saab bronnida erineva hinnaklassiga hotelle. Meil täitsa vedas kahene tuba koos hommikusöögiga kaheks ööks 3200 KES-i Ütleme nii, et poolmuidu. Hotell oli viiskas ja vaatamata sellele et asus kesklinnast umbes pooletunnise kõnni kaugusel. Alul motikaga kohale sõites ehmatas see mind küll ära, aga hiljem paar korda seda teekonda jalgsi läbides polnud midagi. Tegu oli Eldoreti eeslinnaga ning põhiliselt olid seal sellised betoonist majakesed, mis olid mõeldud ühepereelamuteks. Ja neid oli seal üsna palju. Tegu oli nagu omaette linnakesega. Need moodustised olid üksteise järel sirgelt reas ning tänavad nende vahel kui joonlauaga tõmmatud. Hotell oli kristlik külalismaja  kogu kristliku värgiga- piibel, kristlik televisoon ning kristlik hommikusöök. See muidugi on ilmne kristlik liialdus :) Hommiksöök koosnest omletist või keedetud munast, teest, paarist tükist banaanist ja arbuusist ning 1 viinerist, mille teenindaja oli siis enne soojaks mikrouunis teinud ning hiljem liigse rasva salvrätti välja pigaisatnud. Igati toitev ja maitsev  Hotell iseenesest vaatamata asukohale oli väga puhas ja meeldiv Ning mis kõige olulisem ka hea WI-FI ühendusega. Sain isegi skype vestlusi teha, ilma et oleks hakkinud ning paari filmi vaadata. Igatahes kui keegi satub Edoretti siis soovitan soojalt seda hotelli. 

Teha selles linnas pole suurt midagi ja et oli 24 destembri pärastlõuna, siis olid rahvas hullumas, et teha viimaseid ettevalmistusi jõulude tähistamiseks. Kaubanduskeskused olid pungil täis rahvast ning jäi selline mulje, et viimne päev on tulekul. Ja kes ütles, et keenia rahvas on vaene. Vaadates neid koguseid mida inimesed kokku ostsid siis minu 500 shillingiline arve oli rohkem kui naeruväärne. Ostsin lihtsalt mõned snäkid, et õhtu kiiremini hotellis mööduks. No ja eks jõulude ajal võib natuke söögiga liialdada. 

Juhuslikult sattusin ka kohalikule turule, aga seal viibimiseks mul polnud eriti jõudu enam, sest see oli paksult rahvast täis ning põhiliseks kaubaks olid erinevad hilbud. Enamus hiina sitt, aga ka ümberkaudsetest riikidest ning keenia enda oma. Lisaks on veel olemas second-hand turg, mis on umbes kilomeetripikkune maa-ala ning asub linna ääres. Kaup mida seal pakutakse ma kahtlustan on enamaltjaolt pärit Euroopast või Ameerikast. Seal oli kõike, alates aluspesust ja lõpetades jalanõudega. Ja kõike seda sellistes kogustes, mida esialgu ei oska määratagi. Ühesõnaga kõik mis mujal maailmas enam ei kõlba saadetakse Aafrikasse ja Aasiasse. Igal hommikul pakivad inimesed suured kotid ,mis on seda jama täis lahti, et siis õhtul jälle uuesti kogu see tavaar tagasi kottidesse toppida. Ja nii igapäev. 

Iten asub Eldoretist umbes tunnise sõidu kaugusel ning kõrgub 2400 meetrit üle merepinna. Seal treenivad põhiliselt jooksjad ja tegelikult pole seal midagi teha. Itenis on ka hotell,kus on vaateplatvorm ning Keenia kohta üsna talutava tasemega restoran. Hotell kuulub mingile belgia tüübile ning seal peatuvad enamaltjaolt treenivad mzungud. Toit nagu ma ütlesin oli üle keskmise aga mitte midagi erilist. Aga selle keskpärase toidu ja valgete seltskonna puudujäägid korvasid vaated mis avanesid. Google andmetel oli otse maapinnale selle vaateplatvormi kõrgemalt kohalt umbes 1000m. Aga lehmad olid näha.  Samas hotelli kõrval on ka avatud platvorm, kus tegid oma trikke Euroopast pärit ekstreemsportlased. Igatahes hakkas minul neid vaadates küll üsna kõhe ning kõhu alt võttis õõnsaks. Tagasitee Eldoretti kujunes ootamatult ekstreemsemaks sest meid topiti matatusse, kuhu reeglite järgi oleks pidanud mahtuma 9 inimest aga meid oli seal kokku 17. Meie seljaga sõidusuunas ning palju ei puudunud, et ma oleks oma värskelt söödud kalli prae poetanud vastasistuva mehe kallilt kulunud pintsakule. Millegipärast tagasisõit punkist B punkti A tundub alati lühem ning vaatmata sitale ensetundele olime jälle Eldoretis. Pisike jalutuskäik ja hotell ning hommikul teekond koju tagasi-armsasse Shiandasse. Tagasitee kulges ilma vahejuhtumiteta ning peatusteta ja seetõttu kestis ainult kaks tundi.  Ja mis haruldane siis igalühel oli oma istekoht mite ei pidanud kahesel istmel istuma neljakesi. Õnneks olen ma nüüd nii palju alla võtnud ning mahun ilusti sellesse imesse, mida kutsutakse matatuks.

Ja üllatus oli suur, kui selgus, et meil on elekter, saab rahulikult süüa teha ning  arvutis mingeid vajalikke toiminguid teha. 

Lõppkokkuvõttes oli igati mõnus ja emotsiionide rohke reis ja ma tõesti naudin neid hetki, mida mulle Keenia pakub. Pole isegi tähtis kui juhtub midagi negatiivset, sest pole mõtet vaevata ennast liigsete asjadega ning see mis peab juhtuma juhtub nii või teisiti. 

Igatahes saabus pühapäeval Eveli ning vaatame, mida meil õnnestub ette võtta. Lõpetan siis oma seekordse postituse tsiteerides eesti filmiklassikat keeniapäraselt: “ Ega ma ei tule siit ära, matke mind või koos Keeniaga :)”

Jõuluhullu Keenia moodi.

Ütlen kohe ära, et mind jõulud aspoluutselt ei koti. Aga huvitav on vaadata kuidas tähistatakse neid siin Keenias. Toimub nn suur rahvaste ränne. Kõik talendid jõuluks koju. Ja see hakkas juba möödunud laupäeval peale. Olgu siia lisatud, et elektrit pole meil põhimõtteliselt laupäevast saati. On teine tulnud korraks,et siis jälle lahkuda. Targu olen oma tegemised sättinud nii, et käia Kakamegas patareisid laadimas. Liskas sellele et kadunud tütred-pojad saabuvad kodukülla lähedasi rõõmustama ei tule nad sugugu tühjade pihkudega. Kotte ja kompsukesi on rohkem kui mina märgata oskan ning kõik need peavad mahtuma matatusse või motikale. Liskas elututele asjadele on kombeks tuua ka elus loomi-linde. Täna näiteks läks mul lugemine sassi mitu kana meil 21 inimese peale matatus oli aga mulle tundus et 2x rohkem kindlasti. Enamuses olid ilusti paarikaupa jalgupidi kokku seotud ning  rippusid matatu laest nagu aimates oma saatust ette, et kohe saab neist mõnus jõulupraad pererahva laual. Keenialased tähistavad suurt söömaorgiat 25 detsembril, kui meil istutakse pidulaua taha 24 detsembril.

Mis mulle siin Keenias väga meeldib on see , et piisab koduväravast välja astuda, kui hakkab kohe asju juhtuma. Tuleb rinda pista igasuguste troppidega ja mittetroppidega ning õnneks neid viimaseid on märksa rohkem. Omaette kategooria võiks luua matatu juhtumistele ja seiklustele. Tavaliselt hakkavad inimesed  matatus kohe suhtlema, kui tegu on mzunguga. Pühapäeval oleks üks pooljoobes kurttumm  äärepealt sellepärast matatust välja visatud, sest ta püüdis minuga arendada seltskondliku vestlust. See aga ei meeldinud konduktorile, kes peataski bussi kinni ning oli talle tugeva jalalöögiga persse nõus õige suuna kätte näitama, aga õnneks lahenes see vahejuhtub ilma liigse vägivallata.

Õnnestus ka ära näha liiklusavariid keenia moodi. Autojuht sõitis lihtsalt ühele jalakäijale otsa üsna suure hooga ning seejärel maandus ohver kapotil ning auto teekonna peatas alles kraav  kust siis kannatanu lendas paar meetrit ettepoole. Kohe oli muidugi kogu küla uudistamas. Aga õnneks jäi kannatanu terveks ning marssis omal jalal sündmuskohalt minema. Kõik see toimus minust umbes 10 meetri kaugusel. Igatahes räägitakse sellest veel nädalaid hiljemgi. 

Teinekord hakkas üks mammi mind komplimentidega üle külvama, aga point oli hoopis selles, et ta tahtis et ma talle matatau sõidu välja teeks, sest kõik mzungud on rikkad nagu trollid. Kogu vestlus toimus ühe tüübi vahendusel kes valdas nii swuahiili kui ka inglise keelt. Igatahes oli meil kolmel väga lõbus seda teemat arendada. Väite peale, et mõni mzungu on veel vaesem kui mõned keenialased ta lihtsalt tegi uskumatusest suured silmad ning alalõug vajus kohe mitu tolli allapoole, sest selline asi ei ole mitte võimalik. Praeguseks olen ma selle ära õppinud et vabatahtlikult ma ennast kokku pressida ei lase ning võimalusel hiivan koha juhi kõrval. Isegi siis kui see koht on hõivatud, siis knduktor kupatab isiku kuhugi tahapoole vabale kohale. Lisaks on vestluste vaheaegadel hea jälgida auklikust bussipõrandast möödalibisevat asfalti. 

Keenialaste puhul ei saa üle ega ümber valetamisest. Eestlastel on ju vanasõna et luiskab nii, et suu suitseb. Aga pean ausalt tunnistama, keenialsed teevad eestlastele luiskamises pika puuga ära. Ma pole veel ühegi eestlase suust näinud suitsu tulemas, aga keenialaste suust  tuleb suitsu kilomeetrite kaupa. Ja tegu pole mitte minu kõrgelt arenenud ettekujutusvõimega. Lisaks sellele suitsule on lahe jälgida ka nende kehakeelt. See muutub selliseks nagu tuppa sittunud kassil ja nad siiralt usuvad, et sa ei saa nende valest mitte muhvigi aru. Pean siiralt tunnistama, et pole siin veedetud aja jookusl kordagi nii vihastanud, et tahaks koju. Pigem on need olnud sellised kerged kulmu kortsutused, kui mingi olukord on mzungule olnud arusaamatu. Tuleb nautida seda mida on ja mida antakse. 

Paar sõna tahaks öelda ka keenia meeste peenise pikenduste kohta. Eks igas riigis ja igal maal on selleks erinevad vahendid. Euroopas on arvatavasti selleks auto, Keenias on selleks motikas. Enamaltjaolt on need motikad kõik ühte marki, aga see kuidas mehed nende eest hoolitsevad ja neid kaunistavad, siis see on täiesti omaette kunstiliik. Ma arvan et ükski naine ei saa nii palju tähelepanu kui mehe isiklik motikas. Millise hellusega seda ülepäeviti nühitakse ning iga vaba shilling läheb uue vidina muretsemiseks. Mõni motikas näeb välja nagu jõulupuu. Samas vaesemate meeste peenise pikenduseks on jalgratas. Ja ma olen näinud selliseid disainiimesid, mida ei oska kirjeldadagi.

Üks imepärane traditsioon on ka siin Keenias, millest palju küll ei ole räägitud, aga see on reaalselt olemas. Nimelt on siin selline  liikumine nagu Naked Night Runners. Need on siis inimesed, kes jooksevad öösiti alasti mööda küla ringi ja hirmutavad inimesi. Mina ise pole küll neid kohanud, sest elame väga turvatud territooriumil, aga ma tean inimesi, kes neid on näinud. Ning muidugi ma soovitan ka googeldada: naked night runners in Kenya. Siis peaks tulema üsna palju infot. Viimane on vist see, et nad tahavad Keenia valitsuse poolt tunnustamist.

Igatahes kavatsen mina sõita jõuludeks Eldoreti ning Iteni. Ja tuletan teile veelkord meelde kuldseid sõnu: MY DEAR; NOBODY CARES ABOUT YOUR YEAR IN FACEBOOK. 

Dieet Keenia moodi ehk kuidas ma olen vabanenud 10 lisakilost.

Keeniasse tulles teadsin ma kohe, et siin on hea võimalus lahti saada oma lisakilodest. On ju mul sellelaadne kogemus olemas Indiast, kus ma vabanesin lausa 15 kilost. Igatahes tunnistan ausalt, kui saabusin siia maale nägin välja nagu Miss Piggy. Paks ja pisut ülekaaluline (97 kg). Praeguseks on sellest järgi 87,1 kg. Ja ütlen ausalt tahaks ikka veel loobuda nii mõnestki kilogrammist. Olgu öeldud et pikkust on mul 188 cm.

Alustame siis algusest. Enne siiatulekut uurisin ma netist igasuguseid harjutusi ja võimlemiskavasid, mida ma siis saaksin hakata  siin proovima ja tegema. Aga ütlen ausalt, mina pole üksi treenija, Jah kolm nädalat pidasin vastu ja siis lõin käega.  Aga kuna Kaie käib Mumiases jõusaalis, siis uudishimust läksin ükskord kaasa. Liskas jõusaalile on seal ka aeroobikatrenn. No valisin selle viimase, sest selline treeninguvorm sobib minu olekuga paremini. Pean ilma häbita tunnistama, et see esimene kord oli minu jaoks ikka liig mis liig. Veerandtunniga olin nagu põrandale unustatud läbimärg kalts. Lubasin endale, et korra nädalas hakkan kindlasti trennis käima. Siis kuidagi sai korrast kaks ja nüüd olen trenni teinud igal õhtul 5x nädalas. Enesetunne on super ja võhma hakkab ka juba tulema.. Õnneks olen suitsetamisest loobunud (2kuud juba) ja ka alkoholi pole isu tarbida. See on hämmastav, mida võib üks treening inimesega teha, vastupidiselt võiks arvata, et koju jõudes oled läbi ja tühi nagu õhupall, aga ei energiat on veelgi ning põhiline tuju on hea. Jõuab igasugu asju veel teha, mille jaoks päeval aega väheks jäi. Mul muidugi puuduv võrdlusmoment eesti aeroobikaga, aga Kaie jutu põhjal on siine tempo ikka hull.Peale trenni ma sõnaotseses mõttes väänan t-särgist higi välja. Täiesti läbimärg. Olen siin rääkinud ka kohalikele kuidas ma oma kilodest olen lahti saanud ja keegi suuda uskuda, sest nendel läheb see kuidagi raskemini. Võibolla on asi lihtsalt selles et olen suutnud ennast motiveerida ning siin pole ka kõiki neid ahvatlusi, mis Eestis ees ootamas. Muidugi ei saa ma mainimata jätta toitu, mida siin söön. Siin ma ei söö silmadega vaid täpselt niipalju kui palju ma tunnen vajadust. Et meil puudub külmkapp, siis ostame toitu täpselt niipalju kui suudame 1-2x ära süüa. Turg on siin samas ja värsked puu ja juurviljad päev läbi saadaval kuni pimeduseni. Muidugi oleme sisse seadnud endale reziimi, et sööme enam vähem kindlatel kellaaegadel. Siinset toidureziimi jälgides meenus ulle kohe vanasõna, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ja õhtu anna vaenlasele. Umbes nii me Kaiega ka talitame. Hommiksöögiks on meil tavaliselt kaerhelbepuder, mida me ostame linna supermarketist. Kahjuks on see ainuke, mida siin saab. Kaerahelbed ma mõtlen. Mõnikord sööme ka keedumuna või praemuna ja mandazisid. Hommikusöök on tasvaliselt meil kuskil 8-9 vahel. Lõunat sööme väljas ja ausale, ega selles suhtes valikuid pole palju. On friikartulid, chapati ubadega või juurviljasalat. Friikad on minu toidukordades jäänud järjest harvemaks,nii korra nädalas. Laupäeval-põhapäeval teeme tavaliselt kodus süüa. Selleks on siis erinevad supid,kartulipuder ja tegin isegi kotlette. Värsket liha toome tavaliselt Kakamegast supermarketist. Siinsetes toiduainetes mida me tarbime pole keemiat :)

Õhtuti peale trenni on banaanid blendertatud jogurtis. Väga hea ja toitev. Või siis avokaadosalat. Ühes varasemas postituses ma ka kirjutasin sellest avaokaadosalatist. Igatahes kahe peale tuleb selle hinnaks 1 euro !!!

Mis tõeliselt hea on see, et ostame tõpselt nii palju kui vaja ja ära süüa jõuame. Pole ju meil külmkappi ning pidevate elektrikatkestustega ega see agregaat vist kaua vastu peakski. Ja ega selles palavuses midagi säiligi. Näitesk lahtilõigatud ananassläheb tundidega käärima.

Alguses, kui ma tulin oli pidev vajadus tarbida kokat või muid rohke suhkruga jooke. Nüüd olen ünneks sellest harjumusest vabanenud ning piirdun veega. Aegajalt muidugi nädalvahetustel ostan mangolimonaadi mis on nii kuradi matsev, et keele viib alla. Väike patustamine on ju lubatud. Ja teen seda kõike vabast tahtest,ilma et peaksin ennast sundima või pidevalt mõtlema nendele asjadele. Sama on ka suitsetamise ja alkoholiga. Siin on lihtsalt nii kuum, et ei taha. Ja pohmakat pole mul siin kordagi olnud. Tervis tuleb nii, et tapab. Mis Piggyt pole enam ))))))

Nüüd siin olles mõtlen ma tihti, kuidas Eestis räägiti  igalpool erinevatest dieetidest ja kõiksugu  targad püüvad nõua anda, mida tohib süüa ja mida mitte ning lisaks veel rohket  jama, mis lõpuks tekitavad sellise stressi et lähedgi poodi ja ostad kõike, mida tahad. Ning siis koju teleka ette ja vohmid selle kupatuse sisse. Pole siis ime et kilod tulevad ja kuidagi ära kaduda ei taha.

Tegelikult on kõik väga lihtne. Lisaks alkoholile ja suitsule olen loobunud ka suhkru tarbimise viinud minimaalsele kogusele ning enam ei käi ka neelud koka kola järele.

Eksperiment jätkub ning vaatame kui palju ma suudan kilosid kaotada kui Eestisse tagasi saabun.

Kuidas suurest paksust valgest pealikust sai lihtsalt suur valge pealik ehk minu sisemine feng-hui.

Lõpuks olen saavutanud oma sisemise feng-hui harmoonia. (see on minu miks feng-shuist ja zen budismist :) ) Lühidalt  see kõlaks sloganina selliselt : no smoking, no drinking, no seksing! Siia lõppu võiks veel lisada no moder talking aga kes peale minusuguste  reptiilide ikka mäletab sellist nõukaaegset lääne pop gruppi. Lõppkokkuvõttes on kõik kõige paremas korras. Töö sujub vaatamata väikestele venimistele ning tõlkes kaduma läinud nüanssidele. Aga pole hullu, oleme saanud üle sellest. Tänu sellele feng-huile on mul olnud väga inspireeriv aeg ning  sisustan pikki pimedaid suveõhtuid joonistamisega. FB lõin albumi,Inspired by Kenya, et ka sõbrad võiksid osa saada minu emotsioonidest !!!! Pean ütlema, et see aeg siin mõjub tõeliselt rahustavalt ning stressivabalt. 

Olgu öeldud, et ma pole enam  suur paks valge pealik vaid nüüd olen lihtsalt suur valge pealik. Seda tundsin väga hästi omal nahal siis kui tegin ühepäevase tripi Kisumusse. Kisumu on Keenia suuruselt teine linn ning asub maalilise Victoria järve kaldal, mis piirneb kolme riigiga: Keenia, Uganda, Tansaania.  Kisumu asub Kakamegast umbes kahetunnise bussisõidu kaugusel ning need vaated, mis teele jäävad on väga maalilised. Ühelt poolt on Kisumu piiratud järvega ning teisel pool on mäed. Mulle tundub, et see piirkond on üsna hästi arenenud ning ka väga tiheda asustusega. 

Aga kõigepealt bussireisist. Bussireis nagu ikka hakkas ootamisega, sest Keenia kombekohaselt peavad kõik kohad olema täidetud kas kahe või kolmekordselt. Valisin endale kõige parema saadaoleva vaba koha bussisisenemise hetkel ning selleks sai iste bussijuhi seljataga. Eelkõige ikka sellepärast et nautida kohaliku looduse hurmavat ilu :)

Siin pole kunagi kindel, kes su kõrvale bussis istuma pannakse. Võib juhtuda hea ja halb variant. Seekord oli minul see halvem variant. Minu kõrval prantsatas suur paks must naine kes oma pükniliste kehavormidega surus mind kõige sügavamale tooli sisemusse. Olin nagu ümberpööratud prussakas. Lisaks sellele tundsin ennast kui väike poisike, kes on sattunud suure naise mõjusfääri. Kohe kohe haarvad ta suured mustad käed must kinni tõstavad endale õppa ning teevad mulle utsi utsi. Aga õnneks läks prowwa üsna ruttu peale starti maha ning sain oma litsutud konte mõnusamlt sirutada kuni minu kõrvale prantsatas mees, kes ühmas mulle läbi oma puhmas vuntside: How are you? Ülejäänud reis oli igati rahulik ning ka sihtpunk polnud enam kaugel.

Esmamulje Kisumust oli igati positiivne. Tunda oli sellist aafrikalikku suurlinna hõngu ning kiiret tempot. Samas kompaktne pisike kesklinna osa, kus saab mõnusalt jalutada. Mis tundus veel hämmastavana, siis Kisumu kesklinn oli Aafrikale mitte omaselt puhas ja korras. 

Kõigepealt seadsin sammud kohalikul käsitöö turule. mis kujunes täielikikuks pettumuseks, sest vaimusilmas kujutasn ette suurt platsi, kus inimesed müüvad kohalikku erinevat käsitööd. Tegelikkus oli üsna nutune, umbes 15 sara, kus igaüks kauples enamvähem sarnaste asjadega.

Nähes mzungut hakkasid kõik 15 müüjat mind enda sarasse kiskuma ning mind päästis tükkideks rebimisest ainult konkreetne ja karm tegutsemine. Karjatasin eesti keeles: Kaduge minema! Peale seda sain rahulikult tutvuda väljapanekutega. Ütlen kohe ka ära, et ostsin mõned asjad. Nagu ikka kuulus meelitamiste juurde ka special price,mida ma ka siis nahhaalselt kasutasin Kuigi jah, kas see oleks olnud vajalik Aga lõpuks valdas  mindki hasart hinnaga kauplemise üle. Järgmisena seadsin sammut Nakumatti, mis on supermarketite kett ning suurim Kisumus. Aga noh, see oli selline angaar,kus tegelikult midagi teha polnud. Välja arvatud et toiduosakond on tõeliselt rikkalik. Seal asub ka 3D kino ning nagu meilgi näidatakse viimaseid Hollywoodi üllitisi. Praegu jookseb siis uus Bond. Tagasi kesklinna sõites valis boda juht otsema tee ning me möödusime ka kohalikust prügimäest. Kohalikud prügikollid võitlesid seal igaüks oma palukese eest samal ajal kui ülevalt taevast jälgisid neid valvsad kotkasilmad. Hais oli väljakannatamatu ning kogu see kupatus tossas erinevatest kohtadest.

Minu Kisumu reisi põhjuseks oli aga õmblusmasinate muretsemine. Asi nimelt selles, et võitsime ühe hanke ning selleks peavad olema korralikud masinad, millega teha overlokki ja nööpauke. Overlokk meil on olemas, aga mina sellega midagi teha ei suuda, sest see on mingi hiinakas. Siiamaani teevad naised nööpauke käsitsi, aga hanke puhul sellised läbi ei lähe. Ühesõnaga üritasingi leida kohta, kus oleks suur erinevate õmblusmasinate valik.

Keegi ei teadnud midagi, ühesõnaga pidin minema sinna, aga ei tea kuhu, küll teades mida mul vaja on. Viis inimest juhatasid mind kõik erinevatesse kohtadesse. Lõpuks sattusin juhuse tahtel kangapoodi, mida pidasid hindud. Neil sain vajalikku infot ning ka hinnapakkumise vajalikele masinatele. Kogu selle tramburai lõpuks olin nii väsinud, et otsustasin tagasi koju ära sõita.  Muideks hindude kogukond on Kisumus üsna suur ning nende ärid ja ettevõtted mulle tundub heal järjel. Erinevus on selleski kuidas sind koheldakse. Hindude ärides tullakse kohe ligi ja uuritakse mis soov on. Kohalikega on asi vastupidi. Võid seista nagu vaene sugulane õnnetult toanurgas. ;)

Keenias ei lõpe seiklused kunagi. Nii ka seekord. Teekond Kisumust Kakamegasse oli üsna värvikas.  Kõigepealt umbes 10 minutit peale teekonna algust lülitas matatu juht sisse maki ning kogu seltskond koos juhi ja manageriga hakkasaid kõval häälel kaasa laulma. Ma ei tea kas tegu oli mingi gospelmuusikaga või mingi muu stiilis muusikaga. Igatahes jätkus neil sellist lauluindu umbes kolmveerand tunniks. Mina sõnadest muidugi midagi aru ei saanud ja püüdsin meelde jätta mingeid fraase, aga ega suhaiili keelest arusaamine pole mingi meelakkumine. 

Korraga oli tee täis relvastatud politseinikke ning kõik sõidukid peatatai kinni ning sunniti seisma korralikus rivis teeäärde. Minu küsimisi peale vastasid kohalikud, et ah ju siis mõni valitsustegelane. Ja nii see täpselt oligi. Pikk eskort koos relvastatud vennikestega. Muideks Keenias ei tohi politseid ega sõjaväge pildistada. Saab karistada. Õnneks kogu see afäär möödus üsna kiiresti ning lõbus teekond võis jätkuda. Kakamega oli juba käega katsutav, aga enne jäi meil teele Sigalakala. Selline toreda nimega linnake. Esmalt ma mõtlesin et see on üks järjekordne keenialaste huumor, aga jah sellise nimega koht on siin olemas. Nojah ka Kakamega nimi on eestlastele lõbus :)

Kakamegas (Mega Kaka- tervitused Kivirähule) toimus mingi suur promo üritus ja nagu hiljem selgus tegi seda Safaricom, kes on Keenia suurim mobiilioperaator. Püsti oli pandud uhke telk ning rahvast lõbustasid tantsijad, lauljad ja muidu naljamehed.  Jälgisin seda komejanti üsna pikalt ning mida kauem ma seda vaatasin seda lõbusam oli. Peo kulminatsioonis saabus kohalik Zenja Fokin ning tegi rahva ees igasugu imetrikke:lõi trummi ning tantsis stepptantsu trummipõrina saatel. Muideks olen ammu arvanud, et kõigil meil on olemas teisikud. Ja valgete inimeste teisikud on Aafrikas. Matatusõit Kakamegast Shiandasse möödus vahejuhtumiteta.

Nojah, Keenias on lõbus, siin on olukordi, mis panevad naerma ning samuti ajavad närvi. Aga sellest viimasest saab ilusti üle oma sisemise feng-huiga.

Töised väljakutsed.

Kes ütles, et kerge peab olema. Eriti siis, kui sa oled kodust rohkem, kui 6000 km kaugusel ning püüad oma loogilist arusaama kohandada kohalikele tavadele vastavaks. Aga kõigest järgemööda. Nagu ma olen juba maininud, siis õmblustöö läheb nagu lepase reega. Nagu ka eestlastele kombeks, et alul ei saa vedama ja pärast pidama, siis siin on samamoodi. Äkki eestlased ongi siit pärit :) Ühesõnaga koolivormide õmblemine käib täie hooga. Kleidid on ilusti valmis ja ootavad oma uusi kandjaid. 53 kleiti õmblesid 4 õmblejat valmis 10 päevaga. See üllatas isegi mind, sest olin arvestanud et ega nad üle kahe kleidi päevas küll teha ei jõua, aga võta näpust, vingemad memmed tegid  4 kleiti päevas. Eks muidugi kvaliteedi kallal saab nuriseda aga ausalt kätt südamele pannes võin öelda, et see polegi kõige hullem. Eriti arvestades seda, siis praeguseks olen ma teinud neile spetsiaalselt lõiked kolmes suuruses:S; M; L. Ja seda nii poiste pluusidele kui ka lühikestele pükstele. Tähistasin ka lõiked vastavate tingmärkidega, nii nagu meie oleme harjunud tegema, aga siis see ei toimi. Pole oluline mis pidi sa välja lõikad, oluline et kangast kuluks vähem. Ometi me arvestasime kangakulu nii nagu peab. Natuke ikkagi valmistab raskusi neil arusaamine kui palju on 1 cm !!! Aga minu valvas kullipilk jälgib kõike ning 1 cm õmblusvaru on mu silmi sööbinud nii, et mind ei peta. Üldiselt on memmed kõik toredad ja neist võiks pajatada nii mõnegi lõbusa loo. Selles suhtes olen ma rahul, et mul õnnestus kokku panna selline meeskond, kellega on tore koos töötada ning keda on lust  õpetada. On toimunud  kolm  õmblusalast koolitust. Esimene oli siis kui hakkasime kleite õmblema. Teine oli pluusidega ja kolmas pükstele.  Pluuside puhul ma ajasin asja natuke keerulisemaks ning palusin kasutada kappõmblust. Seda oskas teha ainult üks toreda nimega õmbleja -Mwanarabu. Aga oh häda,häda,häda..... See nõuab üsna täpset kätt ja silma. Täpsus siinsetele õmblejatele ei istu. Panen siia ka ühe pildi, kuidas kappõmblus välja näeb, et ka võhikud saaks aru :)

Esimesel päeval suutsid nad õmmelda ainult 3 pluusi, aga siis hakkas asi  minema ja nüüdseks on juba pooled pluusid valmis. Olgu öeldud et kokku on 105 komplekti.  Vaja on veel nööbid õmmelda ja nööpaugud teha Käsitsi!!! Kui ausalt öelda, siis mulle väga meeldib siinsete koolide vorm.  Need on hästi värvilised ja rõõmsad. Enamustel koolivormidel kasutakse kahte värvi materjali: põhivärv ja lisavärv või nagu nad siin ütlevad contrast. Tavaliselt on lisavärvina detailid: kraed, varrukate mansetid, kleidi vööd jne.  Hiljem kui kõik koolivormid valmis saavad teeme ka kohalike võimaluste piires pildistamise, et siis hiljem oleks kergem seda kupatust hallata ning ei peaks jalgratast leiutama. Praegu on olnud olukordi, kus on tekkinud väikeseid möödapanekuid just nende kontrastide osas. Koole muideks on kokku 24. Nii et piisav kogus segaduse tekkimiseks. 

Praegu käib ka hange keskkooli koolivormide õmblemiseks. Oleme taotlused sisse andnud ja nüüd lähipäevil peaks selguma kas meil õnnestub ka mõni hange võita. Kui meil õnnestub saada isegi üks hange , siis tähendab see ränka tööd ja põhjalikku planeerimist.  Hange tuleb täielikult ise finantseerida ning alles 2-3 kuu möödudes tasustakse, kui haridusministeerium kannab koolidele rahad üle.  Sellist asja nagu Eestis siin pole. Kuigi ka mingid asjad on sarnased ja seda just dokumentatsiooni osas.

Viimane ülesanne, mille ma endale võtsin oli õmbluse käsiraamatu koostamine WEFOCO naistele. See peaks tulema selline lihtne variant, kus on sees põhitõed.  Alustades vajalikest töövahenditest ning kangastest ja nende tähistest ning lõpetades lihtsamte õmblusnippidega. Kuigi paljud naised siin õmblevad, siis nende oskused on üsna primitiivsed. Siin oleks ka õmbluskooli kõige halvem õpilane kõva kunn :) Vaatame kuidas siis asi lõpeb. 

Lisaks õmblusmemmedele on mul ka mutid, kes teevad käevõrusid. Just nimelt mutid, sest nad igal võimalikul juhul valetavad ja tahavad raha välja petta.  Kuigi tegu on üsna heal järjel olevate naistega. See, kes kogu seda kremplit juhib on üsna kaval ja igal võimalikul juhul püüab märku anda, et ta teeb sinu jaoks igasugu head, eriti nende käevõrude tegemisega. Küll nad püüavad väita, et materjal on otsas, küll miskit muud. Muideks ükskord oligi, aga siis tellisin selle NAirobist.  Kui olime ilusti kõik kokku leppinud, millal ma kogu kupatuse kätte saan siis selle asemel et mulle mingist probleemist teada anda nad helistasid Estherile ja väitsid, et materjal on otsas. Kui ma hakkasin asja kontrollima väitis see proua, et nad tahavad raha kuna naised on näljas. Ütlesin otse, et mul suva, me leppisime kokku millal käevõrudele järgi tulen. Ja materjal ei saa mitte kuidagi otsas olla, sest varusin seda parasjagu palju. Sellised nihverdamised ajavad närvi ning tekitavad eelarvamusi. Vaatame, kuidas nad oma ülesandega on hakkama saanud. Pean kõik käevõrud ka üle lugema, sest esimesel partiil ma usaldasin neide arvu, aga hiljem kodus ise üle lugedes oli 2 tükki vähem No ütleme, siis et loomulik kadu.

Lapsed on elu õied.

Keenias kõlab selline lause üsna marginaalselt. Ei saa väita, et keenialased ei armastaks oma lapsi, aga siin on sellel armastusel hoopis teine tähendus ja väljund. Kui Eestis enamalt jaolt lapsi kasvatakse ja hoitakse vati sees, siis siin on hoopis teised kriteeriumid, et lapsest kasvaks normaalne ühiskonnaliige. Laps peab hakkama varakult enda eest seisma. Kindlasti on suurlinnades ka juurdunud euroopalikud kasvatuse põhimõtted, kuid ma lähtun ikkagi sellest, mida ma siin näen ja kogen. Olen oma varasemates blogides kirjutanud üsna põgusalt lastest ja nende kasvatamisest. Mul on hea vaatlus materjal olemas,kuna naabrinaisel on kokku 4 last. Kaks üsna pisikesed, kes käivad algkoolis ning kaks suuremat, kellest üks käib arvatavasti kas kolldezis või ülikoolis ja teine gümnaasiumis. Selle aja peale kui meie üles ärkame umbes 7.30(mis on kohalikus mõistes hilja), siis naabrilapsed on juba ammu üleval ja pesevad pesu. Olgu lisatud, et pesumasin puudub ning kõike pestakse käsitsi. Pesu pestud, siis on nõude  pesu käsil ja seejärel koristamine. Nõnda kordub selline rutiin päevast päeva. Ma pole näinud sellist asja nagu mängimine või kui, üsna minimaalselt. Õhtul läheb vara pimedaks ning siis kolitakse ära tuppa. Magama minnakse ka tavaliselt üsna varakult. Kui meie tiksume üleval ümbes keskööni, siis kohalikud keeravad sellel ajal juba ammu rahulikult teist külge. Kui Eestis tehakse kampaaniad, et ära löö last, vaid räägi temaga, siis siin on vastupidi. Alul peksa ja kui aega üle jääb siis räägi. Muidugi on ka erandeid. Kui esimene kord aru ei saa, kui oled tappa andnud, siis anna veel Lõpuks jõuab kohale. Karm reaalsus nagu öeldakse! 

Lapsed on siin pigem projekt oma vanaduse kindlustamiseks, mis on ka arusaadav, aga kas seda peab tegema peksuga on iseasi. Mõnikord võibolla kulub mõni hele laks ka ära.

Füüsiline karistamine on üks asi, aga hoopis tihedamalt kohtab ka seelliseid olukordi, mida kaine mõistus tõrgub uskumast.

Hiljaaegu suri  kolmest lapsest üks laps siin nälga, sest ema on ammu jalga lasknud ning kasvatab neid ainult isa, kes aga armastas ka napsuklaasi kummutada. Ühe jätkuva joomatuuri käigus “unustas” isa lapsed lihtsalt pikemaks ajaks ilma söömata koju. Ning kõige väiksem ja noorem surigi alatoitumise tagajärjel. Tihti juhtub ka seda, et ema annab oma lapse hoida mõnele naabrinaisele või oma vanematele, et korraks on vaja ära käia. See korraks on mõnel puhul veninud juba rohkem kui kümneks aastaks. See on konkreetne näide ühest kohalikust poisist, keda kasvatab ema endine töökaaslane. Ema lihtsalt läks korraks kuhugi on seal juba neliteist aastat. Keegi ei tea kas ta on elus või surnud. Pois on muideks üsna tubli ja asjalik. Käib meil kontoris arvutimänge mängimas ning tasuks selle eest aitab koristada ja hoiab ja teistel tüüpidel silma peal. Või olukord, mida ma krjeldasin ka varem, kui naine abiellub uuesti. Juhtub, et sellises olukorras jäetakse lapsed oma vanemate hoolde või siis lihtsalt “unustatakse” maha. Lapsi ei taheta uude suhtesse kaasa võtta, sest see võib häirida tulevast abikaasat ning uued lapsed sünnivad ju nagunii. Hiljaaegu tuli meile kontorisse laps, kes polnud kaks päeva söönud, sest ta elab vanaemaga, kes on voodihaige. Kohale tuli ta naaberkülast, mis on umbes 10 km kaugusel. Väitis see tüdruk ise, et käib 6ndas klassi, aga välja nägi küll pigem selline kes on 3-4 klass. 

Samas on siin ka olemas teine variant, kus kogukond hoolitseb ja võtab kasvatada orvuks jäänud lapse. Ma ei taha olla küll küüniline, aga mulle tundub see pigem sellise omakasupüüdliku trikina, et kasutada tasuta tööjõudu. Kuigi kas samas oleks parem, et see laps sureks nälga või hakkaks oma keha müüma. Lapsprostituute  on üsna palju ning ka perverte samal hulgal. Üleüldse on prostitutsioon Keenias laialt levinud ja seda isegi meie külas.

Tähelepanekuid elust enesest.

Otsustasin korraldada väikese eksperimendi. Üritan 5 tööpäeva jooksul hakkama saada nii vähesega kui võimalik ja see puudutab just toitu ja lõbustusi. Kursiks on 1EURO= 100 KES

ESMASPÄEV 23.november.

1. Eilne tatrapuder (tatar on eestist kaasa toodud ning selle hind ei lähe siin arvesse)

  Praetud muna 10 KES

  Coca-cola 40 KES

Kõneaeg 50KES

Puuviljasalat 50 KES

2. TEISIPÄEV 24.november

Kaks keedetud muna 20 KES

Banaan 10 KES

Koristaja 200 KES

        Mandasi 10 KES

Chapati ja oad 30 KES

Coca-cola 30 KES

Puuvilja salat 50 KES

Rohelised banaanid 50 KES

3. KOLMAPÄEV 25.november

Hommikupuder 30 KES

Tomatid 20 KES

Puuvilja salat 50 KES

Sprite 30 KES

4. NELJAPÄEV 25. november

Hommikusöök 10 KES

Lõunasöök 100 KES

Avokaado 30 KES

Mandasi 20 KES

5. REEDE  26.november

Hommikusöök 50 KES

Lõunasöök 90 KES

Transport 100 KES

Treening 150 KES

Vesi 60 KES

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kõik kokku : 1290 KES

Kui siit nüüd maha võtta transport,pesupesija, treening ja telefoni kõneaeg, siis jääb järgi 790 KESi nädala toiduraha. Sealjuures käime igapäev väljas söömas.Pole paha ma ütleks. Nojah aga natuke üksluiseks läheb,aga samas on värske kraam kogu aeg võtta. Kuna külmkappi pole ja seda vist ei saaksigi kasutada, sest elekter on tihti ära,siis ostame turult täpselt nii palju toidukraami kui vaja.Liha on siis pidupäevade söök või kui täpsem olla nädalavahetustel. Aga üldiselt ma lihast puudust ei tunne. Minu vaieldamatud lemmikud on avokaadod ja need on siin üsna pirakad. Igatahes tegin meile üks õhtu avokaado salati, millest piisas kahele.

Lihtne ja kiiresti valmiv:

Avokaado

Sibul

Paar küünt küüslauku

Paar tomatit

2 keedumuna

Soola, pipart, sojakastet, 

Maitses vapustavalt mandasidega. Kõhutäis missugune. Selline salat läks meile maksama alla 1 euro.

Mune me ostame tavaliselt terve resti ja restitäis maksab 300 KES.

Teine toit mida Kaie tegi oli matoke. Need on rohelistest banaanidest valmistatud. Põhimõtteliselt maitseb nagu kartul aga parem. Võib lihtsalt keeta pehmeks ja süüa mingi kastmega , kuid võib ka pudru teha. Matoke on üsna toitev ning kõht on korralikult täis terveks päevaks. Sellise portsu kahele saab kätte umbes ühe euroga. Liskas veel tomatit, küüslauku, sibulat, maitseaineid ning õhtusöök parim kui peenetes gurmee restoranides.

Elu pakub siin meeldejäävaid seiku igapäev. Lähtudes professionaalsest kretinismist on minu erilise tähelepanu all muidugi inimeste riietusstiil.. See on kirju nagu mustlasseelik. Ja erineb see piirkonniti ikka üsna palju. Meie “auulis” on selline second hand stiil. Mulle üldse tundub et paljud keenialased käivad riides euroopast saadetud teise või kolmanda ringi riietes. Siin pole meestel mingi probleem panna selga meie mõistes see mis on mõeldud naistele. Ma ei räägi siin seelikutest ja kleitidest vaid seda, et me oleme harjundu jälgima kummale poole käivad nööbid kinni. Boda-boda juhtide puhul on tavaline, et neil on seljas euroopa või ameerika naise seljas oma aja ära elanud jakk. Pole oluline kuhu poole nööbid kinni käivad ja rinnasissevõtted  pole probleemiks, peaasi, et sooja annab. Või pannakse jope tagurpidi selga nii, et lukk on seljapeal. EI tea kas selline variant aitab paremini sooja hoida, kui motikaga sõita.  Tavaliselt näevad ikka sellised miksitud tüübid üsna khuulid välja. Nädalavahetusel õhtuse matatuga koju sõites näeb ikka igasugu “fashionit” :) Istub mees koos teiste kambajõmmidega bussipeatuses ja esmapilgul tundub nagu oleks kuskilt moeajakirjast välja astunud- seljas ilus erkroheline dress, mille külge ehib kaks erkkollast triipu.  Mzungu loogika ütleb, et jalas võiks tal olla varbavahe plätud või toss, aga oh ei tema jalgu kaunistavad ilusad ja üsna uued hõbedased baleriinad. Ju oli siis mingi suurekasvuline valge naine need saatnud humanitaarabi korras siia.  Või teine tüüp, kes on kohalikus mõistes riides üsna stiilselt ( fittitud teksad, T-särk ja kaabu), aga tema kannab hõbedaste litritega pisikest diskokotti risti üle rinna.Sellist millega eesti peiped linna peal ringi traavivad. Samas kõrval oli korralikus kontorikostüümis naine, kelle aksessuaariks on karvane karukott, umbes selline nagu meil kannavad väiksed tüdrukud kui ema isaga parki jalutama lähevad. Siin ei vaadata seda kas naiste või meeste jope,peaasi, et meeldib ja paras on ning pannakse selga, see viimane puudutab just mehi. Omaette suursaavutused on muidugi keenia naiste soengud. Väga popp on endale pähe “kleepida” soeng, sest see näitab ka seisust ja kuuluvust. Vaesematel pole selleks võimalusi. Üleüldse on riietumistavasid siin lahe järgida. Paljud naised õmblevad ka ise ning teenivad ka sellega endale elatist.

Hoopis teine ooper on Kakamegas Golf hotellis, kus käib jõukam rahvas. Sinna tullakse kas siis lastega ja ise passitakse samala jal basseini veeres või kui on suuremad lapsed siis need tulevad kambakesi ja nad hängivad niisama. Teevad endast enekaid, suhtlevad omavahel ning demonstreerivad vettehüppeoskuseid.Riides on kõik tunduvalt paremini ning  näha on, et nendes peredes on raha. Sissepääs basseini maksab 200 KES. Pühapäeval, kui enamus keenialasi on kirikus on basseini vallutanud kohalik hindude kogukond. Isad lastega. Isad ajavad omi isade asju baaris ja lapsed on basseini veeres ja ajavad omi asju. Olgu öeldud, et hindude kogukond on Kakamegas üsna suur. Ja paistab , et kõik on üsna heal järjel. Nagu ma olen tähelepannud, siis paljusid ärisid juhivadgi hindud. Nagu mulle tundub on neil lihtsalt rohkem ettevõtlikust ja ärivaistu. Ja olgem ausad kohalikke peetakse ka tihtipeale laiskadeks ja mugavateks. Et usk on väga tugev, siis ongi suhtumine, et küll jumal annab, kui vaja ja muidugi võtab ka.  Pealelõunasel ajal, kui kirikutrall on lõppenud hakkavad saabuma uhkelt ehitud keenialased, et koos perega lõunat süüa.Kohati meenutab kogu see krempel mõnda halva stsenaariumiga odavat Hollywoodi filmi. Kõigil on seljas oma parimad hilbud ja selliseid rääbakotte nagu meil siin külas ei lasta väravast kaugemale. Nojah eks üks korralik lõunasöök hotellis neljale maksab ka umbes 2000 KES ringis. Meie külakeses võib tihtipeale kohata ka selliseid tüüpe kelle seljas olev riideriba ka suurema ettekujutuse puhul ei meenuta midagi, millele võiks kehakatte nimetuse anda.

Üldiselt on Keenia ja üleüldse Aafrika ühiskonnad väga patriarhaalsed. Seda näeb kas või juba sellestki, kuidas on jaotatud meeste ja naiste tegevused ühiskonnas. Samas kindlasti suurtes linnades on olukord parem aga ma ikkagi räägin meie omast Shaindast. Ei mingit võrdsust. Naine räägib siis ja avaldab oma arvamust kui kana kuseb !!! Samas on naised palju algatusvõimelisemad ning vastustustundlikumad. Kohalikul turul on müüjateks naised, mehed lihtsalt passivad niisama. Keenialaste üheks harukordseks omaduseks on ka lihtsalt istuda ühe koha peal ilma midagi tegema ja seda tunde. Üldse on meeste osakaal arvuliselt väiksem, sest paljud on surnud( HIV ja AIDS) või joomatülide käigus teise ilma saadetud. Seda meestekesksust näitab kas või seegi kuidas suhtutakse üksikusse naisesse,kes liigub omapäi. Teine suhtumine on siis, kui naisel on meessoost saatja. Ära jäävad igasugused kahemõttelised komplimendid ja kutsumised. Valge naine on selles suhtes veel eriti tähelepanu all.

See piirkond, kus meie asume on, siin on kõige kõrgem HIV protsent elanikkonnas. 

Viis päeva oli täiesti taluatv ilm,palav küll, aga ilma sajuta. Nüüd siis kallab juba viiendat tundi jutti ning peaks vist hakkama Noa laeva ehitama.

Nüüd siis oli võimalus ka valges trenni teha ja näha näost näkku omi trennikaaslaseid. Mina ei tea, minul oli ikka pooletunniga võhm väljas ja tatt ripakil aga kohalikud panid vapralt tund aega jutti. Igatahes kummutasin enda jaoks ka ühe müüdi, sest arvasin, et kõik mustanahalised võivad oma perset sheikida nii nagu tahavad ning neil on ideaalne rütmitunnetus, Aga võta näpust mõnele trennitüübile oli küll vanaise puujalaga kõrva peale astunud ning minu rütmitunnetus oli igati parem. Igatahes otsustasin ma oma trennikoormust suurendada kahele korrale nädalas. 

Tähelepanekuid elust enesest.

Otsustasin korraldada väikese eksperimendi. Üritan 5 tööpäeva jooksul hakkama saada nii vähesega kui võimalik ja see puudutab just toitu ja lõbustusi. Kursiks on 1EURO= 100 KES

ESMASPÄEV 23.november.

1. Eilne tatrapuder (tatar on eestist kaasa toodud ning selle hind ei lähe siin arvesse)

  Praetud muna 10 KES

  Coca-cola 40 KES

Kõneaeg 50KES

Puuviljasalat 50 KES

2. TEISIPÄEV 24.november

Kaks keedetud muna 20 KES

Banaan 10 KES

Koristaja 200 KES

        Mandasi 10 KES

Chapati ja oad 30 KES

Coca-cola 30 KES

Puuvilja salat 50 KES

Rohelised banaanid 50 KES

3. KOLMAPÄEV 25.november

Hommikupuder 30 KES

Tomatid 20 KES

Puuvilja salat 50 KES

Sprite 30 KES

4. NELJAPÄEV 25. november

Hommikusöök 10 KES

Lõunasöök 100 KES

Avokaado 30 KES

Mandasi 20 KES

5. REEDE  26.november

Hommikusöök 50 KES

Lõunasöök 90 KES

Transport 100 KES

Treening 150 KES

Vesi 60 KES

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kõik kokku : 1290 KES

Kui siit nüüd maha võtta transport,pesupesija, treening ja telefoni kõneaeg, siis jääb järgi 790 KESi nädala toiduraha. Sealjuures käime igapäev väljas söömas.Pole paha ma ütleks. Nojah aga natuke üksluiseks läheb,aga samas on värske kraam kogu aeg võtta. Kuna külmkappi pole ja seda vist ei saaksigi kasutada, sest elekter on tihti ära,siis ostame turult täpselt nii palju toidukraami kui vaja.Liha on siis pidupäevade söök või kui täpsem olla nädalavahetustel. Aga üldiselt ma lihast puudust ei tunne. Minu vaieldamatud lemmikud on avokaadod ja need on siin üsna pirakad. Igatahes tegin meile üks õhtu avokaado salati, millest piisas kahele.

Lihtne ja kiiresti valmiv:

Avokaado

Sibul

Paar küünt küüslauku

Paar tomatit

2 keedumuna

Soola, pipart, sojakastet, 

Maitses vapustavalt mandasidega. Kõhutäis missugune. Selline salat läks meile maksama alla 1 euro.

Mune me ostame tavaliselt terve resti ja restitäis maksab 300 KES.

Teine toit mida Kaie tegi oli matoke. Need on rohelistest banaanidest valmistatud. Põhimõtteliselt maitseb nagu kartul aga parem. Võib lihtsalt keeta pehmeks ja süüa mingi kastmega , kuid võib ka pudru teha. Matoke on üsna toitev ning kõht on korralikult täis terveks päevaks. Sellise portsu kahele saab kätte umbes ühe euroga. Liskas veel tomatit, küüslauku, sibulat, maitseaineid ning õhtusöök parim kui peenetes gurmee restoranides.

Elu pakub siin meeldejäävaid seiku igapäev. Lähtudes professionaalsest kretinismist on minu erilise tähelepanu all muidugi inimeste riietusstiil.. See on kirju nagu mustlasseelik. Ja erineb see piirkonniti ikka üsna palju. Meie “auulis” on selline second hand stiil. Mulle üldse tundub et paljud keenialased käivad riides euroopast saadetud teise või kolmanda ringi riietes. Siin pole meestel mingi probleem panna selga meie mõistes see mis on mõeldud naistele. Ma ei räägi siin seelikutest ja kleitidest vaid seda, et me oleme harjundu jälgima kummale poole käivad nööbid kinni. Boda-boda juhtide puhul on tavaline, et neil on seljas euroopa või ameerika naise seljas oma aja ära elanud jakk. Pole oluline kuhu poole nööbid kinni käivad ja rinnasissevõtted  pole probleemiks, peaasi, et sooja annab. Või pannakse jope tagurpidi selga nii, et lukk on seljapeal. EI tea kas selline variant aitab paremini sooja hoida, kui motikaga sõita.  Tavaliselt näevad ikka sellised miksitud tüübid üsna khuulid välja. Nädalavahetusel õhtuse matatuga koju sõites näeb ikka igasugu “fashionit” :) Istub mees koos teiste kambajõmmidega bussipeatuses ja esmapilgul tundub nagu oleks kuskilt moeajakirjast välja astunud- seljas ilus erkroheline dress, mille külge ehib kaks erkkollast triipu.  Mzungu loogika ütleb, et jalas võiks tal olla varbavahe plätud või toss, aga oh ei tema jalgu kaunistavad ilusad ja üsna uued hõbedased baleriinad. Ju oli siis mingi suurekasvuline valge naine need saatnud humanitaarabi korras siia.  Või teine tüüp, kes on kohalikus mõistes riides üsna stiilselt ( fittitud teksad, T-särk ja kaabu), aga tema kannab hõbedaste litritega pisikest diskokotti risti üle rinna.Sellist millega eesti peiped linna peal ringi traavivad. Samas kõrval oli korralikus kontorikostüümis naine, kelle aksessuaariks on karvane karukott, umbes selline nagu meil kannavad väiksed tüdrukud kui ema isaga parki jalutama lähevad. Siin ei vaadata seda kas naiste või meeste jope,peaasi, et meeldib ja paras on ning pannakse selga, see viimane puudutab just mehi. Omaette suursaavutused on muidugi keenia naiste soengud. Väga popp on endale pähe “kleepida” soeng, sest see näitab ka seisust ja kuuluvust. Vaesematel pole selleks võimalusi. Üleüldse on riietumistavasid siin lahe järgida. Paljud naised õmblevad ka ise ning teenivad ka sellega endale elatist.

Hoopis teine ooper on Kakamegas Golf hotellis, kus käib jõukam rahvas. Sinna tullakse kas siis lastega ja ise passitakse samala jal basseini veeres või kui on suuremad lapsed siis need tulevad kambakesi ja nad hängivad niisama. Teevad endast enekaid, suhtlevad omavahel ning demonstreerivad vettehüppeoskuseid.Riides on kõik tunduvalt paremini ning  näha on, et nendes peredes on raha. Sissepääs basseini maksab 200 KES. Pühapäeval, kui enamus keenialasi on kirikus on basseini vallutanud kohalik hindude kogukond. Isad lastega. Isad ajavad omi isade asju baaris ja lapsed on basseini veeres ja ajavad omi asju. Olgu öeldud, et hindude kogukond on Kakamegas üsna suur. Ja paistab , et kõik on üsna heal järjel. Nagu ma olen tähelepannud, siis paljusid ärisid juhivadgi hindud. Nagu mulle tundub on neil lihtsalt rohkem ettevõtlikust ja ärivaistu. Ja olgem ausad kohalikke peetakse ka tihtipeale laiskadeks ja mugavateks. Et usk on väga tugev, siis ongi suhtumine, et küll jumal annab, kui vaja ja muidugi võtab ka.  Pealelõunasel ajal, kui kirikutrall on lõppenud hakkavad saabuma uhkelt ehitud keenialased, et koos perega lõunat süüa.Kohati meenutab kogu see krempel mõnda halva stsenaariumiga odavat Hollywoodi filmi. Kõigil on seljas oma parimad hilbud ja selliseid rääbakotte nagu meil siin külas ei lasta väravast kaugemale. Nojah eks üks korralik lõunasöök hotellis neljale maksab ka umbes 2000 KES ringis. Meie külakeses võib tihtipeale kohata ka selliseid tüüpe kelle seljas olev riideriba ka suurema ettekujutuse puhul ei meenuta midagi, millele võiks kehakatte nimetuse anda.

Üldiselt on Keenia ja üleüldse Aafrika ühiskonnad väga patriarhaalsed. Seda näeb kas või juba sellestki, kuidas on jaotatud meeste ja naiste tegevused ühiskonnas. Samas kindlasti suurtes linnades on olukord parem aga ma ikkagi räägin meie omast Shaindast. Ei mingit võrdsust. Naine räägib siis ja avaldab oma arvamust kui kana kuseb !!! Samas on naised palju algatusvõimelisemad ning vastustustundlikumad. Kohalikul turul on müüjateks naised, mehed lihtsalt passivad niisama. Keenialaste üheks harukordseks omaduseks on ka lihtsalt istuda ühe koha peal ilma midagi tegema ja seda tunde. Üldse on meeste osakaal arvuliselt väiksem, sest paljud on surnud( HIV ja AIDS) või joomatülide käigus teise ilma saadetud. Seda meestekesksust näitab kas või seegi kuidas suhtutakse üksikusse naisesse,kes liigub omapäi. Teine suhtumine on siis, kui naisel on meessoost saatja. Ära jäävad igasugused kahemõttelised komplimendid ja kutsumised. Valge naine on selles suhtes veel eriti tähelepanu all.

See piirkond, kus meie asume on, siin on kõige kõrgem HIV protsent elanikkonnas. 

Viis päeva oli täiesti taluatv ilm,palav küll, aga ilma sajuta. Nüüd siis kallab juba viiendat tundi jutti ning peaks vist hakkama Noa laeva ehitama.

Nüüd siis oli võimalus ka valges trenni teha ja näha näost näkku omi trennikaaslaseid. Mina ei tea, minul oli ikka pooletunniga võhm väljas ja tatt ripakil aga kohalikud panid vapralt tund aega jutti. Igatahes kummutasin enda jaoks ka ühe müüdi, sest arvasin, et kõik mustanahalised võivad oma perset sheikida nii nagu tahavad ning neil on ideaalne rütmitunnetus, Aga võta näpust mõnele trennitüübile oli küll vanaise puujalaga kõrva peale astunud ning minu rütmitunnetus oli igati parem. Igatahes otsustasin ma oma trennikoormust suurendada kahele korrale nädalas. 

Teel ja mujal.

Juba mitmendat päeva on sitt ilm. Sajab ja on pilves.  Aga meie kohalikud eestlased oleme sellega harjunud ja ei nuta.Ühel õhtul oli selline äike, et püksid hakkasid maisijahu sõeluma. Ja sadas terve öö ning hommiku veel takkaotsa. Nagu ma olen kirjutanud siis vihmahood on siin tõeliselt karmid. Ei kuule isegi kui naabrinaine lapsi peksab.. Täielik stiihia. Kui müristab , siis on taevas nii valge nagu oleks põlema pandud miljon lampi. Kohalikud ise ka ütlevad, et praegune vihmaperiood on üsna karm ja valitsus on andud kohalikele omavalitsustele üsna suuri summasid, et ära hoida inimohvreid ja muid katastroofe kui peaks sellised vihmaperioodid jätkuma. Ennustatakse et sajab veel ka detsembris ning prognoos on üsna nutune. Terve aasta kõige suurem sademete hulk. Samas on ka selliseid päevi, kus päike kõrvetab otse lagipähe ning kuumakraade on varjus üle 30. Selline oli näiteks möödunud pühapäev, kui me Kaiega külastasime  ümbruskonna koolide lapsi, kes on Mondo toetusgrupis ning saavad Eesti sponsorite abiga kooliharidust omandada. Need koolid kõik on kaugemal ja seetõttu kasutasime liiklemiseks boda-bodat ehk siis mototaksot.  Lapsed olid kutsud kokku kohalike naisgruppide juhtide juurde.  Üldiselt on mul siin igapäev palju avastamist ja imestamist,aga seda heas mõttes. Nagu ma olen juba varasemates postitustesmaininud, et külas olles pakutakse alati süüa või siis vähemalt teed. Seekord siis pakuti meile kakaod ja keedumuna. Iseenesest üsna originaalne ning seda ideed ma hakkan heameelega eestis juurutama. Ei mingit kohvi ega võileibu. Käia oli vaja üsna mitmes kohas ning külad asusid üsna kaugel Shiandast. Viimane koht,kust me motikaga tagasi sõitsime oli Eesti mõistes ikka karuperses. Teekond koju kestis rohkem kui pool tundi. Ja see polnud mitte sõit mööda asfalteed vaid külavaheteel. Kui keegi kujutab ette millised on Keenias külavaheteed ja eriti praegu vihmaperioodil,siis on hästi.Vihmaajal on need teed enamaltjaolt läbimatud ning tõesti ainukeseks edasiliikumiseks on oma isiklik kondimootor. Liskas sellele raputas see korralikult sisikonna ka läbi. Pärast seda pisikest motoseiklust ei erinenugi me enam nii väga kohalikest sest meie katmata kehaosad olid kaetud ühtlase punase tolmuga.

Vaatamata sellele, et sõit oli üsna vaevarikas juhtus ka ikka naljakaid asju. Mõnes külas laste näod vajusid nii pikaks mzungsid nähes et hakkas lausa hirm ,ega nad nüüd  ometi halvatud ole. Paljudes kohtades saatis meid ka kisakoor. Muidugi me saime aru, sest kaks mzungut kahel boda bodal on mõnes külas terve aasta kultuurisündmus ning seda lugu hakatakse edasi pärandma põlvest põlve, kuni ta omandab hoomamatud mõõtmed ja kõlapinna. Üleüldse kui rääkida valgetest, siis neid on siin üsna palju. Eriti Kakamegas. Samas kui uskuda Lonely Planet’i infot, siis see on üks mõttetu linn, mis mulle mingil põhusel tundub kodune. Saab vähemalt korraks rutiinist välja.

Õmblemine on käima läinud täie rauaga. Kahjuks kvaliteet pole kõige parem, aga “õmblusmemmed “õpivad kiiresti ning varsti on nad oma oskustega nagu vanad kalad.

Praeguseks on valmis umbes pooled kleidid. Üks harjumatu asi on see, et nad ei kasuta siin overlokki,vaid õmblevad lihtsalt detailid omavahel kokku. Servad jäävad hargnema.

Alguses oli raskusi arusaamisega kui palju on 1 cm ja ikka nad õmblesid laiemalt.Aga kui nad olid paar korda harutanud ja nutnud, siis hakkasid õigesti tegema. Ja nüüd lasevad juba nagu “vanad mehed”. 

Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis järgmine nädal ootavad meid poiste pluusid ning see järel lühikesed püksid. Lõpuks saime ka overloki tööle ning nüüd ootab “memmesid “ees karm koolitus overloki kasutamise kohta. Nagu öeldakse Keenias, siis higi, verd ja pisaraid pole kunagi küllalt. Tsiteerides Keenia vanasõna, siis ega ilma pisarateta tule  ka armastust  töö vastu. 

Oleme Kaiega pälvinud ka kohaliku chipsimüüja poolehoiu, kes kinkis meile kummalegi pool liitrit pudelivett lisades, et me oleme nende parimad kliendid. Jah, olgu öeldud, et see kohalik lõunasöök-taldrikutäis chipse ketshupiga ja cocaga maksab 100 shillingit. Sööme seda iga päev lõunaks. Ja nii nad tapsid Ferdinandi :)

Paar päeva tagasi hakkasid Kakamega Ülikoolis rahutused, mille käigus sai ka üks õliõpilane surma. Põhjuse selleks andis üks arst, kelle süü läbi suri üks tüdruk. Üliõpilased läksid arstilt polikliinikusse aru pärima ning siis vallanduski massipsühoos. Kohale kutsuti politsei ning üks üliõpilane suri, kui politsei hakkas meeleavaldajaid laiali ajama. Peale seda intsidenti on ülikool juba paar päeva suletud. 

Seni kuni inimene suudab iseenast veel üllatada pole kõik siin maailmas veel kadunud. Asi nimelt selles, et hakkasin käima korra nädalas body pumpi trennis. Ise ka imestan. Aga mitte see pole kõige tähtsam vaid ikka see millistes tingimustes meie treening toimus.Nagu ikka juba kombeks olid elektril meiega omad plaanid  ja vahetult enne tööpäeva lõppu ta lasi jalga. Õnneks olid tööasjad selleks korraks ühel pool ning jäi lootus, et Mumiases on kõik korras. Aga oh ei!!! Ka Mumiase elekter tegi omi asju. Keenias ei jää kunagi mitte midagi toimumata, eriti selle pärast et elektrit pole. Trenni jõudes oli juba pime võiks öelda.  Kaheksa inimest trotisid pimedust ning treenisd omi lihaseid. Treeninsaali valgustas üksildane küünal, mille võbelev leek tahtis meie pekkide tuultes pidevalt kustuda. See mida treener tegi oli ainult aimatav ning,et meid oli vähe kohal sii saime ennast nii positsioneerida, et mitte kellegile jalaga või käega äiata. Olgu öeldudt, et treeningsaal on jaoataud pooleks: ühel pool on igasugu trenazööre ning teinepool kuulus meie valdusesse. Samal ajal trimmisid ka kohalikud jõujunnid omi kehi vormi. :)  Minu arust võiks siit välja arendada uue teenuse Euroopa jaoks. On ju olemas igasugu pimekohtingud ja pimeda söömised, miks siis mitte hakata tegema pimedas trenni või parimasl juhul küünlavalgel. Muusikaliseks kujunduseks võiks ainult kasutada treeneri häält kes kähiseva häälega loeb rütmi. Igatahes oli see meeli avaav kogemus ning järgmine kord trenni minnes loodan, et juhtub sama. Lõpetuseks lisan keenia vanasõna, mis ütleb et kunagi pole liiga pime, et midagi võiks tegemata jääda! Elekter on nõrkadele :)

Kohalikud matused.

Kust saab ikka  parimat absurdihuumorit, kui elust enesest,eriti Keenia elust :)Olen palju kuulnud legende kohalikest matustest, aga see mida ma nägi oli ikka väga deep. Istusime just parasjagu oma kontoris, kui tänaval hakkas kohutav lärm. Esialgu me ei pööranud sellele tähelepanu, aga lõpuks sundis uudishimu meid ikkagi jalad tagumiku alt välja ajama ning minema uurima, mis värk on. 

Kõigepealt nägime suurt veoautot, mille kast olid täis noorukeid ning kes muusika rütmis kaasa õõtsusid ja laulsid. Muusika meenutas natuke sellist rasta värki. Kõigil olid käes mulle tundmatu lehtpuuoksad millega muusikale kaasa lehvitati.. Lisaks terve kamp noorukeid, kes karglesid niisama ümber veoauto. Ja siis see ilmus: matatu ja katusele oli seotud kirst. Asi tundus nii absurdne, et mitte olla tõsi, aga täpselt nii see ongi. Mida absurdsem situatsioon seda rohkem elust enesest. Matus pole siin itk ja hala, vaid suur pidu, mis tavaliselt kestab kolm päeva.  Juuakse ja tantsitakse kadunukese terviseks. Matuse tagajärjed on näha 9 kuu pärast, kui sündivus kohalike hulgas on plahvatuslik. Mul hakkas kohe kujutlusvõime tööle, et mis juhtuks kui nöörid, millega kirst oli matatu katusele soeotud juhuslikult puruneks. Meenus millegipärast hea inglise komöödia “Surm matustel”. Ju inglased ongi oma hea absurdihuumori omandanud mingil määral siit, sest Keenia on ju endine asumaa.

Üks tähelepanek veel,mis on selline absurdimaiguline. Tihtipeale juhtub, et kohalikud pätakad tulevad vahtima kuidas mzungud tööd teevad ning lihtsalt passivad ukseavas. Täna üks natuke suurem teismeline oli isegi nii julge et karjus Kaiele läbi ükseava I LOVE YOU :) peale mida ta kadus nii kiiresti et isegi polnud aru saada kas see oli unes või ilmsi. 

Lõbus siin on ja veel lõbusamaks läheb!!!!

Kasutasin ka kohaliku juuksuri teenuseid ning kogu tänav tuli vaatama kuidas mzungut pügatakse :)

Täna vist siis olid matuste teine päev aga üldse mitte enam nii lõbus. Rongkäik liikus mööda küla peatänavat pannes ülejäänud liikluse totaalselt kinni. Trompetid mängisid tõeliselt kaeblikku kurba meloodiat, mis aga ei seganud rongkäigus osalejatel tunda ennast ikka chillit ning naerda ja tantsida.

Muideks kadunuke maetakse majakõrvale.

Tööst ja leivast.

No kuu aega on lennanud nii, et polegi aru saanud. Ärgu keegi solvugu, aga Eesti tundub küll tundmatus kauguses ja seda enam, et ilmad on vist juba üsna sügisesed ning talvevammused on välja otsitud. Meil on siin vihmaperiood ning me Kaiega teeme nalja, et nüüd lõpuks jõudis ka eestimaa suvi Keeniasse. Sajab ikka üsna korralikult igapäev pluss veel öö takkaotsa ning müristab nii, et hirrrrrmus kole hakkab :). Peale sadu ja äikest on üsna jahe, eriti öösel Kui alguses kasutasin magamisel ainult lina siis nüüd olen ka teki muretsenud ja mõtlen mõni õhtu, et ka teine tekk ei teeks paha. Inimene harjub ju ruttu kõige heaga.

Lõpuks on ka asjad kulgenud nii kaugele, et alustame koolivormide õmblemisega. Kangad on olemas,minul on lõiked tehtud ning juurdelõikaja on esimest päeva tööl. Ma ei saa aru kuidas nad varem neid koolivorme õmblesid, sest pole ühtegi mõõtu,ühtegi lõiget ühesõnaga mitte midagi ainult masinad. Aga nüüd on see viga parandatud. Nad saavad ise ka nüüd aru, et see lõigete asi on väga oluline. Esmaspäevaks on kutsutud ka õmblejad ja eks siis paistab, kuidas kujuneb. Kõik hoiatasid mind et ega siin kellaaegadest kinni ei peeta. Aga oh üllatust-Judith oli täpselt kell 10.00 kohal nii nagu kokku leppisime. Vaatame kuidas õmblejatega läheb.

Kui muu ei aita siis mängin kurja paksu valget pealikut:)

Õmblusmasinate parandaja käis ka ja kontrollis kõik üle ning tegi,mida vaja. Tundus üsna asjalik tegelane mitte mingi isehakanud inseneeeer :) Miks ma sellise irooniaga sest overlokile oli vaja üks vidin ehitada juurde ning see mis välja tuli oli üsna kentsakas. Aga noh eks ma siis teen ise täiendan ning orgunnin nii, et asi toimiks. Vidin oli üsna lihtne-niidihoidja, mis laseb vabalt niitidel joosta masinasse. Eile kuis siin Estheriga asju ja värke arutasime kargas siia sisse kohalik tüüp, kes tahab endale korralikult fittitud triiksärki. Nii et esimene tellimus on olemas Hakkan esimeseks mzunguks, kes hakkab kohalikele riideid õmblema. Muideks siin on väga raske saada, selliseid fittituid riideid. Nairobis jah, aga see on ikkagi 500 km ja selleks kulub terve päev et sinna jõuda. Eks paistab, mis sellest diilist saab, ma küll eriti ei panusta, aga eks paistab kui tüüp peale käib võiks ju proovida :)

Kui me Kaiega tegime seda tabelit, et paika panna, mis värvi vorm mis koolis on siis oli see üsna keeruline. Neil on viis erinevat sinist: Tblue, royal blue, Cheked navy blue,sky blue, navy blue ja light blue. Milline on milline on üsna raske aru saada. Loogika siin ei aita. Aga nagu ikka on meil Kaiega alti varuks plaan B ja nii saime kõik asjad sobima. Näiteks royal blue ja navy blue erinevus on nii väike, et seda on peaaegu võimatu märgata. Kuidgi mitte igakord ei toimi ka plaan B vaid on vaja veel umbes 25 erinevat plaani :)

Et peale koolivormi pean tegelema ka ehetega, siis see on omaette ooper, aga jälle sujub üsna valutult(praegu sülitasin kolm korda üle vasaku õla ning koputasin parema jala suure varbaga vastu puidust lauda ). Ehted on väga lihtsad: peenikese kumminööri otsa aetud pisikesed helmed. Nairobis olles ostsin vajaminevad materjalid ära aga kahjuks ma ei arvestanud niidikogusega mida vaja läheb :) Kokku on vaja lasta teha 1500 tükki. Praeguses seisuga on valmis 490, aga töö seisab sest niit sai otsa. Ja seda pole siit kuskilt võtta.Lähim koht selleks on Nairobi.Aga antaku mulle andeks siit Shiandast ei tõmba mind mingi nipiga Nairobisse makse või peale, aga ennem hüppan ojasse. Käisime kõik ümbruses olevad suuremad linnad läbi kuskil pole ja nii läkski käiku ma ei tea mitmes plaan. Et mul on siginenud Nairobis juba üsna mitmeid tuttavaid, siis kasutan nende abi. Ostavad vajaliku stuffi ära ja saadavad bussiga siia. See saatmine on samalaadne nagu meie Cargobus. Raha saadame neile MPESA kaudu. See on selline alternatiivne pangandus, aga kahjuks ma ei tea kuidas see toimib ning ei oska täpsemat infot anda.

Naised, kes neid käevõrusid teevad on väga lõbusad ja seltsivad. Kui käisin esimesel osal järgi siis kingiti mulle ananass. Neil on komme anda isegi siis kui see peaks olema nende viimane söök. Pärast saatsid naesed mind ilusti ka suure tee äärde, et saaksin matatu peale. Aga õnneks oli see matatu pungil täis kalu siis ma ei mahtunud. Tegin ettepaneku, et lähen jala, aga seda nad ei lubanud. See 7 km oleks just olnud paras õhtune jalutuskäik enne pimeduse saabumist.

Kodus ootas aga suur üllatus,elektrit polnud ega paistnud teist kuskil, nii et keerasin magama ja põõnasin ühtejuttu 12 tundi. 

Nädalavahetuse seiklused.

Alustades nende ridade kirjutamist vaevleme me jälle ilma elektrita. Õnneks on arvuti,telefon ja muud asja laetud nii et kirjutada saab. Tavaliselt on nädalavahetused minu jaoks üsna tüütud. Laupäevad veel, aga pühapäev. Siin on kõik kirikus ja laulavad Jessukesele kiitust.

Aga alustame laupäevast. Laupäev on tavaliselt see päev kui ma käin Kakamegas kõlava nimega hotellis Golf veemõnusid nautimas, kui seda nii võib nimetada. See on omaette lahe, sest mulle meeldib kohalikke vaadata, kuidas nad riides on ning kuidas käituvad. Nagu ma juba kuskil varem kirjutasin siis siis naiste ujumiskostüüm koosneb tavaliselt sellistest elementidest millega valged naised käivad jõusaalis. Kuid on ka selliseid, kes kannavad korralikke bikiine ja trikoosid. Aga mõni pärl satub ikka sekka. Näiteks oli üks naine valgetvärvi pitsilistes pikasäärega vanaema trussikutes. Muidu kena tüdruk aga .....

Mis puudutab mehi siis nende outfitiks on tavaliselt surfaripüksid. No selliseid kohtab ka meie linnapildis suvel üsna palju. Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et antud hotellis on ka tasuta WI-Fi mida siis käivad ka paljud mzungud seal kasutamas, kes on siin vabatahtlikena tööl. Olen juba näinud üsna mitmeid, aga juttu, ütlen ausalt ei viitsi nendega teha. Milleks???

Olgu öeldud, et siin on ka kaks suuremat supermarketit:Megamall ja Nakumat. See Megamall meenutab natuke meie Säästumarketit ja mulle eriti ei meeldi. Nakumat on pisut euroopalikum ja suurema valikuga. Mõlemas on ka söögikoht, kus peale veeprotseduure keha käime kinnitamas. Selles Megamallis on on kuke pildiga söögikoht ja nii ma ristisingi ta Kuke Restoraniks. Muideks seal on väga maitsvad samosad,aga kahjuks pole neid seal kuigi tihti. See Megamall ongi natuke selline kaubanduskeskus, kus siis on jalatsipood,juuksurid, internetikohvik, tasuline polikliinik ja kindlasti veel midagi. Nakumatis on kõige parem kohalik raamatukauplus ja meeletult suur pood erinevate toiduainetega ja tarbekaupadega. Lisaks ka alkoholilett, mida Megamallis pole. Aga noh alkoholivalik on nigel mitte nii nagu meie muuseumis raamatukogu vastas. 

Et tee Nakumatti viib läbi turu, siis see on omaette elamus. Tavaliselt pakutakse kõike, alates eurooplaste ärakantud riietest kuni toiduni. Riided laotud maha mingi suuremat sorti palaka peale. Toiduvalmistamisel on siis kuidas kellegi, mõni sussutab niisama sütepannil mõnel aga on oma putka. Naljakas on see et kanaliha on kallim kui loomaliha ning kala. Kala lihtsalt fritüüritakse keevas õlis nii nagu friikartuleid, mis siin on muideks chipsid mitte french fries. 

Matatusõit on omaette elamus. Tavaliselt on mõned matatud sellised milles võid sõrme läbi lükata. Aga sekka juhtub ka tõeliseid pärle, nagu näiteks seekord. See matatu oli tõeline PUSSY WAGON. Armatuurlaud ja rool olid ilusti kaetud leopradinahkse kunstnahaga ning tagaosas sõitjad olid juhist eraldatud mingi imelisest materjalist seinaga, kus ilutsesid mustanahaliste kaunitaride pildid. Juht oli ka ise üleslöödud nagu kohalik hurmur. Kahjuks saime PUSSY WAGONIGA sõita ainult natuke maad kui mingi kohalik junn meie küljelt sisse põrutas ja matatu muutus sellose pika sõidu jaoks kõlbmatuks. Õnneks oli kokkupõrge väike ning keegi kannatada ei saanud. Sujuvalt sai ennast pressitud järgmise matatu peale. 

Pähapäev on kiriku päev. Siis pannakse paremad riided selga ja hakatakse Jumalale kiitust laulma. See mis kirikus toimub on üsna emotsionaalne. See et istutakse rahulikult pingil ja kuulatakse kellegi kõnet mornide nägudega ,seda pole.

Muusika üürgab, inimesed laulavad ja julgemad löövad isegi tantsu. Ja enamaltjaolt toimub selline komejant terve päev.Pussy Riot puhkab selle kõrval :)

Pühapäeval toimus ka väike jalgsimatk. Asi oli nimelt selles, et meil oli vaja kätte saada üks programmilaps, kellega teha intervjuu. Et ta elab Shiandast 5 km kaugusel, siis raha kokkuhoiu mõttes läksime jala. Kahjuks aga on Eestimaa suvi saabunud Keeniasse ning pealelõunat tavaliselt sajab üsna korralikult ja nii jäime ka meie tugeva saju kätte. Õnneks saime peavarju ühes kohalikus peres, kus siis perepeal oli kaks naist ja mõlemaga neist ka üsna palju lapsi. See oli korralik talu kohalikus mõistes:kummalgi naisel oli oma maja ja mees käis siis külakorda. Lisaks olid ka täiskasvanud  poegade majad sama hoovi peal. Siin on selline komme, et kui poeg lõigatakse ümber, siis emaga ta sama katuse all magada enam ei tohi. Kas siis ööbib naabrite juures või leitakse mõni muu variant. See majapidamine oli üsna heal järjel. Majapidamises oli elekter ja hoovi peal jalutas vabalt ringi mitu lehma ning kogu hoov oli piiratud kõrge aia ja raudväravaga. 

ELEKTER HAITHUS ÖÖPÄEVAKS.

Keenias on komme, et kui inimene tuleb külla pakutakse talle kindlasti ka süüa. See oli minu halvim kogemus üldse. Pakuti meile ugalit ja mingit kohalikest maltsadest tehtud salatit. Esther ja Kaie keerasid selle vapralt keresse, kuigi Kaie vaeseke pööritas silmi ja kasutas ülimat tahtejõudu, et kogu see kupatus ära süüa. Mina peale esimest suutäit ei olnud rohkem võimeline seda endale alla suruma. Loodan, et pererahvas ei solvunud. Toidust ei tohi keelduda, sest see on pakkujale solvav. Ugalit süüakse näppudega. Enne sööma asumist tuleb perenaine kausi ja veekannuga ning laseb käed ära pesta. 

Sellised seiklused ja tähelepanekud siis. Teekond Shiandast sinna ja tagasi oli umbes 12 km pikk. Hea trenn ja rasvapõletus. Peaks selle igapühapäevaseks traditsiooniks tegema.

PS! Minu gekodel oli pere juurdekasv ja nüüd on mul neid juba kolm.

Mzungud tegid tünga:

Nüüd on asjalood niikaugele läinud, et käisime koolivormide jaoks kangaid ostmas Bungomas. Bungoma on meie kodunt umbes natuke üle tunni matatuga. Startisime normaalsel ajal, kell 9.00.

Olin ennast valmis pannud umbes kahetunniseks sõiduks, aga õnneks piirdus asi  tunniajase bussisveetmisega. Mumiasest saime normaalse bussi peale,aga see topitakse samamoodi täis. Kahe pingirea vahele pannakse veel plangutükid ning sinna omakorda veel kaks inimest. Topitakse samamoodi täis,nagu meri pungil täis kalu.

Bungoma on natuke suurem kui Kakamega ja seda on ka kohe tunda. Palju on erinevaid supermarketeid ja ka üsna suur turg. 

Kangapoes läks üsna kaua aega,sest osasid kangaid käidi toomas teistest poodidest, mida neil ei olnud. Kangapoe omanik pärast ütles, et mzungud on kavalad,sest meil oli Esther kaasas. Kui poleks olnud oleks nad meile vähemalt 100 eurot otsa keevitanud arvele- Aga said hoopis ise tünga. Kui kohalik on kaasas, siis tünga ei saa teha. Ja samas kangaste hinnad on enam vähem ühesugused igalpool.

Teinekord sai kohalik meilt tünga kui hakkasime kodupoole sõitma. Siin käib igakliendi pärast ilge rabelemine. Ükskord Kakamegast kodupoole tulles taheti mind vägisi toppida Kisumu poole minevasse bussi. Bungoma matatu peatuses oli meil kohe kärbseparv ümber,kes hakkasid meid igaüks oma bussi poole tirima. Õnneks oli koju sõitev matatu kohe ees ja ka üsna täis. Meie suur kangakott laaditi katusele. Samal ajal need tüübid,kes meie kotte katusel laadisid ja juht vestlesid omavahel, et mzungude käest võtame 500KESi kuigi üks ots maksab 100. Seda kuulis Esther ja ütles, et mzungud maksavd sampalju kui teisedki . Selle peale venis vennikese alumine mokk nii töllakile et terve tee ei saanud ta seda kord. Kuna aga matatau oli nii täis siis karistuseks höörus ta ennast pool teed Estheri vastu.See oli nagu karistus temale tünga tegemise eest.

Eile oli Estheri sünniipäev ja otsustasime seda tähistada natuke. Kõigepealt pakkus Esther meile omas kodus kohalikku toitu. See on nagu meie mõistes pilaff, aga teise nimega. Pärast läksime kohalikku Hollikasse, millel on väga kõlav ja pretensioonikas nimi: PRINCE PALACE RESORT. Üleüldse keenialased armastavad kõlavaid nimesid, näiteks Teel Shiandast Kakamegasse kohtab neid üsna palju. Minu lemmikuks on WORLD ILLUMINATION CENTRE. Ma küll ei tea mis seal sees tegutseb,aga arvan et kirik. See on tavaline plekist kuur umbes nagu meie mõistes oleks mingi laohoone.Tulles tagasi selle kohaliku hollika juurde siis jah, see on siin külas nagu mingi oaas:viisakas,puhas ja meie mõistes selline euroopalikele standartitele vastav Aga vaatamata reedeõhtule oli seal pelae meie veel umbes 10 inimest+teenindajad. enamus kliente olid mehed va. Esther ja Kaie ning paar teenindajat. Koht iseenesest on tõesti lahe ja suure potensiaaliga aga jah, mida pole on inimesed. Eks ta on kohalike mõistes üsna kallis. Tavaline Smirnoffi õudus plekkpurgis 300ml maksab 200 shillingit. See on üsna kallis siinses kontekstis. Ja maitseb ka nagu oleks purgi pesuvalgendit hinge alla keeranud. Aga tõeliselt mõnus oli istuda väljas,mängimas tempokad aafrika rütmid ning nautida sooja õhtut. Põhimõtelsiselt võiks seda võrrelda Tallinas Kalasadamas asuva kohvikuga, ainult et merevaade on puudu.

Nii mõnigi sõber ja tuttav on uurinud, et kas mul koduigatsust pole, siis vastan, et ei. Olen siin alles kuu aega olnud ja sellist tunnet pole veel olnud. Siin on soe ja päike. Ja mis vaanainimese kontidele ikka muud vaja. 

Geko live.

Esimene elusolend, keda ma oma tuppa sisesnedes nägin oli geko ja võtsin seda kui head ennet. Ta piidles mind oma pisikeste nööpnõela suuruste silmadega üsna kahtlevalt, et kes see nüüd siis minu territooriumile sisse tungib. Kui üritasin fotoka järgi haarata, siis põgenes ta ülihelikiirusel lähemasse seinaprakku ning see õhtu ma rohkem teda ei näinudgi. Võib-olla ta küll käis mind uudistamas, aga et olin piisavalt väsinud, siis kahjuks ma seda ei märganud ning ei tundnud isegi, et keegi oleks mind jõllitanud läbi une.

Järgnevatel päevadel muutus geko järjest julgemaks ja lasi mul ennast juba pildistada ning jälgida. Otsustasin, et koduloomal peab nimi ka olema ja ristisin ta Charliks, mis nagu hiljem selgus oli väikene möödapanek. Charli on tegelikult Charlin :) Kuidas ma sellest aru sain?

Ühel järjekordsel õhtul ,kui ma oma madratsil lugesin märkasin ma silmanurgast seinal kiiret liikumist.

Ühest oli saanud kaks ning nad ajasid seal oma asja minust välja tegemata. Praeguseks on mul kaks kodulooma:Charlin ja Charli. Kuigi väiksem on julgem ja tema retked minu toa seintel on tõeliselt vaatamis väärt. Üks õhtu püüdis minu koduloom kinni mingi ööliblika laadse eluka ning see kuidas ta selle nahka pistis oli tõeline elamus. Paremat live annab otsida :)

Nüüdseks on Charli minuga juba nii harjunud, et jookseb vabalt mööda seina ja aegajalt ajab oma kaela õieli ja jälgib minu tegemisi. Tavaliselt ma lebotan madratsil ning loen. Ja kui ma avastan et Charlin mind jõllitab siis hakkan ka mina teda vaatama. Selline vastastikune vaatamine mediteerimine võib kesta üsna pikalt. Tegelikult on see parem kui igasugune feng hui ja zen budism ning televiisor. Ausalt seda viimast pole siin küll vaja sest avastamisröömu jätkub kogu aeg. Lisaks sellele, et meile meeldib üksteist jälgida on gekodest ka veel see kasu, et nad toituvad igasugu putukates. Tänu sellele on minu tuba putukavaba tsoon ja sealhulgas ka sääsevaba-malaarisääsevaba :)