PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. IV – KAOOTILINE ISTANBUL, IVAN SUSSANIN JA SULTANI TUNNE

Kui peaksin iseloomustama Istanbuli kahe sõnaga, siis ütleksin: kaootiline ja hoomamatu. See linn on nii suur, et mastaape ei taju kohe ära. Iga linnaosa on kui linn omaette. Turismipiirkonnast eemal, seal, kus on kohalikud, on elu-olu hoopis teistsugune. Kaootiline on ta seetõttu, et siin puudub euroopalik klanitus, kus kõik on viimse piirini korras. Jalutades võib sattuda kohta, kus pole märkigi kaasaegsest arhitektuurist. Minu piirkonnas on palju tehasehooneid, kus käib vilgas õmblustöö – selline 80ndate tööstusrajoon, kus kohati puuduvad isegi korralikud kõnniteed.
Samas on vaid veidi eemal täiesti kaasaegne Istanbul oma kõrghoonete ja kutsuvate kaubanduskeskustega, kus on lademes kõike, mida me kaasaegseks eluks vajalikuks peame. Kaubanduskeskusi on siin igal sammul ja igas suuruses. Aga sellest kirjutan ma kunagi teine kord, just rõivatootmise kontekstist lähtuvalt.
Laupäeval, kui olin suhu saanud oma nn „Temu proteesid“, jäi üle vaid õnnelik olla, et mind päris ilma nendeta ukse taha ei saadetud. Kuna pühapäeval kliinik ei töötanud, oli mul kaks valikut: kas passida hotellitoas või minna linnaga tutvuma. Vaatamata tugevale vihmale otsustasin viimase kasuks – ega ma suhkrust ole! Enamiku ajast sai nagunii siseruumides veeta. Jäi ainult loota, et need „Temu proteesid“ mul kõige ebasobivamal hetkel supikaussi ei kuku. Aga noh, kui see peaks juhtuma, kougin need elegantse liigutusega lusikaga kausist välja ning asetan omale kohale tagasi. 😎
Metroosõit kesklinna kuulsale jalakäijate tänavale kestis üle tunni ja nõudis kahte ümberistumist. See on alati huvitav, sest saab jälgida kohalikke. Esimese asjana seadsin sammud Süütuse muuseumisse, mis eelmisel korral külastamata jäi. See pole tavapärane muuseum – see on Orhan Pamuki samanimelisel romaanil põhinev paik, mis on pühendatud ühele armastusloole. Muuseumi seinalt jäi kõlama mõte, mis tundus väga südamelähedane: „Let everyone know, I lived a very happy life!“ (Teatage kõigile, et elasin väga õnnelikku elu).
Teine koht, mida külastasin, oli Istanbuli kinomuuseum. Isegi kui filmikunst teid ei huvita, on selle hoone arhitektuur ja interjöör nautimist väärt. Boonusena oli seal avatud James Cameroni ülevaatenäitus, kuigi minu jaoks oli põnevam Türgi filmiajaloo osa. Türgi filmid on mulle alati meeldinud ja õnneks on ka PÖFF neid alati pakkunud.
Jõlkusin palju ringi ja avastasin, et minu piirkonnas on elu täiesti teistsugune kui turistialadel. Lisan siia juurde, et kui sa oled ikka sündinud Ivan Sussaniniks, siis ei aita sind ükski äpp ega kaart – kui on vaja ära eksida, siis seda ma ka teen. Sõitsin mitu korda bussiga täiesti vales suunas ja avastasin end imelikest kohtadest. Aga nendes „valedes“ kohtades on hinnad teised, inimesed sõbralikumad ja scammereid ei kohta. Ja toit! Sellest ei saa üle ega ümber. Minu vaieldamatuks lemmikuks on kujunenud mercimek çorbası ehk türgi läätse-püreesupp. Olen seda söönud igal pool ja mitte kordagi pettunud. Hind on varieerunud 70 liirist kuni 500 liirini. Kindel soov on see kodus järgi teha!
Jätsid ühe päeva ka „meeste asjade“ ajamiseks ehk habemeajamiseks ja hammamiks. Võiks ju minna kaasaegsesse salongi, aga mina valisin koha, kus käivad kohalikud. Leidsid teepealt ühe juuksuritöökoja, kus kohalik mees tuunis tööstusrajooni töötajate välimust. Igati mõistlik ja ehe valik.
Hammam on aga alati minu bucket list'is. Valisin ajaloolise Mihrimah Sultani hammami, mis ehitati 16. sajandil Osmanite impeeriumi ühe mõjukama naise tellimusel. Kuigi olin eelnevalt täpse marsruudi paika pannud, suutsin sinna minnes ikkagi „Ivan Sussaninit“ teha ning seigelda Istanbuli tänavarägastikes. Aga see oli hea, sest neid kohti tavaliselt turismiülevaadetest ei leia.
Hammamis võtsin täispaketi: koorimine, pesu ja massaaž. Inglise keelt keegi ei räägi, aga on olemas käed, jalad ja erinevad žestid, nii et kogu kommunikatsioon toimib suurepäraselt. Türgi hammamis antakse igale külastajale eraldi kabiin riiete vahetamiseks ja kõik vajalik on sauna poolt. Pärast pesu keerab eraldi mees sulle rätiku ümber pea ja õlgade – ühesõnaga, tõeline sultani tunne! Peale selliseid protseduure ei ole muud soovi, kui jõuda hotelli ja pehmetel patjadel puhata. Enne aga üks korralik kõhutäis, et ka uni tuleks hea.
Kuidas aga jätkus minu hammaste vahetus, sellest juba järgmises postituses!

Fotoks lisan ühe meenutuse minu jalutuskäigust.

PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. III – TEMU PROTEESID JA SMUULILIKUD TRAUMAD

Lõpuks oligi käes kauaoodatud reis, et viia lõpule suvel alustatu või õigemini see lumepall, mis oli juba eelmise aasta veebruaris veerema pandud. Lennupiletid olin ostnud varakult, juba juuli alguses. Hotelli valimisega ma esialgu ei kiirustanud. Olgu lisatud, et kliinik pakub ka oma abi majutusega partnerhotellides, aga kas see on vajalik, jäägu igaühe enda otsustada. Mina leidsin hotelli, mis asus kliinikust vaid 25-minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Kaalusin küll ka Airbnb-d, aga hotell koos hommikusöögiga tundus loogilisem valik – see võttis ühe lisakohustuse päevakavast maha. Samuti pakub kliinik transfeeriteenust lennujaama, hotelli ja kliiniku vahel, kuid minu jaoks on siin koht kokkuhoiuks. Valisin hotelli kliinikuga samasse piirkonda ja lennujaamast linna saamine on imelihtne. Võib minna metrooga, aga bussid väljuvad Istanbuli eri osadesse iga poole tunni tagant. Sõidu eest saab tasuda kaardiga, tuleb lihtsalt leida õige numbriga buss.

Hotelli jõudsin reede õhtupoolikul. Pärast sisseregistreerimist jäi aega kohaliku piirkonnaga tutvumiseks. Esimene kohtumine kliinikus oli kokku lepitud laupäeval kell 9. Pärast kerget hommikusööki seadsingi sammud kliiniku poole, kuid kohale jõudes selgus, et plaanides oli toimunud muutus, millest nad polnud jõudnud mind teavitada. Pidin tagasi tulema kell kaks, sest eesootav protsess oli pikem ja arstil läks rohkem aega. See oligi hea, et peatuspaik oli lähedal – jalutasin hotelli tagasi. Ilm oli mõnusalt soe, nii et võtsid seda jalutuskäiku kui boonust.

Tagasi kliinikus olles haarati härjal kohe sarvist. Kogu protsess kestis üle kahe tunni. Nagu ikka, selgitati täpselt, mis ees ootab. Muide, kliinikus on ka vene keelt oskavad assistendid, nii et kes inglise keeles end ebakindlalt tunneb, saab kasutada vene keelt. Ja kui ka sellest väheks jääb, on Triin vaid telefonikõne kaugusel.

Kõigepealt tehti tuimestavad süstid ja pärast väikest pausi hakati pihta hammaste lihvimisega, et uutele kroonidele ruumi teha. Vaja oli ka igemed lahti lõigata, sest implantaatidele oli vaja paigaldada kruvid, kuhu kinnituvad uued hambad. Täpsustuseks: enne lihvimist võeti jäljend ja pärast lihvimist uuesti. Niipea kui tekkis ebamugavustunne, andsin käega märku ja tehti lisasüst. Õnneks läks seda vaja vaid korra. Minu asi oli lihtsalt toolis pikutada ja lasta oma ala proffidel tööd teha. Samal ajal kui arst mu suus tegutses, hoolitses assistent selle eest, et suu liiga kaua pärani hoidmisest tekkivad segavad faktorid saaks eemaldatud.

Seal toolis istudes meenus mulle korduvalt mu elu esimene hambaarstikäik. Olin siis umbes viieaastane ja see toimus tolleaegses Põlva polikliinikus. Mäletan seda nii selgelt, sest kui võrrelda tolleaegset hambaravi tänapäevasega, siis see oli nagu suure lihunikunoaga suus sorkimine. Mäletan vaid üht emotsiooni: ma röökisin nii, nagu mind oleks rattale tõmmatud või elusast peast nülitud. Isa, kes ootas natuke eemal, ütles hiljem, et mu lõugamist oli kaugele kuulda üle Põlva.

Võiks ju öelda, et sealt saigi alguse mu hambaarstitrauma, aga kui tsiteerida klassikuid, siis: „Perses on sul traumad!“ Ja seda lihunikutoolis istumist jätkus lapsepõlves veel üsna mitmeks korraks.

Tulles tagasi olevikku: pärast lihvimist nägin jälle välja nagu lömmilöödud jalgpall. Huuled olid nii paistes, nagu oleksin saanud kümnekordse annuse botoksit mõnes rappa läinud väärtushinnangutega iluinstituudis. Õige pea toodi ka esimesed valehambad, sest kes see ikka tahab ringi käia nagu Baba-Jagaa.

Need esmased hambad olid tõesti ajutine variant, et saaks süüa ja rääkida. Panin neile nimeks „Temu proteesid“. Need olid harjumatud ja meenutasid pigem kummist kaari, mis pole mõeldud igapäevaseks kasutamiseks. Aga noh, asja ajasid nad ära ja esmaspäevani pidi kuidagi hakkama saama. Paar korda kukkusid need mul suust ka ära, aga õnneks mitte rahvarohkes kohas või ebasobival hetkel.

Pärast kolmetunnist protseduuri vedasin end hotelli. Piirdusin vaid kohalikus kaubanduskeskuses käimisega, et osta näksimist ja jooki. Kuna väljas kallas korralikku paduvihma, siis ma ei põdenudki, et Istanbuli avastama ei jõudnud. Otsustasin, et hommik on õhtust targem.

Kuidas mu seiklused edasi kujunesid, sellest juba edaspidi!

PUHKUS TÜRGI MOODI EHK PUHATA VÕIB MITUT MOODI VOL. II

Alustan sellest, et sel laupäeval, kui ma viimati kliinikust väljusin, oli ilm juba täiesti ära pööranud. Päike oli peitu läinud ja tõusnud oli tugev tuul. Hotelli jõudes hakkas sadama ning see sadu kestis terve öö ja ka järgmise päeva. Õhtul oli aga selline äike ja müristamine, et meenus kohe lapsepõlves kuuldud salm: „Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb.“ Huvitav, mida Türgi lapsed sellisel puhul ütlevad?

Tulles nüüd ajas tagasi suvesse, kui Istanbuli väisasin, siis pärast seda korralikku „näopeksu“ muutus mu enesetunne iga tunniga aina paremaks. Kuna pühapäeviti kliinikud ei tööta, oli see ideaalne aeg taastumiseks. Oskasin oma reisi nii planeerida, et pühapäev jäi protseduuride vahele – see tähendas, et sain rahulikult linna peal jõlkuda ja Istanbuli nautida. Väljanägemine polnudki kõige hullem, aga meeles tuli pidada üht: suud ei tasunud kõrvuni lahti teha, sest see vaatepilt polnud just kõige esteetilisem.

Kuna minu ravi oli pikaajalisem, käisin esimesel korral kliinikus kokku vist 2-3 korda. Vaadati kõik üle, veenduti, et tüsistusi pole, ning lubati kokkulepitud päeval koju lennata. Muidugi arutasime eelnevalt läbi, millal tagasi tulla, et hammaste paigaldus lõpule viia. Kuna implantaatide paigaldusest võib paranemine võtta kuni kuus kuud, pakkusingi välja jaanuari. Olin teinud ka oma kalkulatsioonid, et saaksin rahalist ressurssi koguda. See sobis kliinikule suurepäraselt.

Kogu protsess käibki kahes jaos: esimene kord 7 ööd ja teine kord oli esialgu planeeritud neljaks ööks. Kuna aga minu raviplaan muutus, on teine periood kokku kuus ööd, mis nõuab natuke rohkem planeerimist. Piletid olid mul tagasilennuks koju ostetud ning midagi muuta polnud vaja.

Olgu öeldud, et neil päevil, kui kliinikut külastasin, oli seal rahvast murdu. Kohalikud olid lausa vähemuses – kliente oli USA-st, Saksamaalt, Poolast, Inglismaalt. Ühesõnaga väga rahvusvaheline seltskond. See andis kindlustunnet – kui asi oleks kahtlane, ei tuleks inimesed maailma eri otstest Türki hambaid ravima. Huvitav fakt on see, et meditsiiniturism on Türgi riigile ülioluline sissetulekuallikas. Kui keegi seal mingeid jamasid korraldaks, kaotaks kliinik kohe litsentsi. Riik kontrollib seda valdkonda karmilt ja panustab sellesse suuri ressursse.

Lõpuks oligi ärasõidupäev käes ja kokkulepitud ajal ootas mind limusiin, et sõidutada mind lennujaama. Rockstaari tunne tuli tagasi nagu saabudes – juht andis gaasi ning minu enesetunne oli vaatamata puuduvatele hammastele väga positiivne.

Need järgmised kuus kuud tundusid alguses nii kuradima pikad, aga suutsin end muude tegemistega unustada, et hambad suus puudu on. Viimane kuu oli kõige keerulisem – kuudest said nädalad, nädalatest päevad ja lõpuks tunnid. Kui õnnelik ma olin, kui lõpuks Istanbuli lennujaamas maandusin, et uuesti hotelli poole liikuda. Hinges oli väike ootusärevus, kuidas seekord asjad sujuvad.

Kuidas kõik sel korral möödus, sellest kirjutan juba edaspidi. Aga etteruttavalt ütlen: väga hea, et mul esimesel korral see plaanide muutus oli ning kliiniku külastamist vähem ette tuli. Tänu sellele sain mõnusalt Istanbuliga tutvuda ja nautida palavat suveilma koos basseini ääres chillimisega. Sest nagu öeldud – enesetunne ja kogemus on see, mis loeb. 

Suvine vaade Galata tornile, mis on üks Istanbuli turismiatrkatsioone.

PUHKUS TÜRGI MOODI EHK PUHATA VÕIB MITUT MOODI VOL. I

Jätkan sealt, kus varasemalt pooleli jäi. Etteruttavalt ütlen, et laupäeval oli Istanbulis üsna mõnus ilm. Jalutasin ringi ainult t-särgi väel ja pälvisin sellega kohalike imestunud pilke. Ütlesin neile muigega, et olen Eesti mees ning meie jaoks on teie kliimas suvi juba alanud. Aga nali naljaks!

Tulles tagasi minu suvise „hambaravi-reisi“ juurde – jah, kõik toimis täpselt nii, nagu Triin oli rääkinud. 24 tundi enne väljalendu tuli kliinikult sõnum täpsete juhistega: kuhu lennujaamas liikuda, millist silti otsida jne. Kes Istanbuli lennujaamas käinud, see teab, et see pole lihtsalt suur, vaid hiigelsuur. Ühest punktist teise marssimine võtab ikka omajagu aega. Õnneks läks passikontroll valutult ning vajaliku väljapääsu leidmisega polnud probleeme.

Kohe jäi silma ka Dentakay silt, kus kohalik noormees mind juba ootas. Pärast kümneminutilist pausi palus ta mul endale järgneda ning koos väikese grupiga suundusime parklasse. Sisimas mõtlesin, et meid lükatakse kõiki ühte bussi ja hakatakse kordamööda mööda hotelle laiali vedama. Aga oh ei! Igaüks sai isikliku luksusklassi Mercedes-Benzi koos juhiga, kes kohtles mind kui maailmakuulsat superstaari, kes astub kohe-kohe mitmesajatuhandelise staadionipubliku ette. Just selline tunne oligi, kui läbi tiheda liiklusega eeslinnade hotelli poole kimasime.

Nagu ma juba mainisin, ületas hotell kõik ootused. Kuna ma tulin Türki meditsiiniturismihüvesid nautima, siis tegi kliinik mulle vahetult enne reisi algust upgrade’i ning mind majutati märksa luksuslikumasse hotelli, kui olin varasemalt teadnud. Tavaliselt on neil süsteem, et võid kaasa võtta pereliikme, kes saab sinuga samas toas täiesti tasuta ööbida. Kuna mina olin saabunud üksi, siis sellest ka kliinikupoolne upgrade.

Vaevalt sain hotelli sisse registreerida ja WiFi tööle, kui tuli teade: auto on poole tunni pärast ukse ees, et mind kliinikusse sõidutada. Mõtlesin, et mis seal ikka – mida kiiremini alustame, seda rutem saab selgeks, mis saama hakkab.

Kliinikus võttis mind vastu nägus noormees, kes tutvustas end ja selgitas päeva käiku. Esimese asjana suunati mind röntgenisse ja seejärel fotograafi juurde. Pärast neid „esteetilise ilu“ protseduure juhatati mind tagasi vestibüüli, kus nagu maa alt ilmus välja noormees joogipoolist pakkuma – kohv, vesi, mahl, tee. Kuna ilm oli lausa palav, valisin karastava vee. Peagi kutsuti mind arsti juurde. See noormees, kes mind alguses tervitas, oli minu isiklik tugiisik. Samal ajal oli mul WhatsAppi kaudu ühendus ka Triinuga, kes hoidis kätt pulsil, et kõik oleks aus ja korrektne. Olgem ausad, närv oli sees ja ei tahtnud, et mõni oluline detail tõlkes kaduma läheks – ega ma ju iga päev ei lähe teise riiki ravile, mille keelt ma sõnagi ei oska.

Kuigi vestlus minu support-persooniga toimus inglise keeles, rääkis arst ainult türgi keelt. Samas, kui on mingeid küsimusi, siis alati tuleb suu lahti teha ja küsida – tänapäeval on keeläppide näol nii palju võimalusi.

Pärast põhjalikku läbivaatust ja konsultatsiooni valmis lõplik raviplaan. See tuli esialgsest kallim, kuid valisin ka kõige kvaliteetsemad implantaadid ja kroonid. Oluline detail: implantaatidele anti kaasa ka sertifikaadid ning garantii. Hind jagunes kaheks: osa, mis tuli maksta kohe, ja teine osa siis, kui on aeg tagasi tulla ehk lõpp-protseduurile.

Kui rahaasjad aetud, oligi aeg istuda hambaravitooli. See esimene „laks“ kestis üle kahe tunni ja suus tehti ikka üsna puhas vuuk. Paika pandi vajalik arv implantaate (kuna nende arv muutus esialgsest suuremaks, muutus ka hind). Pärast paaritunnist toolis higistamist oli kõik läbi. Tunne oli selline, nagu näoga oleks jalgpalli mängitud. See puurimine ja mässamine oli väsitav, aga panin lihtsalt silmad kinni ja lasksin sel jubedusel endast „läbi voolata“. Kui tundsin ebamugavust, piisas vaid käe tõstmisest ja arst muutis kohe tehnikat. Vaatamata ebamugavusele pole mul ühtegi halba sõna öelda.

Arstikabinetist välja ukerdades ja diivanile potsatades ilmus kohe järgmine tüüp, kes ulatas kaks jääkotti lõualuu jaoks. Selgitati, et mulle tuuakse vajalikud ravimid, mille eest tuli eraldi maksta sümboolsed 10–12 eurot – antibiootikumid ja korralikud valuvaigistid. Seejärel ootas auto ja mind sõidutati hotelli tagasi.

Hoiatati küll, et taastumine võib kesta päevi ja süüa ei pruugi peale vedela kraami midagi saada. Hotelli jõudes magasin esimese asjana korraliku peatäie ja oh üllatust – ärgates hakkas „inimese tunne“ tagasi tulema! Paistetus oli alanenud ja nägu ei tundunudki enam nagu jalgpall. Hell ta oli, aga mitte nii, et oleks tahtnud ahastusest mööda seinu üles ronida.

Kuna olin terve päeva söömata olnud, seadsin sammud restorani. Panin kinni ühe korraliku kolmekäigulise õhtusöögi. Vaatamata „kehašokile“ ei olnud mul mingeid probleeme ja toit maitses ülihästi. See ongi see minu teooria: kui võtta asju chillilt, ei murra sind ei püssirohi ega hambaravi.

Sellega ma seekord lõpetan ja jätkan juba järgmisel korral! Fotol on suvise Istanbuli peamine jalakäijate tänav.

TURISM TÜRGI MOODI EHK PUHATA VÕIB MITUT MOODI

Tegelikult võiks selle postituse pealkirjaks ka panna: „Kas rikkad ravivad hambaid Eestis ja vaesed Türgis?“ Aga et mitte liiga dramaatiliseks minna, piirdun seekord lihtsalt isikliku kogemuse jagamisega ja hoidun hinnangute andmisest.

Tänapäeval pole meditsiiniturismis enam midagi uut. Juba hallist ajast on inimesed oma ihuhädadega mööda ilma rännanud – küll sanatooriumid, terviseveed või värske mäeõhk kopsudele. Aja jooksul on selline „puhkus“ muutunud aga üha populaarsemaks ning inimeste vajadused suuremaks. Kes tahab, teeb hambad korda, kes laseb rindu suurendada või juukseid pähe istutada – võimalusi on lõputult. Aga kõigest järjekorras.

Mäletan, kuidas umbes 6–7 aastat tagasi Istanbuli lennujaamas varahommikuselt Aasia lennult tulles jäid mulle silma mehed, kelle pead olid justkui sääskede lennuväli – täis pisikesi veretäppe, nagu oleks parv näljaseid vereimejaid seal einestanud. Osadel olid ümber pea seotud veel hügieenisidemeid meenutavad lapikesed, mis mõjusid kui radarid, mis sääski õigesse kohta suunaks. Sel hetkel ei hammustanud ma läbi, millega tegu, aga koju jõudes oli pilt selge: juuksesiirdamine. Olgu öeldud, et tollal polnud veel ka tehisaru, kelle käest nõu küsida, ning Eestis räägiti antud protseduurist üsna vähe. Nagu selgus, oli see just brittide seas järjest populaarsem viis oma väljanägemist tuunida.

Nüüd jõudis järg minuni – täpsemalt sai mind kätte hambaravi Türgis. Miks mitte see tee ette võtta? Alguse sai kõik eelmise aasta veebruaris, kui sattusin Messengeris rääkima oma kunagise klassiõega. Jutt veeres maast ja ilmast, kuni jõudsime Istanbuli ja hammasteni. Sinna see teema tol hetkel jäi, kuni selgus, et kogu selle „orgunni“ taga on üks minu ammune tuttav Triin Randloo – tõeline multitalent ja Türgi ühe kõvema kliiniku, Dentakay, esindaja Põhja- ja Baltimaades. (Muide, Kroonikas oli tema kohta hiljuti väga hea artikkel). Lisan ka lingi KROONIKA

Võtsin siis vanad kontaktid ette ja hakkasin ääri-veeri uurima, kuidas see protsess võimalikult valutult läbi teha. Esmaseks hinnapakkumiseks oli vaja fotodest koosnevat „pildigaleriid“: suu kinni, naeratus ning vaade hammastereale nii avatud suuga, et näha oleks nii ülemine kui alumine rida. Saatsin pildid teele ja 3–4 päeva pärast oli kliiniku pakkumine käes koos üksikasjaliku raviplaaniga. Olgu öeldud, et pakkumises on mitu varianti, mis sõltuvad kroonidest ja implantaatidest – mis firma omad, kui kallid ning millise kvaliteediga on need „lisandid“, mis sulle suhu pannakse.

Siis läks aga kiireks! Et hind lukku jääks, tuli kuu jooksul saata lennupiletid, klappima panna rahaasjad ja puhkus planeerida. Valisin teadlikult jaanipäeva – Türgis seda ei tähistata, aga mulle tähendas see vabu pühi ja mõistlikku ajastust. Nagu juba kombeks saanud, on Eestis jaanipäeval ja jõuludel tihti samasugune ilm, seega seekord valisin kindla peale mineku ja tõeliselt sooja kliima.

Peab muidugi arvestama, et esialgne pakkumine võib kohapeal veidi tõusta, sest seal tehakse veelgi põhjalikum ülevaatus: röntgen, professionaalne fotograafia jne, et saada lõplik pilt hammaste seisukorrast. Nädal enne minekut tegi Triin mulle veel korraliku „näost näkku“ koolituse ja 24 tundi enne lendu tuli WhatsAppi täpne juhend, kuhu Istanbuli lennujaamas liikuda. Esimesel visiidil on nimelt transfeer ja hotell hinna sees.

Mõni ehk mäletab, et kirjutasin suvel oma Istanbuli muljetest, aga jätsin targu mainimata reisi tegeliku põhjuse, et mitte tekitada liigset uudishimu. Elasin 5-tärni hotellis koos ohtra hommiku- ja õhtusöögiga. Igal kliinikupäeval tuli täpne sõnum auto saabumise ajaga, mida pidin vaid kinnitama. Ma ei uskunud alguses oma kõrvu, kui kuulsin, kuidas seal asju aetakse – ootasin kogu aeg, et kuskil on konks või „lajatab reaalsus lagipähe“ ning ma ärkan ühel hommikul odavas lutikatest kihavas hotellis, ilma hammaste, rahata ja võibolla ka neeruta :) 

See hotell oli minu jaoks omaette elamus. Ma reisin tavaliselt pigem säästurežiimil, sest minu jaoks on olulised emotsioonid ning head mälestused. Reisides on peamine, et saaks „pesta, kusta ja kammida“, kõik muu on juba boonus. Aga seal nautisin ma igat minutit.

Aega jäi piisavalt ka Istanbulis ringi hängimiseks. Mis siis, et osad hambad olid suust puudu – ma lihtsalt ei naeratanud enam nii laialt. Kuidas aga esimene kliinikukülastus ja raviprotseduur tegelikult möödus, sellest kirjutan juba järgmises postituses.

Illustreerivaks fotoks lisan ühe meenutuse suvisest Istanbulist.

PS! Istanbulis lööb välku ning müristab ja kallab nagu oavarrest. Eilsel päeval aga liikusin ringi T-särgi väel.

SURNUD VALGE MEHE RIIDED EHK OBRONI WAWU

Ghanas kutsutakse kasutatud riideid Obroni Wawu – surnud valge mehe riieteks. Meile räägitakse sellest kui tragöödiast, kuid reaalsus on see, et need „surnud mehe“ pärandused hoiavad majanduslikult elus tervet kontinenti.

Jätkan eelmisel nädalal alustatud teemaga, mis minus korralikult kirgi küttis. Kirjutasin siis sellest, et rõivastus ei ole minu jaoks füsioloogiline baasvajadus, vaid lisand. Selles samas Müürilehe artiklis, millele oponeerin, torkas silma mitu loogikaviga, mis muutsid käsitluse minu jaoks taunitavaks ja sisuliselt tühistasid tegeliku probleemi – ületarbimise ja tekstiiliprügi olemuse.

Esiteks jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks oli eksperimendi korras vaja tellida Temust odavat tekstiiliprügi, kui samas artiklis mõistetakse see kategooriliselt hukka? Süüdistades lääne kultuuriruumi Aafrika reostamises, toideti selle tellimusega täpselt sedasama süsteemi. Ma olen nõus, et me tarbime mõõdutundetult ja tihti ei anna endale aru, kas meil on mingit eset vaja või mitte – aga see on täiesti omaette arutelu. Need asjad oleks võinud osta siitsamast Tallinna kesklinnast ning ka ökoloogiline jalajälg olnuks tunduvalt väiksem. Selle artikli valguses tekkis mul õigustatud küsimus: mis sai nendest rõivastest edasi? Kas neid juba kannavad "Aafrika abivajajad"?

Minu jaoks on aga küsimus narratiivis. Artiklist jääb mulje, justkui istuks kuskil lääne kultuuriruumis paks valge mees või naine, kes sõrmenipsu abil kogub kokku meie heaoluühiskonna ülejäägid ja saadab need suurtel valgetel laevadel Aafrikasse, kus vaesed kohalikud nende alla lihtsalt upuvad.

Reaalsus on aga hoopis teine.

Olles ise elanud lühiajaliselt Keenias ning väisanud neid nn second-hand turgusid, tean, milliste mastaapidega on tegu. Kilomeetrite pikkused teed, kus mõlemad teepooled on ääristatud heaoluühiskonnast saadetud kasutatud riietega. Mäletan selgelt seda esmast emotsiooni – tundsin seda kõike nähes "emotsionaalset surma". Tagasi Eestis olles ei suutnud ma tükk aega ühtegi teise ringi poodi külastada, rääkimata rõivapoodidega seotud tegevustest.

Nüüd, hiljem, olen aga mõistnud, et tegemist on Aafrika riikide jaoks tulu toova äriga, mis täidab riigieelarvet ja tõstab SKP-d. Oxford Economicsi (2024) aruanne toob suurepäraselt välja, et see pole pelgalt lääne mugavus, vaid puhas pakkumise ja nõudluse suhe. „Surnud Valge Mees“ ei saada oma tekstiili Aafrikasse niisama – selleks on konkreetsed kaubanduskokkulepped.

Süsteemi iroonia peitubki selles, et väga tihti kogutakse need rõivad siinpool kokku heategevuslikel eesmärkidel – inimesed annavad oma asjad ära tasuta, uskudes, et need jõuavad abivajajateni kingitusena. Tegelikkuses müüakse need annetused aga vahendajate poolt edasi ning nendest saab kaup, mis liigub turuloogika alusel sinna, kus on nõudlus. See, mis lääne tarbija jaoks algab kui „hea tegu“, transformeerub teel olles rahvusvaheliseks äriks, kus tasuta saadud toormest pigistatakse välja maksimaalne kasum.

Siin on väike statistika Keenia näol, mis annab ettekujutuse selle äri tegelikest mõõtmetest:

• Otsene maksutulu: Keenia valitsus ei võta neid riideid vastu tasuta. Imporditollid ja käibemaks toovad riigikassasse hinnanguliselt 55–62 miljonit dollarit aastas. Seda raha kasutatakse kohalike avalike teenuste finantseerimiseks.

• SKP ja tööhõive: Kogu väärtusahel (Mombasa sadamast Gikomba turuni) panustab majandusse u 800 miljonit dollarit aastas. See on Keenia jaekaubanduse selgroog.

• Kasumlikkus: See raha ei liigu tagasi lääne korporatsioonidele. Hulgimüüja ostab palli $150–$500 eest ja jaemüügi väärtus ulatub $800–$1200-ni. See 300–500% marginaal jääb kohalike ettevõtjate kätte.

• Tarbija võit: Kasutatud riided on kohalikule elanikule 60–80% odavamad kui uus kaup. See sääst läheb otse perede toidulauale ja haridusele.

Selle „halva lääne“ narratiivi lükkab ümber ka antropoloog Karen Tranberg Hansen oma põhjalikus uuringus "Salaula: The World of Secondhand Clothing and Zambia". Ta toob välja, et kasutatud riiete turg on Aafrika tarbija jaoks teadlik valik kvaliteedi ja väärikuse suunas, mitte prügi passiivne vastuvõtmine. See, mida meie siin peame „heategevuseks“ või „reostuseks“, on sealse ühiskonna jaoks dünaamiline kultuuriline ja majanduslik protsess.

Minu küsimus ongi: miks on vaja tekitada süütunnet, kui asjad ei ole nii must-valged? Miks me räägime ohvrirollist, kui tegelikult on tegu toimiva turu ja majandusliku agentsusega? Me peaksime rääkima ausalt tarbimisest kui „lisandi“ ihaldamisest, mitte peituma mugava süüdistamise ja näilise baasvajaduse sildi taha.

Tegelikkuses leiab päris mitmeid videoid, mis seda paradigmat kõigutavad ja näitavad mitumba-äri tegelikku häält. See, et sellise kaubanduse tagajärg on täna kohati ülemaailmne reostus, on pigem tegemata jäänud töö tulemus – see on mõlemapoolne vastutus, mitte ainult heaoluühiskonna produkt või "paksu valge inimese" arrogantsus.

• The Vital Role of the Second Hand Industry in Kenya – Dokumentaal, mis selgitab sektori majanduslikku väärtust.

• Used clothing: Trash or treasure for Africa? – Analüüs sellest, kuidas lääne ülejääk muutub Aafrika sissetulekuks.

Illustreerivaks on foto minu Aafrika koduküla turult, kus on näha kohalikku kasutatud rõivaste müüjat.

Kas me elame selleks, et osta rõivaid või vastupidi?

Eelmise aasta jõulude ajal tegin endale kingituse ja tellisin aastaks Müürilehe. Alati, kui kuhugi reisin, on mul kogunenud paar-kolm lehte, mida on tee peal hea lugeda. Eriti tervitatav on minu jaoks see, kui ilmub lugusid rõivastuse või moe kohta. Nii jäigi mulle näppu oktoobrikuine artikkel „Riidemäed ja tekstiilijõed ehk heaolu pahupool”, mis heidab pilgu ületarbimisele ning sellele, kuidas Aafrika mattub läänelike „kultuuriväärtuste” ehk tekstiiliprügi alla.

Kuigi artikli üldpilt on õige, jäi mulle silma ja kõrva kriipima üks lõik, mis tekitas minus tugevaid vastuolusid:

„Rõivaste kandmine ei ole valiku küsimus, vaid inimese füsioloogiast tulenev baasvajadus...”

Autorid väidavad, et rõivad on füsioloogiline baasvajadus. See meenutab Maslow’ püramiidi, mis seab rõivastuse samale pulgale söögi ja hingamisega. Esmapilgul tundub see väide loogiline, kuid lähemal vaatlusel on see eksitav ja ohtlikult üldistav. Just siin peitubki minu hinnangul meie ületarbimise ja ökoloogilise kriisi üks juurpõhjuseid.

Mina väidan, et rõivad ei ole baasvajadus, vaid baasvajaduste lisand.

Ilma rõivasteta saame me teatud tingimustes eksisteerida, kuid ilma hingamise, toidu ja joogita me lihtsalt sureme. Sarnasel seisukohal on ka Austraalia evolutsioonibioloog Ian Gilligan, kes on leidnud, et rõivastus on pelgalt tehnoloogiline lisand, mis on aidanud meil asustada kliimavöötmeid, kuhu me bioloogiliselt ei kuulu. Seda toetab ka minu isiklik kogemustepagas. Olles elanud piirkondades, kus temperatuur võrdub meie põhjamaise suvega, võin öelda, et vajadus riiete järgi on seal täiesti teisejärguline. Pigem kehtib väljend: less is more!

Kui me liigitame rõivad pimesi baasvajaduseks, siis me justkui õigustaksime ületarbimist. See tekitab loogikavea: kui baasvajadus „sunnib” meid tarbima, siis miks me surume seda peale inimestele, kellel seda füsioloogiliselt vaja pole?

Artikli autorid tunnevad muret Aafrika pärast, mis on muutunud nn Valge Maailma prügimäeks. See ongi probleemi tuum – Lääne ühiskond soovib vabaneda mittevajalikust, seades ennast kõrgemale teistest tsivilisatsioonidest. Me ei ekspordi „abi”, vaid oma läänelikku lisandväärtust ja prügi. Ka Aafrikas ei osta inimesed neid riideid ellujäämiseks, vaid staatuse ja kuuluvuse pärast. Me oleme eksportinud neile oma sotsiaalse hierarhia ja brändikultuse.

Seda kinnitavad ka teoreetikud: sotsioloog Yuniya Kawamura teeb vahet rõivastusel (funktsioon) ja moel (sotsiaalne lisand). Roland Barthes nägi rõivastust märkide süsteemina ehk keelena ning moepsühholoog Carolyn Mair rõhutab, et meie suhe riietega on psühholoogiline identiteediloome.

Alles siis, kui me tunnistame, et rõivas on valik ja lisand, saame me hakata päriselt vastutama selle prügi eest, mida me toodame. Illustreerivaks fotoks lisan endast ühe ülesvõtte Marokost – sõnumi, mille ma valisin teadlikult, mitte füsioloogilisest sunnist. Seal arvasid kõik, et olen vana hipi :)